Tiit Hennoste tõdes ERR kultuuriportaalile antud intervjuus, et enne kui tema hakkas asjadest rääkima, Eestis avangardismist ja modernismist eriti ei räägitudki. "Mina hakkasin sellest rääkima aga süsteemselt," ütles ta ja tõdes, et Eesti avangardism oli väga rühma- ja manifestiusku. "Siin usuti pidevalt, et kui loome rühma, siis hakkavad asjad liikuma, kuigi tegelikult tihti nii siiski ei läinud."

"Ma hakkasin käima rahvusvahelistel avangardiuurijate konverentsidel, kus on umbes 500 osavõitjat, ning juba esimesel korral ma nägin, et Baltimaade ja Soome kohal on auk," selgitas Hennoste ja lisas, et uurijad hakkavad lõunast liikuma, Ukrainas ja Poolas on veel midagi, siis on suur auk ja edasi tuleb alles Rootsi. "Pärast seda sain ma vihaseks ja mõistsin, et sellest tuleb kirjutada."

"Sellesse raamatusse ma ei pannud eriti näiteid, siin on lühidalt illustreeritud iga autorit ühe-kahe tekstiga, aga need näited ei ole autorikesksed," sõnas Hennoste ja selgitas, et "Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I" keskendub siiski teatud suundadele.

Samuti tõdes Hennoste, et viimasel ajal ei ole ilukirjanduslikud teosed teda kuigi palju kõnetanud ning paljulugenud inimesena julgeb ta praegusel ajal juba raamatu, mis talle ei meeldi, ilma süütundeta pooleli jätta. "Kui ma hakkan mõtlema, siis viimati mõjus mulle Florian Illiesi "1913. Sajandi suvi", mis räägib lühikeste katkenditega suure katastroofi eelsest ajast."