Erinevused olevat selleks liiga suured ja ületamatud, tasandamatud. "Nemad" ei kavatsegi kohaneda ja meid sunnitakse kohanema, sest nemad hakkavad kohe nõudma. Meie kultuur ei kavatsegi midagi nõuda, sest nii pole kombeks. Selles valguses muutub muidugi üsna mõistetavaks, et seesinane ugri-germaani-slaavi segukultuur, mitte segi ajada multikultuuriga, vajab tõesti pisikest reservaati, kuna tal puudub endal oskus ja julgus edasi elada ning areneda. Kuskil meie rahva vaimu ümber näib tõesti olevat orjavits (siinkohal võiks lugeda Mats Traadi luulekogu "Orjavits õitseb", 2005), millest kuidagi lahti ei saa või ei taheta lahti saada.

Võimalik, et tegu on viimase katsega hoida kinni millestki, mis justkui on alati olnud: me oleme väiksed, vaiksed ja alati all, ehk kaitsetud. Võimalik, et see on miski iselaadne masohhistlik huumor või valitseva klassi propaganda või mõni vandenõuteooria, et sundida meid üha alandlikuks. Seda suurema muinasjutuna tundub läbi sajandite säilinud rahvakilluke ja tema laulev revolutsioon, kuna sinnamaani justkui usuti enese elujõudu ja kultuuri väärtust. Küllap on ebakindluse põhjuseks ka kiirelt muutuv aeg ja veel kärmemad riiklikud otsused, mis paiskasid meid järsku algatuseks üksikuna ilmalavale ja siis, kui juba peaaegu jõudis ühiskond harjuda iseolemisega, tõugati ta NATOsse ja Euroopa liitu, milledega liitumine oli taasiseseisvunud Eesti algusaegadest plaani võetud.

Riigiaparaadis sünnivad otsused rutem ja ametnike süsteemi ümberharjumine võtab vähem aega kui kogu rahva taashäälestamine. Ametnikele ja poliitikutele on see lihtsalt igapäevane töö, mingite reeglite ja lepingute järgi suuniseid seada, reformida ja paika panna. Nad on mutrikesed, kel võib küll olla kahtlusi ühes või teises valikus, ent nad töötavad masinavärgis. Ühiskond või rahvas on küll valinud enesele teatavat tüüpi automatiseerija etteotsa, kuid tema toimimine on palju laiaulatuslikum ja pikaldasem, sest need poollõdvalt seotud kooslused ei pruugi üldse ühise eesmärgi või aparaadi otsustega nõustumise nimel töötada, neist arugi saada. Rahvas või erinevad sootsiumid on kokkupõrgete paratamatuses, sest tegelikult juhib neid tunduvalt teiselaadsem motivaator -- loomusund. Loomulikult koosneb ühiskond indiviididest ja igal isikul on hoopis oma eripärased soovid, eesmärgid, ent aeg-ajalt annab leida enesega samu mõtteid mõtlema teisigi indiviide, mille alusel moodustub pikemaks või lühemaks ajaks defineeritav kooslus.

Eesti rahvas on valdavas enamuses nõus, et meie kultuuri peab kaitsma ning see on ka (laulupeo ja rahvariiete kõrval) enam-vähem ainumas, milles ollakse ühel meelel. Nii kui hakata täpsemalt uurima, mis ta siis on mida me kaitsta soovime, kaob vastus eest nagu vikerkaar, millele järgi tormata. Ühiskonna sees on nõnda palju erinevaid arusaamu meie eripärast, et seda ei anna kuidagi üheselt defineerida... Nojah, keel, keel on ju ometi eesti keel? Aga kui meenutada paari "Tujurikkuja" nalja, siis selgub, et leitakse üles nii värdkeel kui kaitstav onu heinode populatsioon. Meie subkultuuride kirevus hõlmab nii motomehi kui jalgrattaga hipstereid, moelillekesi kui folgikampsuneid. Igal neist on see oma, mille kadumist ta näha ei taha. Ent juhtumisi võib veinimaitsja soovida õllepudelite lettidelt kadumist ning linnulaulu kuulaja muruhullude kängumist.

Aga see keel, kas tõesti "punaprofessorid", "poliitbroilerid" ja "keskmised valged mehed" räägivad sama keelt?! Keelgi näib olevat kohandatud vastavalt sootsiumile. Mõneski mõttes tundub koolis õpetatud ühiskeel mõjujõudu üha kaotavat, mida erinevamates rühmades inimesed elavad ning mida rohkem on kooli lõpetamisest möödas. Kui "intelligent" veel vaevaliselt suudab ühmatustest ja lihtlausetest aru saada (mida talle õelda tahetakse), siis vastupidine on peaaegu välistatud. Nagu hüva kivisildnik(:) ikka ja jälle meelde tuletab: eesti rahva funktsionaalne lugemisoskus on halb. Emotsionaalsest intelligentsusest või empaatiavõimest pole üldse miskit mainida, sest miinimumpalk ja riigireeturid nullivad igasuguse sisimas tekkinud mõistmispüüu ja kaastunde.

Kui nüüd uskuda, et meie kultuur ei püsi ilma müstilise kaitseta, siis mida saaks üldse teha? Riigikeel on kinnitatud, kogu kooliharidus on eesti keeles, sõnavabadus ja netikommentaariumid on ka olemas, kultuuri voolab uksest ja aknast, nii üksikprojektidena kui festivalidena, kultuuritegelasi või loojaid on nii üleilmseid kui kohalikke, raamatukogud on kodanikule tasuta, suurema osa igapäevainfost saab ka tasuta kätte, aktiivne inimene saab (vähemalt kohalikus) kollektiivis harrastada või üksinda kultuuri juurde luua (olgu selleks siis pöetud muru, putitatud bemm, väike foto kuskil seinal või hümni laulmine teleri ees).

Omakeelse hariduse saab riik kaotada, meedia saab suukorvistada ja viimse kui kulktuuriasutuse kinni panna, ent isenese tehtavat ei saa keegi keelata ega ära võtta, veel vähem ise mõeldavat või kujuteldavat. Tundub, et tegelik ja defineerimatu eesti kultuur asub iga inimese sees ning kui ta selle eest ka seista ei suuda, siis ei suuda seda mitte keegi.