Arvestades järjekordseid tüütult lähenevaid valimisi, täiesti tasuta nõuanne broileritele ja partidele.

Ise te niikuinii suurt keeli ei valda, ei kõnes, ei kirjas, niisiis, kui teil on vaja head kõnekirjutajat, pöörduge Ivari poole. Tal on küll vähe imelikud sõbrad, maailmavaade ja elukombed, aga muidu tore inimene, kõige tähtsam, pea pole poisil mütsi riputamiseks.

Üks tore rootsi mees – nende hulgas on vaatamata sotsialistide märatsemisele siiski veel vahvasid vuntse – kel Göran Hägg nimeks, kirjutas raamatud "Praktiline kõnekunst", milline on mõned aastad tagasi ka Loomingu Raamatukogus ilmunud. Pole teada ja küsida ei viitsi, kas Ivar seda lugenud on. Või tuleb tal luulekogu ilukõne seaduste järgi vormistamine loomalikust andest.

Alustab tegelane kolme poeesiga raskest lapsepõlvest. Sellega äratades enese vastu kaastunnet, mida ju inimestele väga tunda meeldib. Nii tore on: oh, kui raske, sul, vaesekesel, ikka olnud elada. Tundes tagaplaanil: oh, minul on pareminigi läinud; mina olengi parem. Niimoodi saab hästi kuulama, lugema. Ühtlasi jagatud kogemus, on ju iga korraliku inimese meelest lapsepõlv üks nüri aeg. Käsivad, keelavad, sunnivad hambaid ja kõrvu pesema. Vanasti tuli veel kakelda ja kukkuda ka, kes lasteaias ära käinud, võiks üldse represseeritu toetust taotleda. Tagasi ihalejaid tuleb natuke ohohideks pidada.

Saanud kavala krutskiga publiku tähelepanu, võimendab Ivar omapoisi tunnet südamlike vaadetega loodusele, eluliste tähelepanekutega, mis peaksid esile kutsuma: ahaa, aga ongi ju nii. Tüürib kuhugi, muudkui tüürib. Tehes küll vahepeal seda viga, et langeb liigsesse sõnarohkusse. Mitte üleüldse, vaid omadussõnade rohkusse. Pole väga tark, need hakkavad üksteist tapma ja ei tähenda tihti üldse midagi. Või siis vähemalt hämustavad neile järgneva mõtte.

Õnneks ei juhtu seda liiga palju. Pisi ja tasa jõuab poeet publitsistikani. Jaurates meie armsast ühisest Eestimaast. Viidates klassikutele, Tammsaare ja Kivirähk, andes sellega mõista, et tegu on ikkagi paljulugenud ja erudeeritud meesterahvaga. Mis läheb peale. Nagu ka vihjed, et ollakse vaid nõrk inimene, kes alati ei suuda jälgida sotside jutlustatavad karske elu ideaali.

No ja siis jõuabki kodanik asjani ja kukub kurjustama SAPTK kallal, poeesis "Perekonna kaitsmise sihtaaaa". Läbi olete nähtud, Sild. Ei õnnestu teil peita oma tegelikke eesmärke tugevate analüütikute ja õppinud demagoogide terava pilgu eest. Vikerkaareasja ajate, jah? Tõsi, osavasti tehtud, igaüks läbi ei hammusta, vaid võtabki vahva luulekoguna.

Muide, Ivar, üks, mida varemgi märgatud ja virisetud – Sa võiks vanamoelist riimimist proovida. Vahelduseks ja silmapaistmiseks. Tänasel üheülbalise eripära ajastul oleks see suurem pauk kui laulupeo kallal haukuda.