Krull rääkis Eesti Kirjanike Liidu ja kultuuriportaali koostöös valminud videointervjuus, et "Mõistatuse sild" ongi sild erinevate suundade vahel, millega ta tegelenud on.

"Seal on tekste, mis on kirjutatud arvustusena või ettekandena millegi puhul. See on üks sildamise moment, aga teisest küljest panin ma lihtsalt kokku niisugused kirjutised, mille puhul ma olen mõelnud sarnastele asjadele. Neid sai päris palju. Tekkis niisugune sildade rida, võiks öelda, et sillakaarestik. Miks ta selline sai, nagu ta sai, on mulle endale ka mõistatus," selgitas Krull.

Krull sõnas veel näiteks seda, et ta ei kujuta ette, et ükski kunstiteos oleks igavene, aga see-eest on ta igavikuline. Autor arvas, et kultuuri kadumise, vähesuse pärast ei peaks kartma, sest see tuleb alati mingisuguses vormis tagasi.

"Kui tekib selline hirm, siis see on põhjustatud millestki muust, ilmselt konkreetsest ühiskondlikust situatsioonist, teatavast kriisiolukorrast modernses maailmas ja see väljendab tegelikult hoopis midagi muud. See, mis puudutab sõnakunsti, eriti luulet, teisest küljest ka pärimust, ei kao tegelikult mitte kunagi. Ta on metamorfiline, võtab kogu aeg uusi vorme. Ei ole põhjust tunda hirmu luule, kirjanduse, kultuuri tuleviku pärast. See lihtsalt on olemas umbes nii nagu rohi kasvab või nagu kivid on välja peal."