Pilv ütles, et kõnealune artikkel on esseistlik ühe luuletuse – Juhan Liivi "Mätas – mätas – üks ja teine" – tõlgendus.

"See tõlgendus tekkis ühe plahvatusena. Ma lihtsalt ajaviiteks lugesin ühte koolide jaoks välja antud luuleantoloogiat ja seal see luuletus oli. Siis ma kirjutasin selle plahvatuse lahti – kuidas see luuletus võiks olla müstilis-metafüüsilise maailmatunnetuse kehastus. Püüdsin seda lahti harutada nii sisu kui vormi pidi."

Pilv lisas, et tahtis tõlgenduse hoida lihtsa ja elementaarsena.

"See on selle kirjutise esimene pool. Kui ma olin selle esimese poole ära kirjutanud, siis ma hakkasin vaatama sedasama luuletust igaks juhuks teistes väljaannetes ja siis ma sain aru, et see on ainult üks versioon. Tegelikult on see algselt olnud Juhan Liivi pikem kaheksasalmiline luuletus, millest Tuglas on välja võtnud neli keskmist salmi ja teinud selle konkreetse luuletuse."

Teine tema artikli pool ongi tekstiversioonide erinevustest ja sellest, millist neist n-ö tõeliseks, päris luuletuseks pidada võib. Autentsuse mõttes on tema hinnangul see kaheksasalmiline pikk luuletus ehtne, aga mingis sisulises mõttes võib öelda, et see Tuglase intuitsioon luuletuse kärpimisel ja redigeerimisel on ka olnud meisterlik.

"Tuglas on vorminud sellest midagi väga tähenduslikku."

Pilv rääkis veel, et Juhan Liivi loomingus on olemas minimaalne täpsus, minimaalne piisavus.

"Ta ei paku mitte kuskil üle, ta ütleb ainult nii palju, kui täpselt vaja on," ütles Pilv ja lisas, et Liivi loomingust tekivad selle mõjul huvitavad efektid, mille üle annab mõelda.

"Öeldakse, et hea luuletus on alati oma kirjutajast targem."