Kaspar Viilup: Sex, drugs & õudusfilmid ({{commentsTotal}})

dokumentaalfilm
dokumentaalfilm "Unustatud õudused" Autor/allikas: HÕFF

Haapsalu õudusfilmide festivalil linastuv dokfilm "Unustatud õudused" tutvustab flaami horror’it.

Dokumentaalfilm "Unustatud õudused" ("Forgotten Scares: An In-depth Look at Flemish Horror Cinema", Belgia 2016, 96 min), režissöör-stsenarist Steve De Roover.

Enne Steve De Rooveri dokfilmi "Unustatud õudused" polnud mul Flandria õudusfilmindusest aimugi, kuid ilmselt pole see üllatus. Nagu PÖFFi fookus möödunud aastal näitas, on flaami kinost tulnud tasemel arthouse’i, krimit ja tugevaid draamasid, mille kõrval jääb õudusfilm kuidagi paratamatult vaeslapseks. Mingid veidrad ja äärmuslikud tüübid teevad valgustkartvaid linateoseid, millel pole justkui õiget kohta: oleme harjunud ameerika, jaapani, itaalia, ehk isegi saksa õudusfilmidega, aga flaami õõvalt ei oskagi midagi oodata.

"Unustatud õudused" avab pooleteise tunniga Flandria õudusfilmide varasalved ning üritab sealt kiiresti kõik päevavalgele tuua, andes sõna nii filmitegijatele kui ka spetsialistidele. Rutaka tempo tõttu võib jälgimine keeruliseks osutuda, eriti seetõttu, et filmid on vaatajale võõrad. Detailid (kes kelle pikalt saatis, kust lõpuks raha saadi, keda kaaluti peaosadesse) polegi aga lõpuks olulised.

Enamik flaami žanrifilmitegijaid on oma staatusega leppinud. Pole suurt publikut, eelarvet ega isegi konkreetset filmimeeskonda. See annab neile vabaduse. Miks mitte panna filmi Osama bin Laden? Või pakkuda hoopis verist erootikat SS-sõduritega? Uhkusega tõdevad Flandria hull-režissöörid Léon Paul De Bruyn või Johan Vandewoestijne filmis, et on teinud paljusid asju just seetõttu, et seda polnud varem tehtud. Kui pole mitte mingeid reegleid, võib piirid lükata lõpmata kaugele.

Jonas Govaertsi "Kutsikat" pidasid paljud flaami ajakirjanikud ekslikult flaami esimeseks õudusfilmiks.

Kaader filmist
Filmina on "Unustatud õudused" pealtnäha üsna klassikaline. Flandria žanrifilmi lugu jookseb mööda ajajoont, alates Harry Kümeli 1971. aasta "Pimeduse tütardega"1 ning lõppedes Jonas Govaertsi "Kutsikaga",2mida paljud kohalikud ajakirjanikud pidasid ekslikult "kõige esimeseks flaami õudusfilmiks". See oli ka ajendiks, miks Steve De Roover dokumentaalfilmi tegema hakkas – näitamaks, et asjaarmastajad on seal omasoodu veidraid žanri- ja õudusfilme vorpinud juba üle 40 aasta.

"Unustatud õuduste" dokumentaalne tugevus seisneb väga teadlikus ja täpses sissevaates flaami õudusfilmi. Film esitab ühe eriti kummalise maailma tervikpildi, mis seisab kõigist vaataja senistest teadmistest täiesti eraldi. Sama tunde tekitas PÖFFil linastunud "Reiviajastu",3 mis räägib tantsumuusika arengust Lätis 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Sealne kitsas kultuuriline liikumine arenes täiesti oma teed pidi, sõltumata üldistest tõeks­pidamistest või huvidest. De Hoover räägib oma loo niiviisi, nagu seal ümber polekski mingit tavalist ja normaalset eluolu, ja vaataja saab rännata pooleteiseks tunniks kummaliste flaamide sekka – ilma segava reaalsustajuta.

See viib mõtted Eesti peale. Praegu piirdub eesti õudusfilmitraditsioon 1980. aastate lõpu NSVLi ulmeplahvatuse nähtudega, nagu "Hukkunud Alpinisti hotell", lühifilm "Pulmapilt" ja "Navigaator Pirx",pärast seda on aga tükk tühja maad. Viimasel ajal on tulnud üksikud filmid, näiteks "Must alpinist" ning ühistöös Soomega valminud "Bodom",5 aga pole tõeliselt hullumeelseid lugusid. Nõukogude ajal oli mõistetav, miks ei tekkinud B-kategooria filmitegijaid, aga praegu võiks olukord olla teine. Ägedaid filme saab teha võileivahinnaga, nagu kinnitab BFMi tudengi Nicola Piovesani lühifilm "Küberkaheksajalgade rünnak",mille retroulmeline keskkond on ehitatud täielikult Tallinna linnahalli keldrisse.

Meie filmikunst püsib riiklikul toetusel ning kui leidub mõni hullumeelne, kes teeb asja oma rahaga valmis – näiteks "Vasaku jala reede" või "Ameerika suvi"7 –, siis imestatakse, ahhetatakse ega suudeta ära imestada, kuidas see võimalik on. Miks ei näe me rohkem (kui välja arvata BFMi noorte tehtud lühifilmid) täiesti sõltumatut žanrifilmi, mis sünnib lihtsalt tegijate suurest entusiasmist? "Unustatud õudused" näitab, et see on võimalik.

Mitme "Unustatud õudustes" tutvustatud filmi sünnilugu tõi meelde Tommy Wiseau’ kultusliku filmi "Tuba".8 Tegija on oma visioonis lõpuni kindel ja teab, et sellest sünnib hea asi, aga kui lõpuks selgub, et tõsine rappimine ja veristamine ajab inimesed saalis hoopis pisarateni naerma, siis tuleb olukorraga leppida. Ha-ha, just nii ma mõtlesingi, naerge muidugi. Selles on pisut valu ja annus läbipõlemist, kuid antakse hea ülevaade, mis on rämpsfilm: pole mingeid klassikalisi filmikunstile esitatud nõudmisi, ekraanil toimuv peab mõjuma, kusjuures vahel võib juhtuda, et režissöör oli kujutanud seda mõju teistmoodi ette.

Ebaedule ja -populaarsusele vaatamata on need tüübid ikka kui filmistaarid, kes naudivad väheste võimaluste juures elu täiel rinnal. Seal pole mingit akadeemilisust ega ambitsiooni kunsti teha: flaami rämpsfilm on täis ürgset meelelahutust koos pritsiva vere, lugematu hulga paljaste kehade ning seksistseenidega. Dokist selgub, et tegelikult jõudis suur osa sellest ka kaadri taha (hommikul olid palgatud naisnäitlejate-modellidega võtted, pärast lõunat aga …).

Võib muidugi küsida, kas on üldse olemas mingisugune originaalne flaami õudusfilmikeel. Nagu ütleb filmitegija Jan Verheyen, on õudus koos muusikali ja vesterniga üks žanridest, mida Flandrias lihtsalt tavaliselt ei tehta. Seetõttu on nendes filmides tihti suur annus ameerikalikkust, või vähemalt soovi püüelda ameerikalike väärtuste poole, ning ei ole seega ka üllatav, et mitmed flaami žanrifilmid on jõudnud Troma Entertainmenti, Ameerika ühe tuntuima sõltumatu levifirma kaitsva tiiva alla.

Ilmselt ei huvita Flandria B-kategooria filmitegijaid isegi see, keda või kuidas nad jäljendavad. Sellest suhtumisest paistab nihilismi, totaalset lahtiütlemist kõigist reeglitest. Kohati võrreldakse dokfilmis sealseid verised õudusfilme Peter Jacksoni karjääri algusaegade töödega, nagu "Halb maitse" ja "Ajusurm".9 Kui Jackson on süstinud sinna kümnekordse annuse paroodiat, siis Flandrias on teisiti: nekrofiilia, pedofiilia ja muud perverssused on nende lugude aluseks – ja seda täiesti tõsimeeli.

Sellega on täidetud aga tõeliselt äärmusliku ja mõjuva exploitation-filmi üks põhitingimus: vaatajal peab tekkima küsimus, kas sellist asja sobib üldse vaadata. Alati ilmselt ei sobigi, aga sellest värdjalikust maailmast on õnneks alati väljapääs igavasse ja tüünesse reaalsusse, kus millegi sellisega enamasti kokku puutuma ei pea. Kui filmid on tihti võimalus argimuredest irduda, siis äärmuslik žanrifilm sunnib meid vastamisi just suuremate õudustega, nagu seda kunagi tegid juba õuduskirjanikud Edgar Allan Poe ja H. P. Lovecraft.

Kas Eesti ja Flandria õudusfilmide vahel on ühisosa? Kindlasti mitte, aga "Unustatud õudused" peaks vähemalt innustama nii siinseid filmitegijaid kui ka kinokülastajaid, näidates, et tasemel žanrifilmi saab teha ka ilma eriliste vahenditeta. Pole vaja hiiglaslikku filmitööstust, kuhu kõrvale saaksid tekkida B-kategooria filmitegijaid, vaid piisab ka mõnest pöörasest isikust – ja tekkinud ongi juba omaette skeene.

1 "Les lèvres rouges", Harry Kümel, 1971.

2 "Welp", Jonas Govaerts, 2014.

3 "Era of Dance", Viktors Buda, 2017.

4 "Hukkunud Alpinisti hotell", Grigori Kromanov, 1979; "Pulmapilt", Raul Tammet, 1980; "Navigaator Pirx", Marek Piestrak, 1978.

5 "Must alpinist", Urmas Eero Liiv, 2015; "Bodom", Taneli Mustonen, 2016.

6 "Attack of the Cyberoctopuses", Nicola Piovesan, 2017.

7 "Vasaku jala reede", Andres Kõpper, Arun Tamm, 2012; "Ameerika suvi", Rain Rannu, 2016.

8 "The Room", Tommy Wiseau, 2003.

9 "Bad Taste", Peter Jackson, 1987; "Braindead", Peter Jackson, 1992.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: sirp.ee



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: