Arvustus. Las Leo Luks lorab ({{commentsTotal}})

Leo Luks
Leo Luks Autor/allikas: ERR

Uus raamat

Leo Luks

"Vaene maa"

Vabamõtleja OÜ

Filosoofina on Leo Luks kirjutanud kaks doktoritööd nihilismist ja kirjandusest. Ühe Tartus ja teise Tallinnas. Mina aru ei saa, miks kaks, aga ega peagi saama. Ju ei saanud asi kohe klaariks. Ma ei tea, kas nüüd on klaar või postdoktorantuur jätkub. Loodan, et jätkub, sest nihilismus on tihti kirjanduse põhipuu.

Kui Luksi järgmine kord trehvan, võtan nööbist kinni ja nõuan, et ta mulle nihilismuse ja kirjanduse ristumised põhjalikult selgeks teeks, sest Luks on lahke mees ja kindlasti teebki. See on mul eriline salalõbu, et ärgitan joomingu käigus mõnda korüfeed endale privaatloengut pidama.

Inimene on ju edev ja kui teda ollakse valmis suu ammuli kuuulama, lähebki sageli liimile. Isegi, kui kuulaja on porujommis ja kipub loegu vahele liiga teravmeelseid küsimusi esitama. Aga ma ei tee seda lektori mõnitamiseks! Olen avastanud, et taolisest privaatloengust võib ennem midagi külge jääda kui loengust auditooriumis. Sest lektor on vaba, ta ei pea esinema karjale tütarlastele, kes eilsest peost on alles pohmellis ja põrnitsevad lektorit mornilt, nagu see tulnuks nende ema kõrvalt voodist. Ma võtan privaatloenguid tänulikult ja kui koduseid ülesandeid. Inimene on vaeva näinud, et üksildast lollpead rumaluse mülkast välja sikutada, siis tuleb püüda ise ka natuke sipelda, et ivakegi targemaks saada, et lektor ei tunneks, et on esinenud asjata.

Leo Luksi luuleteos "Vaene maa" teeb mind veidi nõutuks. Sest Luks on minu jaoks nii väsitavalt vaimukas, et ma ei hakka naerma, vaid jään hoopis kurvaks. Vist on minu luul, et luules või üldse kirjanduses peab vaimukuse maha suruma, kui vähegi võimalik. Ja neid kirjanikke, kes tõeliselt suudavad vaimukad olla, on vähe.

Kas siis Luks pole vaimukas oma epigrammide, kalambuuride, parafraaside ja pastiššidega eesti luulekorüfeede, näiteks Runneli ja Liivi värssidele või rahva- ja lorilauludele? On ikka: "ka vannitoal on must lagi / me seal ei julge kustagi". On värsshaaval võttes kohati peris muhe (välja arvatud mõni räige labasus, mida Luks serveerib teadlikult ja erilise mõnuga). Aga suures koguses väsitab ära. ilkumine see ehk pole, aga palli taotakse väravasse ühes stiilis iga nurga alt.

Mulle meenub sarnaste parafraaside portsjon Märt Väljatagalt Sirbis kunagi ammu: "ma kõnnin hallil ja lõpmata teel / sest käigukast purunes BMW-l" või "ma iial polnud eht / kord kurtis Leberecht" või "üle kodumäe kumera kupli / märkan vilkumas valeva vupli" (kui ma nüüd peast ja puusalt tulistades hirmsalt puusse ei pane).

Märdi poeesid kinnitasin vetsuuksele, kust lugesin neid mõnuga ise ja luges ka mu tütar, kellele sain siis omakorda pidada loengu eesti luulest ja tsiteerida luuletuste originaale. Teate, nii head luuleharidust viieaastasele tüdrukule ei saagi teisiti anda. Aga Sissi unustas kuulates putru süües suu ammuli ja puder kippus jahtuma.

Nojah, ehk on vets ka Luksi poeeside lugemiseks õige koht: "oh blogi meile, mallukas / mis värvi on su alukas? / on`s ikka lumivalge ta / või hoopis pruuni triibuga?". Tjah, ehtne vetsuluule. Võibolla isegi erootiline: "ma surfan netis ja surfan, / üht säärt mina otsin sääl. / seda kaua ju otsinud olen / võika vittudemere pääl." Nujah, mis sa kostad, kus sa pistad, nagu spordilaagris öeldi. Vahel küll paneb õhku ahmina: "mu hinges koos on munn / ja sübariit..." Aga eks Alliksaare värssi on nöögitud varemgi.

Nii et Luksi värsiveski jahvatab kuskil lustliku ja labase vahepeal. Ja ilma igasuguse enesetsensuurita. Kas Luks võiks teinekord palgata toimetajaks näiteks Märt Väljataga? Ilmselt võiks. Mis häda see ikka teeks. Märt tõstaks Luksi arvatavasti nattipidi uuele tasemele ja siis mina enam arvustada ei julgekski.

Muidu on nii, nigu Luks ise ütleb: "kui oma laulu / ei leia sa üles / siis miks ei saa / mitte vaiki olla".

Aga sellega oleks liiga jõhker lõpetada. Paneme siis lõppu ühe peenema roppuse, kus sõnamänguga ei tapeta mõttelist elegantsi: "kuked kõikjal kirevad / aga eestis kiruvad".

Ah, pidin juba unustama, mida mainida tahtsin. Tartu Kirjanduse Majas pajatas Leo Luks oma luulust üürida korter, kuhu inimesed tooksid kodudest raamatuid. Et olekski ainult raamaturiiulid ja tugitoolid. Lugemistuba või klubi valitud sõpradele. Ja seal ei tohi olla mingit telekat ega plaadimängijat (ma ei tea, kas baarikapp ja kaardilaud on lubatud - Luks on kõva bridžikäsi).

Tegelikult mitu aastat taoline tuba meie maja keldris tegutseski - raamatukogu Kapsad.

See on Luksil ülitore mõte ja ma loodan, et Luksil selline Tartus teostub. Tundub pisut korporatsiooni moodi vigur, aga saan aru, et see ei tohiks olla miski korp. Kõvem läbu jääks eemale. Ootan huviga, millal ma parasiidina Luksi raamatuparadiisi maandun.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: