Filmiarvustusi ma üldiselt tegema ei kipu. ERRi kultuuriportaalis ilmuv filmikriitika ühtib minu arvamusega päris tihti. Ja ega ma filme enam vaadata jaksagi. Sarju veel vähem. Kogu see binge-kultuur tundub päris väsitava ajakuluna, eriti kui mingit sarja on üle kolme hooaja. Ma ei taha püsisuhtesse astuda. Peale selle on mul veel raskelt sõnastatav seisukoht ajaraiskamise kohta: ma lihtsalt ei taha oma aega nii pikalt mingile trendivale teosele pakkuda. Seega otsin ekstra välja filme ja sarju, mille sisu kohta ma juba kuidagi midagi tean või aiman. Näiteks filmid ja sarjad, mis seostavad end H. P. Lovecrafti loominguga.

Lovecraft oli rassist, kelle elu kummastab ja lummab. Tema looming on siiani aeg-ajalt üleloetav ja sealt leiab alati midagi uut. Eriliseks teeb ta veel asjaolu, et Lovecrafti loodud õhustik ja atmosfäär pole kergelt jäljendatav ei teiste juttudes või teises formaadis. Videomängude seas on hetkel küll trend tema müütose põhjal narratiive treida, kuid need ei tule üldse hästi välja. Lähim eheda Lovecrafti vaibiga mäng on "Bloodborne". Filmidest meenub eelkõige "Event Horizon" ning "In the Mouth of Madness", kuid seda täit Lovecrafti pauku pole vähemalt minu jaoks ükski teos tabada suutnud. Aga silmad hoiad ju ikka lahti, kunagi ei tea kuidas kellelgi õnnestub. Rääkides lovecraftilikust õudusest jõuame paratamatult täna Nicolas Cage'i juurde.

Cage on kummalise karjääritrajektooriga näitleja. Tüüp läks kiirelt blockbuster'itelt B-filmidele üle. Tegu pole lihtsalt halva näitlejaga nagu Steven Seagal. Cage on kummastav, aga mitte eemaletõukav. Temas on mingi üle võlli energia, mis rollides ootamatult välja lööb. Ta võib olla koomiliselt halb ja see on omaette vaatamisväärsus. Tähed loksusid taevavõlvide all paika ning me saime lõpuks ootamatu kombinatsiooni Lovecraftist ja Cage'st. Tulemus on sama veider kui mõni Lovecrafti loodud kirjandusmonstrum.

"Color Out of Space" ise saanuks hakkama ka ilma Lovecrafti brändita: lugu perest, kes tasapisi hullub ja hirmsa lõpu leiab, ei pea sisaldama mingit kosmilist õudu, vaid esineb motiivina paljudes žanrites. "Color..." on omapärane ja seisab peaaegu omil jalul. Päris oma jalgu filmil pole, sest üks on laenatud "Mandylt", teine "Annihilationist", kolmas "Hereditaryst" ja neljas-viies veel kuskilt. Need filmid on pandud blenderisse ning kokku tuleb kompott, mis mahub ilusti enne B-filmi kategooriasse paigutatud Lovecrafti tööde adaptsioonide "Re-Animatori" ja "From Beyondi" kõrvale.

"Mandy" võis välja näha nagu vaporwave'i muusikavideo, kuid Cage töötas selles kontekstis hiilgavalt. "Color..." kasutab samuti purpurtoone, kuid pole eriti psühhedeelne. Visuaalidega üritatakse mängida, aga need näevad tehislikud välja. Kõige pullim on Cage ise, kelle ülenäitlemine läheb kokku kehastatava vaimselt häiritud inimese omaga: vahepeal röögib väikse asja peale nagu segane, siis lüpsab valiumi all alpakasid. Ta on nii ettearvamatu! Pereemal oli vähk ja see on draamaelement. Abielupaari poega mängib klassikalise teismelise soenguga noor poiss, kes näeb välja nagu kellegi poeg. Peres on veel väike poiss ning teismeline tütar ning nad on (vist?) läbi elamas mingeid pingeid. Filmis seda eriti esile ei tooda, aga seda eeldatatakse.

"Hereditary" töötas seetõttu, et esiplaanil olid reaalsed perekondlikud pinged ning see on õudus, millega oskab samastuda pea igaüks. Kogu kultuse ja demonoloogia on taustakaunistus, mille najal tegelik painaja lahti rullub. Halvas filmis on jällegi vastupidi: ebameeldivaid tundeid pannakse esile tooma väljamõeldud kollid ning tegelastest peaksime hoolima kuna "neil on raske". See tähendab, et halvas filmis ei suuda me kellegagi samastuda ja tihtipeale oled sa neis filmides üldse mõrtsuka/tulnuka/kolli poolt ja ootad, et keegi need ühedimensioonilised tegelased juba maha notiks. "Hereditary" oli üdini inimlik ja seetõttu oli see äärmiselt õõvastav.

Samuti sisaldab film "Annihilationi" kombel tulnuklikku kohalolu, mis kord saabununa kõike enda ümber muundama asub. Ja see õnnestus. Loe seda raamatut ka. Veel parem kui film! "Color Out of Space" on pigem Lovecraftist inspireeritud ja atmosfääri seal palju pole. Me aimame, mis seal juhtub: kõik lähevad hulluks ja surevad. Lihtsalt Cage'i on lahe vaadata, kogu tema imelikku näitlemistööd ja Frankensteini-koletise filmipuslet. Lovecrafti ongi keeruline edukalt teise formaati tõlkida ja jälle on see tunnustus autori unikaalsusele.

Filmi poster on lahe, saundträkk samuti. Filmi omapäraseks nimetamine pole aga kompliment. Sa vaatad seda ja mõtled, kuidas võiks Lovecrafti põhjal tehtud film välja näha Fincheri, Villeneuve'i või Garlandi käes. Siis vaatad neid Richard Stanley lamedaid kaadreid ja visuaalseid efekte, aga ei tunne eriti midagi. Nagu oleks professionaalse sekstöötaja klient, aga sisimas mõtled kogu aeg, kuidas sa tahad armastust, kuid see kepp on hetkel lähim, mis sa saada võid. Tegu on Lovecrafti cosplay'ga ja sa oled mingis mõttes halva filmi košmaaris, sest Cage on Nyarlathotep, kes meie dimensiooni valla lastud ja kes siia kindlasti ei kuulu. Loen pärast lühijutu uuesti läbi ja üritan filmi unustada. "Color Out of Space" on huvitav mutant, aga tulnuka asemel võinuks seal olla mingi muu mõjuagent, mis perekonda hullutab. Valiumi-Cage tuterdab stseenist stseeni ja naljakalt kehva näitlemist on seal veel ja veel.

Plusspunktid julge ürituse eest! Tuleb oodata seda palavikuliste prohvetite sosistatud ajastut, mil keegi Lovecrafti tõeliselt filmi suudab tõlkida ning vaatajaid hullarisse talutab. B-filmiõhtud saavad aga uue, laheda täienduse ja seda monstrumit ongi ehk kõige parem vaadata koos sõpradega. Mitte, et see oleks häiriv ja kõhe film, vaid kuna see on lõbus kompott camp'ist ja siirast katsest Lovecrafti vääriline teos toota.