Treileritega vaataja eksitamine on kassahittide puhul üsna levinud võte ning selle trikiga minnakse üha alatumaks. Mõneminutilisesse lõiku topitakse kõik plahvatused, pöörded ja filmi võtmekohad, millega lahustatakse juba eos kogu põnevus. Samal ajal jäetakse mulje, et film on tohutu tulevärk, täis katkematut tantsu ja tagaajamist - reaalsus aga, nagu juhtus ka "Surelike masinate" puhul, on pahatihti tuhm ja kiretu. Antud juhul liikus film mudeli "eepiline action filmi alguses, poolteist tundi siseruumides jauramist, veel eepilisem taplus filmi lõpetuseks" järgi ning ootused üleelusuurusele möllule jäid täitmata. Võib vist öelda, et langesin lihtsalt filmitegijate alatult seatud lõksu.

Režisöör Christian Riversi esimene lavastajatöö "Surelikud masinad" algab tegelikult võimsalt. Ilma igasuguste selgitusteta kihutavad vaatajate ette ratastel linnad, täpsemalt kiskjalinn London ja väike kaevanduslinnake. Sellest tagaajamisest paistab kohe kätte austusavaldus mitmetele popkultuuri hiidudele - seal on midagi "Mad Maxist", veidi "Howli lendavast kindlusest" ja kaudselt mõjub see ka noogutusena legendaarsele Monty Pythoni sketšile "Elu mõtte" alguses, kus büroohooned omavahel võitlema hakkasid. Sedalaadi tulevärk on nagu mõne 10-aastase actionifänni ülevoolav idee, mis sarnaneb "Transformerite" või "Pacific Rimiga", kuid mis töötab oma lollakas mahlas väga hästi. Pisikese pätakana oleksin sellisest asjast ogaraks vaimustunud.

Alguse ebanormaalselt pompoosne lahing pani küll mõneks hetkeks ahhetama, aga vaevalt kümme minutit hiljem heitis film oma ägeda kattevarju täielikult pealt. Alles jäi masendavalt tavaline noorteulmekas, mis ei viitsi kordagi vaeva näha, et oma klišeedest võitu saada. Karisid, kuhu film kinni jääb, on rohkem kui vooruseid, ning suurim probleem on täiesti mõistmatu kontekst. Miks need linnad ringi sõidavad? Mis maailmaga juhtus? Kas maailmas on ainult üks hiigellinn? Kuhu peategelased lähevad? Mida nad saavutada tahavad? Kas filmi lõpuks saavutati eesmärk? Võib-olla ostaksin neile küsimustele vastata, kui oleksin lugenud Philip Reeve'i samanimelist raamatusarja, kuid ilma selleta on "Surelikud masinad" suvaline vaatemäng, mis müürib taustateadmisteta vaataja oma ambitsioonikast loost välja.

Taoline käitumine nullib igasuguse emotsionaalse sügavuse ja muudab pateetiliselt kohad, kus peakangelased hüüavad üksteisele "sa saad sellega hakkama", "ma usun sinusse" või "ära jäta mind kunagi üksi", lihtsalt okseleajavalt läägeks. Taoline pildiline eepika, kuid sisuline tühjus meenutas 2016. aastal ilmunud junni "Suur Hiina müür", kus Matt Damon ja Pedro Pascal olid hiinlasest kaasnäitlejate vahel nagu kaks amatöörlikku koomikut, kes üritasid sõdurite paraadrüüdes pidevalt kildu rebida. "Surelikud masinad" oli ehk kraadivõrra tõsiseltvõetavam, kuid mitmel hetkel võtsin 3D-prillid peast ja loobusin selle naiivse mannavahu talumisest.

Kuigi filmi võrreldakse promomaterjalides Peter Jacksoni (kes on ka selle filmi produtsent ja stsenarist) hiiglaslike "Sõrmuste isanda" ekraniseeringutega, siis seegi on valele teele juhatamine. "Surelikes masinates" ei ole ühtki tegelast, kellel oleks päriselt mõjuv taustalugu või mingi eesmärk, mis vaatajat kaasa haaraks. Samuti puudub debütant Riversi loodud maailmast igasugune võõrapärasus, sest keskkonnad on pigem igavad ja tuimad. Tegemist pole ei pseudoajaloolise jutustusega nagu "Troonide mäng" ega ka "Mad Maxi" laadse postapokalüptilise tühermaaga. Muidugi, nende kahe äärmuse vahele jääb veel mitmeid muidki alažanrikesi, ent üllataval kombel astub film enim ühte jalga just "Videvikuga" saagaga, mängides õrnade ulmemotiividega kätte imala armastusloo.

Ulmefännide jaoks on filmi pisike pärlina peidetud roheliselt kiirgav robotzombie, kelle taustalugu on küll banaalne, kuid kes mõjub oma jõhkruses ja egoismis ainsa huvitava tüübina kogu filmis. Teatav võlu on ka Hugo Weavingus, kellest on kujunenud Peter Jacksoni ihunäitleja ning keda väljaspool tema linatöid naljalt ekraanil ei näe. Tema mõistmatute motiividega pahalane on suure osa filmist üheplaaniline, kuid linaloo viimases kolmandikus võtab ta kurja teadlasena nii paroodilised mõõtmed, et meenutab isegi Victor Frankensteini. Kahjuks ei päästa need mõned momendid siiski filmi üleüldist tühisust.

Kellel on isu tõeliselt ebaoriginaalse noortefilmi järele, kus seosetu rähklemise saatel jõutakse lõpuks õnneliku lõpplahenduseni, võib "Surelikele masinatele" võimaluse anda. Taolises tüüplahenduses on mõnede vaatajate jaoks kindlasti olemas oma turvalisus, kuid kes ootab särtsakat ja hiiglaslikku kassahitti, lahkub kinost vihase ja pettununa. Üks mitmekümnest mõttetust kassahitist sel aastal, mis tulevad meie kinolevisse, loksuvad seal paar nädalat ja kaovad pärast seda unustuse hõlma. Sadu miljoneid jälle eimillegi peale raisatud, palju õnne Ameerika suurele kinotööstusele!