Arvustus. Luule, mis annab sulle obaduse makku ({{commentsTotal}})

Fragment Leo Luksi luulekogu
Fragment Leo Luksi luulekogu "Vaene maa" kaanelt.

Leo Luks

"Vaene maa"

Vabamõtleja

2018

104 lk

Ega meil pole just väga palju filosoofiadoktoritest luuletajaid. Leo Luks on üks selline. See ei tee teda erandlikuks mitte isegi niivõrd luuletajate seas, kuivõrd just filosoofide seas. Nimelt on nihilismist ja kirjandusest doktoritöö kirjutanud Luks tuntud eelkõige ropusõnalise absurdiluuletajana. Nii et see, kes ootab väärika õppejõu mõttearmastuse mahlas marineerinud väärikaid mõlgutusi elust ja igavikust, ei pea mitte lihtsalt pettuma, vaid saab Luksi loomingut lugedes lausa obaduse makku. See kehtib täiel määral ka Leo Luksi uue luulekogu "Vaene maa" kohta.

104-lehekülje pikkune kogumik koosneb kolmest osast: "Vaene maa", "Vaesed inimesed" ja "Vaeslapse käsikiri" ning seda võiks nimetada ka kaverite või töötluste kogumikuks. Nimelt põhinevad paljud tekstid kas otse või kaude, kas tervikuna või osaliselt tuntud lauludel või luuletustel. Teised, millel nõnda otsene eeskuju puudub, liigituvad aga pigem keelehuumori ja assotsiatiivse kirjanduse alla.

Tagakaanel ütleb Kivisildnik, et "Leo Luksi "Vaene maa" on absurdikirjanduse võtmes hullus, aga üllataval kombel mõnuga loetav hullus." Nojah, nii võib öelda küll. Lisama peaks siia veel seda, et Luksi hullus on väga poleemiline, poeetiline, terav, äge, irooniline, sarkastiline ja sageli ka tige ning see kõik on suunatud Eesti ajaloo ja tänapäeva, eestlaste identiteedi, meie kahtluste ja kõhkluste vastu või suunas. Paar näidet:

 

"seda 1940ndal

laiali määritud pätsi

peame siiani

palehigis rookima" (lk 44)

 

või:

 

"pabernukkude riigis

on ka papist poiss

kuningas" (lk 31)

 

Tuleb märkida, et need etteloetud tekstid on küll vahvad lühiluuletused, kuid kogumikku kui tervikut silmas pidades tegelikult natuke halvad näited. Seda kahel põhjusel: esiteks on enamik Luksi tekste pigem pikad. Nii mõnigi ulatub üle paari lehekülje, sageli on ka read pikaks venitatud. Teiseks on raske leida Luksi "Vaesest maast" ettekandmiseks tekste, mis ei riivaks ilmselt paljude kõrvu. Leo Luks pole nimelt mitte lihtsalt suur sõnameister, vaid eelkõige on ta suur vägisõnameister. Ta tekstid kubisevad kõikvõimalikest obstsöönsustest, mida autor pillub teadlikult ja mõnuga. Ja miks ka mitte? Nimelt ei ole Leo Luks mitte mingi seinu määriv poisike, vaid vilunud kirjanik, kes teab, kuhu ja miks sobib milline sõna ning see teeb Luksi keelekasutuse tõeliselt poeetiliseks. Jah, see on krõbe poeesia, aga peab siis kõik olema pehme ja laialivalguv nagu teadagi mis?

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: