Arvustus. Humanitaarentsüklopedisti kirjanduslik mäng
Vabalt võib olla, et Rein Raua ja kirjanduse seos on midagi sellesarnast nagu Roomet Jakapil laulmisega või Leo Luksil huumorimeelega.
Rein Raud, Kell ja haamer. Toimetanud Pärle Raud. Kujundanud Asko Künnap. Mustvalge, 2017. 426 lk.
„„Kell ja haamer“ on Rein Raua kaheksas romaan, kuigi võinuks olla esimene. Selle sünd jääb aastasse 1987,“ kirjutab ERRi kultuuriportaalis Janika Läänemets ja lisab, et „täna on „Kella ja haamri“ ilmumine Raua staatuses kirjaniku raamatule kohaselt tähelepanuväärne sündmus“.1
Kirjutan sellele alla. Vähemalt kirjalikult. Suulises kõnes eristuks mu hääletoon ja rõhutus vist Janika Läänemetsa omast vastandlikkuseni. Tõele au andes pean tunnistama, et ei suuda kuidagi tõrjuda tunnet, et just nimelt Rein Raua staatus selle raamatu ilmumisest sündmuse teebki. Kui „Kella ja haamri“ autoriks oleks mõni noor inimene, kelle suhtes peaks kriitik üles näitama ka vanemlikku ja ettehooldavat suhtumist, tsiteeriksin vist hoiatusena William Somerset Maughami autobiograafilist meistriteost „Inimorjusest“, kus monsieur Foinet annab peategelase maalikunstilistele katsetustele järgmise hinnangu: „Teil on teatavat manuaalset osavust. Ma ei näe põhjust, miks hoolsa töö ja visadusega ei võiks teist saada korralik, tehniliselt pädev maalija. Maailmas leiduks sadu kunstnikke, kes maalivad teist halvemini – ja sadu, kes maalivad täpselt samamoodi. Ma ei näinud kübetki annet üheski töös, mida te mulle näitasite. Ma nägin töökust ja intelligentsi. Teist ei saa kunagi midagi enamat kui keskpärane kunstnik.“2
Nii ebapidulik ja jahe hinnang vajab kiiresti põhjendamist. Kergeim ja kultuuriliselt aktsepteerituim oleks ehk oma piiratuse tunnistamine – valitud žanr jätab mu suhteliselt külmaks. Ometi on „žanr“ siin natuke ebatäpne kitsendus. Tegu on millegi suuremaga, ütleksin lausa, et tunnetusliku põhihäälestusega, modaalsusega. Nii nagu elus, tähendab ka kirjanduses millegi väärtusliku äratundmine just nimelt väärtuse, mitte kategooria äratundmist. Määrava eristuse sõnastamine pole sugugi lihtne. Laenan siin osaliseks näitlikustamiseks Toomas Haugi oma: „Ühel valgustuslikul hetkel sain aru, et Tammsaare juurde kuulub koer, Tuglasel on aga mingi seos ahviga. Mis on selles valgustuslikku, küsite teie. Ja mina vastan: see kujund väljendab kimbatust, mis tekib inimesel, kes tahab lühikesse vormelisse kokku suruda Tammsaare ja Tuglase kardinaalse erinevuse. Mis on nii suur, et esmapilgul ei näi kokkupuutepunkte olevatki. [—]
Minu lihtsakoeline võrdlus vihjab kahe loojatüübi silmanähtavatele erijoontele: ahv kui eksootiline, koer kui kodumaine olend. Ahv kui mängur, esteet, koer kui vahenditu ja siiras. Ahvi näost vaatab ikka vastu mingi inimlik uudishimu. Aga koera nn kurvas näos peegeldub midagi muud. See on n-ö Kristuse kurbus, kui ta Ketsemani aias on teinud otsuse minna surma. Kui ta on elu ja inimkonnaga hüvasti jätnud. Ja selles kurbuses varjab end samal ajal truudus, sest kohe üritab ta eneseohverduse kaudu sellesama kurvakstegeva inimkonna ära lunastada. Niisugune kurbus ja truudus heiastub vahel koera pilgus. Kuigi järgmisel hetkel võib ta teile hambaid näidata. See on paradoks ja paradoks on teatavasti Tammsaare. Ma ei ütle, et ahv ei oleks truu. Aga mul on kuri kahtlus, et koer on truu inimesele, ahv on aga truu millelegi muule, mis on küll inimese tehtud, aga ei ole inimene. Ahv on sisse võetud asjadest. Tuglase puhul tähendaks see ilmselt truudust kirjandusele kui asjale – kui vaimu kõrgeimale vormile. Ja selles truuduses on Tuglas kindlasti ületamatu.“3
Minu piiratust märgib siis teatud reesuskonflikt Tuglasega. Ning tundub, et Tuglase-Tammsaare kujutluslikul heuristilisel teljel on Rein Raud Tuglasestki tuglaslikum, veelgi truum kirjandusele kui kirjandusele ning veelgi vähem kantud Tõe ja Inimese otsingust. Seevastu, kui loen Tolstoi või Dostojevski, Musili või Manni arutlusi kirjanduse üle, siis tunnen kohe ära, et põhimõtteliselt räägivad nad samast asjast: sellest, mis sugulustab nendega A. H. Tammsaare ja Mati Undi, sellest, miks on elementaarne, et ülikoolis on kirjandusteaduskond, aga pole arvutimänguteaduskonda.
Milan Kundera kirjutab: „Romaan saadab inimest püsivalt ja truult uusaja algusest peale. Algusest peale on romaani vallanud see „tunnetuskirg“ (mida Husserl peab euroopaliku vaimsuse tuumaks), mis sunnib teda uurima inimese konkreetset elu ja kaitsma seda „olemise unustamise“ eest, pidevalt suunama oma valgusvihku „eluilmale“. Selles mõttes mõistan ja jagan ma kangekaelsust, millega Hermann Broch kordas: avastada seda, mida ainult romaan võib avastada – see on romaani ainus õigustus. Romaan, mis ei avasta mõnd senitundmatut eksistentsi osa, on immoraalne. Tunnetus on romaani ainus moraal.“4
Uusajal on filosoofia romaani toatüdruk. Ja ma võtan seda aforismi defineerivana: romaan on see, mille toatüdruk uusajal on filosoofia. Arusaadavalt võib selline usutunnistus valele „raudvarale“ laadituna anda õige inkvisiitorliku kriitikupositsiooni, sestap palun käesolevat kirjutist võtta kindlasti selle ääremärkuse valguses.
Vabandav kitsendus tuleb (tänapäeval) teha ka autori isiku suhtes, et oleks üheselt selge: see hinnang ei laiene ta teistele tegevusvaldkondadele. On ju võimalik, et Rein Raud kirjutab raamatuid lõõgastuseks, meelelahutuseks, umbes nii nagu paljud tippteadlased tegelevad ajupuhkuseks pillimänguga. Pole ses ju midagi erakordset. Vabalt võib olla, et Rein Raua ja kirjanduse seos on midagi sellesarnast nagu Roomet Jakapil laulmisega või Leo Luksil huumorimeelega. Lühimalt: vähemalt ilukirjanduse autorina Rein Raud vaimuinimene ei ole, kirjanikuna on ta kombinaator, meelelahutaja, (oma) mängu ilu nautija. Vähemasti tema viimased teosed pole „tunnetuse puust“. „Kell ja haamer“ (nagu ka „Vend“ või „Rekonstruktsioon“) pole romaan eelkirjeldatud, kahtlemata kõvasti kitsendavas ja piiratud mõttes. Kuigi raamatust võib leida suurel hulgal ajaloofakte, nimelisi viiteid filosoofidele ja nende teooriatele, mitmekülgset eruditsioonidemonstratsiooni, jääb see kõik eelkõige puhtdekoratiivseks ja rekvisiitlikuks. Need on kulissid, vigurid, atribuudid eneseküllasele mängule, mis on seotud reaalse ajaloo ja maailmaga, kuid sisaldavad fantaasiakirjanduse elemente. Rein Raua ajalooline ja kultuurilooline erudeeritus väljendub selles teoses puhtentsüklopeediliselt (et mitte öelda puhtillustratiivselt) ning entsüklopeediad on teadupärast tunnetusliku sügavusmõõtmeta faktikuhilad.
Olen „Kella ja haamri“ detailsemast sisukirjeldusest siin loobunud, sest selle raamatu suurim voorus (hea keele ja kodumaise tegevusruumi kõrval) on just põnevus, mõistatuslikkus. Kogu rahulolematu nihelemine ja ebamugavustunne, mis mu arvustuses ehk domineerima jääb, on tulenenud mu (võimalik, et täiesti ebaadekvaatsest) ootusest. Nii auhinnatud ja kõrge staatusega kirjanikult eeldaks juba mõnda sügavusmõõtmega teost! Raamat on füüsiliselt objektina lausa suurepäraselt teostatud: võrratu kujundus, paber ja köide. Keel on samuti väga hea ning lugu haarab kaasa. „Kell ja haamer“ on igati kvaliteetne meelelahutus. Kas see on kiitus või laitus, kas kaalukeele liikumissuuna määrab rõhk sõnale „kvaliteetne“ või rõhk sõnale „meelelahutus“, sõltub juba lugejast.
1 Janika Läänemets, Unustamatu Undivere. – ERR 13. X 2017.
http://kultuur.err.ee/636233/arvustus-unustamatu-undivere
2 William Somerset Maugham, Inimorjusest. Tlk Inta Soms. Canopus, 2002, lk 285–286.
3 Toomas Haug, Tammsaare ja Tuglas. – Sirp 22. XII 2006.
4 Milan Kundera, Romaanikunst. Tlk Triinu Tamm. – Loomingu Raamatukogu 1998, nr 11-12, lk 13.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Sirp