Arvustus. Loodusromantikust vulgaarseks reisiselliks ({{commentsTotal}})

Ivar Sild
Ivar Sild Autor/allikas: PM/Scanpix

Ivar Sild
"Heinakõrred"
LauaPealne, 2016

Enamjaolt olen Ivar Silla nimega kokku puutunud Facebookis ja tema sealsete postituste järgi võiks öelda, et tegemist on aruka inimesega, kel süda õiges kohas. See luulekogu kinnitab seda.

Tundub, et "Heinakõrred" on tema esimene luuleraamat pärast kaheksa-aastast pausi ja tundub ka, et tegemist ei ole kontseptuaalteosega, vaid selle perioodi best of kogumikuga, mis tagantjärele seostatult vormi valatud. Ehk isegi natuke vägisi, aga see lisab tervikule sorutäie dünaamikat. Kui Aarne Ruben leidis Postimehes, et Silla kogu on inimsõbralik luule, siis ma tajun siin vähemalt esimeses pooles hoopis vastandlikku suunitlust.

Sild viitab pidevalt inimolendi marginaalsusele looduse mitmekesise kõiksuse kõrval. Sild viipab antropotsentristliku maailma probleemidele, aga jätab oma parandusettepanekud esitamata ja jääb keskkonnaeetilistes püüdlustes poolele teele pidama.

Poeetiline uitrefleksioon jääb pigem subjektiivseks, suures plaanis aga kohandatavaks olukirjelduseks, -kriitikaks ning kuigi see heidab valgust inimvigadele, ei väljendu Silla tekstides kehtestamisvajadus nagu "Globaalpohmeluse" või Kunnuse mõttes. Protagonisti staatus on avatud ükskõik kellele, Sild pakub lihtsalt viisakalt välja oma tekstilise raamistiku, mis avab mõnusalt pretensioonitu romantiseeritud eneserahulduse võimaluse kellele tahes.

Sesmõttes tõesti inimsõbralik, ütleks isegi, et kasutajasõbralik. Justkui vihateraapia läbinu idealiseeritud eneseväljendus.

Looduse sünnitisena peaks inimene oma ema üska tagasi pöörduma ja progressiusu tulemina tekkinud kujutelma kõikvõimsusest minetama, näib Sild vihjavat. Ökoloogilise egalitarismi vaimus võime võrdsustada putuka ja inimese kannatuse. Sild tahab maha rebida hierarhiad, aga samas esitleb korduvalt relativistlikke positsioone, mis paratamatult omavahel võimusuhetes.

elevandid on suured ohkas ta natsionaal` geograafiat telerist / elevandid on nii tillud ja nunnud arvas sinivaal // [---] ta räägib minuga siiski / mõtleb silmad puhtaks pesnud kahejalgne / nõme mürin arvab kass mutikuhila poole (lk 29)

Seda kõike nimetuse "Kui teisi ei ole" all ja tõepoolest, esimeses osas jääb luuletaja pigem igavikulisele, ehk isegi abstraktselt utoopilisele tasandile, personaalse kujutlusvõime emotsionaalsele pinnasele, kus vabadus avaldub sissepoole solipsistlikku vaimumaailma, mitte praktiliselt väljapoole suunatud igapäevaellu.

Sild osutab põgusalt ka inimkultuuri vaates mitmekesisusele. Elame ju informatsioonist ja tundmustest pilgeni täispuhutud maailmas, kus sotsiaalsed konstruktsioonid ning igihaljad "bioloogilised tõed" segunevad eristamatuks massiks. Seeläbi avalduvad ühiskondlikud loogikavead, millele autor ka tähelepanu juhib:

kassid on nii omased ja armsad et ei mäletagi / miks ometi murtud linnuke meid ahastama paneb (18)

Inimene on lolliks jäänud ja teatava entroopia tingimustes, loendamatu arvu tõdede juures, orientiirid kaotanud. Riskiühiskonna kõige suurem oht peitub just inimsuhete valdkonnas, aga seda momenti Sild esialgu just palju ei ava. Kui, siis ainult allegooriliselt teiste elusolendite kaudu.

Ta näitab ikka pigem üksikute anonüümset hetkepoeesiat, mis loob kerge melanhoolse taustafooni, aga palju vähem pealetükkiva, kui üldiselt sellistel puhkudel kombeks.

Osas "Head asjad" läheneb Sild aga tavapraktikatele ja olmeteemadele ning floora ja fauna taanduvad fookusest pigem argielu uitmõttekäikude taustafooniks, mille vahelt pressivad läbi, vahepeal ehk liigagi ootamatult-põhjendamatult ja agressiivselt, vihjed mõnele (pop)kultuurikangelasele või päris inimestele. Aga ehk ongi selle eesmärk varasemat paatost maa peale tagasi tirida. Kirjaniku enese ligi tõmmata, sest luuletused muutuvad nüüd ka selgelt seostatavaks tema persooniga.

Kui eelnevat oleks võinud esitada kasvõi Tieck, siis nüüd esitab seda kohati vastuvaidlematult Ivar Sild ise, kes on märksa vulgaarsemaks hedonistlikuks reisumeheks digimuutunud. Kusjuures, ma trükkisin selle sõna enne, kui jõudsin leheküljeni 68:

sõnad alati ütlevad et / ja ma jälle muutun / Digimon digimuutub Sigimoniks

Mitte just väga üllatuslikult reedab autori seksuaalsuse temaatika. Üksikisiku vabadus ja pilked selle moraalsetele kammitsatele tõusetub kontrastina võrdluses eelneva osaga, mis taotles jätkusuutlikku harmooniat inimese ja tema elukeskkonna vahel.

aga kui ma enam ei vaatagi / kellegi paistes munni / kas siis on porno lõppenud / ja higilehka vaid suvises ühistranspordis / veel tunda saab (48)

Kolmas osa võiks siinkohal ju pakkuda välja mingisuguse kompromissi, tasakaalu. Et tegemist on pea täies ulatuses vabavärsilise ja suhteliselt variatiivselt rõhustatud-rütmistatud (olgugi, et tundeküllaselt esitatud) materjaliga, siis selle keskmeks võiks olla ikkagi tuumidee, mingi lahendus, normatiivne positsioon või päästerõngas.

Triaadi lõpetavas osas "Psühhopaadi sünd" mõtiskleb Sild aga pigem oma tegevuse mõttekuse üle loojana. Ega murepilvedes kunstniku tööd läbi aja muutuvas teaberägastikus tähistada just kerge ülesanne ole...



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: