Leo Luks ütles ERR kultuuriportaalile antud intervjuus, et tema raamat "40 kiri" on väga kontseptuaalne teos, kuhu on koondatud nelikümmend teksti, mis keskenduvad mingile isikule. "Enamasti on need tekstid arvustused, aga on ka pikemaid käsitlusi," tõdes Luks ja ütles, et välja on jäänud üldisemad käsitlused. "Teose pealkiri on selline tore Eesti kultuurilooline viide, millega mängida."

"Ma tahtsin, et see kirjatükk, mille ma olen isikust kirjutanud, mind kõnetaks ja meeldiks ka tagantjärgi lugedes" selgitas Leo Luks tekstide valikuprotsessi ja kinnitas, et kui arvustus tuleb negatiivne, siis hiljem ei ole ta loomingulises plaanis ka ise sellega enam rahul. "Tekstid on seega inimestest, keda mulle on meeldinud lugeda."

"Nii palju kui ma aru saan, siis Eestis ei ole pea kellegi jaoks esseistka eraldiseisev töö," ütles Luks ja lisas, et oma esimese arvustuse kirjutas ta 2001. aastal Vikerkaarde. "Kõige vanemad kirjatükid selle raamatus on samuti umbes viisteist aastat tagasi kirjutatud."

Eredamatest lugemiselamustest tõi Leo Luks välja Veikko Huovineni teos "Koeraküünte lõikaja", mille ta leidis uuskasutuskeskuses olematu hinna eest. "Seal teoses leiutati palju sõnu, mida tavakeeles ei kuulegi."