"Meil pole aega maa ja ilm" oli algselt fraas uue albumi avasingli lüürikas, kuid mida aeg edasi, seda kindlamalt võttis see Eleryni peas kokku ka värsket loomingut. "Esimesed albumiga seotud tunded ja mõtted hakkasid kerkima juba paar aastat tagasi. Hakkasin märkama endas kummalist melanhoolsust, mis tekkis justkui alati siis, kui läksin lapsepõlvekoju vanematele või vanavanematele külla. See oli tohutult veider. Ma olin õnnelik, et olen oma inimeste keskel, teisalt valdas mind seletamatu kurbus, mida varem ei olnud tundnud. Tol hetkel ei osanud ma seda kurbust enda jaoks lahti mõtestada."

Tiit selgitas, et ühel hetkel sai ta aru, et aeg ei liigu ainult tema enda elus edasi, vaid kõik, keda sa armastad, liiguvad samas tempos. "Ma saan vanemaks ja samal ajal jäävad ka mu vanemad vanemaks. Elu on nii kiire ja kõik ei ole igavene. Lause ,,mul pole aega'' on saanud mu jaoks hoopis teise tähenduse."

"Albumi kirjutamine mõjub mulle teraapiliselt. Lähen teemadega süvitsi ja proovin need enda jaoks lahti mõtestada - Sten Šeripov oli kõige õigem inimene, kellega koos seda teha. Ma usun, et me põimisime hästi kokku kaks maailma - minu maailma ja Steni maailma," rõhutas ta.

Teise albumi kirjutamine oli tema sõnul kindlasti keerulisem protsess kui esimene. "Otsing on olnud aeganõudvam, sest olen nii palju nõudlikum, aga olen enda arvates teinud julged valikud ja otsused ning olen selle tulemuse üle väga uhke."