TK: Kas olete ka enne Eestis käinud? Mida teile tähendab et teie raamat siin lavale tuuakse? 

SA: Olin Eestis nõukogude ajal, mulle meeldis Eesti, mulle meeldib siin tänavatel jalutada ja kuna räägin vene keeles, siis tuli mõnikord küll seletada, et olen Valgevenest. Minu raamatuid on lavastatud kõikjal maailmas, juba ilmselt sajas kord, mil seda lavastatakse. Tulen alati rõõmuga, kui mul on aega, nendesse kohtadesse, kus oli kunagi nõukogude võim. Miks? Sellepärast, et oleme tulnud ühest hullumajast, meil on üksteist lihtsam mõista ja mingil määral oleme kõik selle üle elanud, sellepärast on mulle huvitav, kuidas elu Balti riikides on arenenud ja mõelda, miks meil, Valgevenes, midagi sellist pole välja tulnud, on hoopis mingisugune imperaatorlik presidendiriik aga teil hoopis teine elu, seetõttu on huvitav ja kui mul avanes see võimalus, tulingi. 

TK: Teie raamat "Pruugitud aeg. Punainimese lõpp" ja ka teised teosed on aktuaalsed praegugi, ehkki ajast, mida näiteks "Pruugitud aeg" kirjeldab, on möödas aastakümneid ja peale on kasvanud uued põlvkonnad. Praegugi elame niiöelda huvitavaid aegu, mis te arvate, kas inimene on muutunud? 

SA: Punainimene on osutunud pikaealiseks olendiks, nii lihtsalt ta ei kao, see on arusaadav. 1990-2000 aastatel jooksime mööda väljakuid ja karjusime "Vabadus! Vabadus!" aga kellelgi meist polnud aimugi, mis see selline on. Vähemalt meil, ma ei tea, kuidas teil oli. Siis läksid kõik oma köökidesse laiali ja ootasid, et nüüd siin kusagil tuleb vabadus. Et piisab sellest, kui mööda väljakut joosta aga selgus, et nii ei ole, inimene, kes sai välja laagrist, võib ette kujutada, et elasime sellises suletud ruumis, ei suuda värava taga kohe olla vaba. Ta ei tea, mis see vabadus selline on, kuidas seda teha ja ta hakkas ehitama oma uut maailma samade seaduste järgi. Mis on veelgi hullem, sest seaduseid kui selliseid kaua aega polnud, võim oli poolbandiitlik, ka kapitalism arenes julmaks, mida muidugi keegi ei tahtnud, sest kaotajaid on hoopis rohkem kui võitjaid. 

TK: Võib öelda, et vabadus on sõna, mis tuleb täita oma sisuga, nõukogude inimesel puudusid need elemendid, puudus see, millega seda mõistet täita? 

SA: Jah, kui jutt käib mateeriast, millest teil puudub igasugune ettekujutus, mida te elus kunagi pole olnud, mida pole kujutatud kunstis, tähendab puudus vaba inimese ruum, seda lihtsalt polnud. Võib isegi väita, nagu seda ütlevad ka mitmed mu raamatute kangelased, et selle revolutsiooni, mis lagundas Nõukogude Liidu, korraldas grupp intelligente, ehk siis Gorbatšov oma siseringiga aga rahvas lihtsalt ärkas ühel ilusal hommikul mingis teises riigis. See oli talle tundmatu, arusaamatu. Tuleb meelde, kuidas üks ema mulle rääkis - ma üldse ei mõista oma poega, ta on täitsa võõras inimene. Ma käisin ka meeleavaldustel aga ma tahtsin inimnäoga sotsialismi, ma üldse ei tahtnud sellist julma aega, mis järgnes ja ma ei tahtnud, et mu pojast saab ärikas. Ma arvasin, et temast saab lendur või midagi sellist. See näitab, et inimesed olid ärritunud, segaduses, see polnud enam nagu nende maailm. Uus elu, võib öelda, ehitati üles nendeta. Ja selle ehitasid üles teised, hoopis aktiivsemad inimesed, kes jagasid ära selle hiiglasliku piruka, mida alles hiljuti nimetati nõukogude maailmaks. 

TK: Kas oskame jagu saada sellest künismist ja usaldamatusest, mille meile jättis see nõukogude vanglas elamine?

SA: Ma arvan, et selleks kulub palju aega, alles praegu me mõistame, et meie naiivne lootus, et vabadus on nurga taga ja räägime ilusatest headest asjadest, et pole enam häda ja viletsust ega vaesust, ehitatakse ilusaid maju ja teid, aga selgus, et asi pole üldse nii, vabadust tuleb kaua ehitada, arvestades, et neil inimestel, kel on vabadus, kulus selleks sadu aastaid, nii et alles praegu mõistame, et vabadus on pikk tee. 

TK: Praegu on ka läänemaailm omamoodi murrangu etapis, isegi hädaohus, populistid võimul, rahva segaduses ja oleks nagu samamoodi vanglast välja pääsenud. Kuidas seda olukorda näete? 

SA: Jah, demokraatial on praegu suured katsumused, võib isegi öelda, et annab mõnes osas isegi järele künismi ja populismi survele. Ma arvan, et see sünnib hirmust. Väike inimene hakkas kartma, ta hakkas kartma oma maailma pärast, mis talle tundus igavene ja kauakestev, ühtäkki on ümberringi mingid tundmatud inimesed, tundmatud ideed, islamioht, see kõik hirmutab seda väikest inimest ja ta järgib neid, kes lubasid talle kiireid vastuseid keerulistele küsimustele. Igal juhul kuulun nende hulka, kes tahavad alati olla headuse poolel ja minu arvates on see meile ka ainuke väljapääs. Meil tuleb hoida headuse poolele ja mitte järele anda, kellelegi ei tohi loovutada vabaduse ja demokraatia ideed. Sest teist teed lihtsalt pole. Seda enam, et hiljuti olin Londonis ja nägin, kuidas sinna saabus see väike Greta ja nägin tuhandeid inimesi, need olid noored inimesed, kes tulid välja väljakule ja rääkisid tulevikust. See räägib sellest, et neid vaevasid hoopis teised küsimused. Nende küsimus on maailma ökoloogilise tuleviku küsimus, kuidas elada kooskõlas loodusega. Mina arvan, et aeg on Greta poolt, nende inimeste poolt, kes mõtlevad sellest, et elame väikesel planeedil, peame olema koos ja pole midagi olulisemat inimesest ning planeedist, see ongi tuleviku mõte, mitte midagi muud.

TK: kui minna veelgi päevapoliitlisemaks, siis kuidas hindate olukorda Valgevenes ja Venemaal üldisemalt - kui kaua Venemaa sellise impeeriumina veel koos püsib ja millistena näete Valgevene šansse? 

SA: See on hea küsimus, sest Valgevene olukord on praegu väga ärev, on konfliktioht ja see on ka üks niiöelda vene maailma eesmärk, meid alla neelata, et me saaks selle osaks. Kas meil õnnestub sellest pääseda, ma ei tea, õnneks on praegune Valgevene poliitiline jõud, ka seesama Lukašenko, huvitatud iseseisva Valgevene säilimisest. Muidugi oleme sedavõrd väikesed võrreldes  selle suure võimsa naabriga, meil pole gaasi ega naftat ja pealegi oleme kaotanud 30 aastat, me pole midagi teinud selleks, et õppida iseseisvalt elama, nii et, seni kuni on olemas praegune võim Venemaal, kujutab ta endast ohtu mitte ainult sellistele väikeriikidele nagu Valgevene, vaid ka kogu maailmale. Kunagi vaatasime Moskva poole, Jeltsini, Gorbatšovi poole ja ootasime, et sealt tuleb toetus meie vabanemisele, nüüd muidugi enam mitte, praegu on maailm ohtlik ja isegi need samad lihtsad vene inimesed, kes tulevad Valgevenesse, peavad seal end üleval vägagi nahaalselt nagu see oleks juba nende maailm, nende koht. Nad ostavad üles kortereid, suhtuvad üleolevalt, ei pea valgevene keelt ega kultuuri millekski nagu ka Ukrainas. Kuid kõik ei sõltu ainult poliitikast, vaid ka igaühest meist. Me peame siiski osutama vastupanu. 

TK: Kui võimekas on praegu Valgevene opositsioon? 

SA: Meie opositsioon on praegu laiali löödud, üsna nõrk. Tehti meeleavaldusi ja vahistati 400 inimest. See näib imelik ja mõistetamatu, kuidas võim, kes tahab alles jääda, ei otsi toetust ühiskonnas, saadab vangi noori, kes tulid tänavaile plakatitega "Me ei taha Venemaad! Me soovime olla Valgevenes!" - ja nende inimeste üle mõistetakse praegu kohut, pannakse vangi, seega, väga raske on praegu olla prohvet ja rääkida tulevikust. On ohtlik aeg. 

TK: Aga tuleb olla optimist. 

SA: Ega meil muud üle ei jää, on ju olnud varemgi selliseid aegu, kuid jätkugu meil kõigil usku, usku tulevikku!

Eesti keeles on Svetlana Aleksijevitšilt ilmunud "Tšernobõli palve: tuleviku kroonika" (2006. Tlk. Andres Ehin) "Pruugitud aeg. Punainimese lõpp" (2014. Tlk. Veronika Einberg) ja "Sõda ei ole naise nägu" (2016. Tlk.Toomas Kall).