Ma arvan, et kunagi pole ühel filmil olnud võimsam turundus kui "Deadpoolil". Kümned treilerid, veidrad "juhime-vaataja-valele-teele" promomaterjalid ning Ryan Reynoldsi üleüldine suurustav jutt. Ei teadnudki, mida oodata. Pigem nagu olid lootused ikkagi kõrgel, kuigi koomiksifilmide žanr on viimaste aastatega langenud kohati pisut frantsiisiauku, kus sihtgrupiks on kujunenud suuresti prillidega igavad nohikud, kes oskavad peast nimetada superkangelaste perekondi ja teavad suvalisi detaile. "Deadpool" ei ole selline. Oh ei. Parim paroodia koomiksifilmidele, mis tegelikult ei ole paroodia. Tõsiselt tehtud ebatõsiseim film. "You look like an avocado who had sex with an older avocado?" Eh?

Jooksevad filmi algustiitrid. Kõlab Juice Newtoni lugu "Angel of the Morning" (pisut meenus küll "Guardians of the Galaxy", kus Starlord filmi avastseenis tantsis Redbone'i loo "Come And Get Your Love" järgi, kuid "Deadpool" keeras juustususe ikka sajakordselt üle) ja näeme lamedamast lamedamaid hüüdlauseid filmi kohta. Kehv lavastaja, seksikaim näitleja. Vaatajale ei anta hetkekski ruumi sellesse hullusesse sisse elada ning kui see ehk mõneks hetkeks ehmatab, siis kohe selle järel poeb Deadpool nagu hea sõber sulle külje alla. Murtakse neljas sein, Ryan Reynolds räägib filmi peategelasena sulle ausalt kõik ära. Ta tõdeb, et see film ongi lame, stuudiol ei ole piisavalt raha, et osta filmi rohkem superkangelasi ning lõpetab selle toredalt mõne allapoole-vööd naljaga. Ma olen müüdud, andke mulle rohkem.

Tegelikult näeme me Deadpooli kinoekraanil teist korda. Eelmine kord juhtus see 2009. aastal filmis "X-Men Origins: Wolverine", kus ta ei olnud aga absoluutselt karismaatiline tegelane. Nagu ta ise filmis ütleb: "From the studio that inexplicably sewed his fucking mouth shut the first time, comes... me!". Me nägime kinniõmmeldud suuga tõsist võitlejat, kelle totaalseks vastandiks on nüüdne Deadpool. Heas mõttes (kui see on mingi perverssel moel võimalik?) okseleajavalt naljakas tegelane, kes on nagu sinu kõige lollim ja lamedam sõber. See, kes ei viitsinud ülikooli minna ja oli keskkoolis totaalne looder, aga kellel on imelikul kombel alati palju raha ja ta paneb iga nädalavahetus pidu. Inimene, kellele sa ei julge kunagi ühtki saladust rääkida, sest sa tead, et ta keerab selle naljaks ja räägib seda sajale teisele inimesele. Täielik idikas, aga ta on ikka su sõber. Sest ta on lihtsalt kuradima äge.

Nägin filmi küll vaid mõned tunnid tagasi, aga ma ei suuda praegugi veel päris täpselt sõnadesse panna, kui veider see film enda ülesehituse poolest on. Neljandat seina on filmides ka varem murtud, aga sellise stiili ja lollaka entusiasmiga pole seda vist eales varem tehtud. Nagu toit, mille puhul sa satud hoogu ja paned sinna sisse kõiki häid asju, mida sul kodus on. Võib näha, et režissöör Tim Miller ja näitleja Ryan Reynolds (kes on väitnud, et enamik rõvedamad roppused jäid filmist välja) pole end hetkekski tagasi hoidnud ning kuigi paljud naljad ja sisupöörded on pisut etteaimatavad, siis on sellest täiesti poogen. Naerad ikka, pisarad silmas, ning jääd uut obadust ootama. "You look like Freddy Krueger face-fucked a topographical map of Utah." Ime pole, miks Reynolds ühes intervjuus tunnistas, et sooviks elu lõpuni seda karakterit mängida. Tema rämpsfilmide saaga, mida troonib näiteks katastroof "The Green Lantern" (öäk!), on lõppenud.

Kohati meenutas film mängulisusega mõne aasta tagust "Kick-Assi", aga siin on kõik kõvasti veidram ja ropum. Kui "Kick-Ass" üritas võluda "jobust kasvas badass" mentaliteediga, siis Reynolds mängitud Wade Wilson oli kogu filmi totaallontrus. Muutus ainult see, et ta nägi mingil hetkel nii kole välja, et ta pidi punase rüü selga tõmbama. Ja ta oli surematu. Kuid hullumeelselt karismaatiline oli ta ka ilma enda võimetata. Ka muusika räägib filmis enda eest. Kui Wade Wilson ehk Deadpool ei tundunud enne juba piisavalt koomiline karakter, siis tema lemmikplaadiks on Wham! "Make it Big" ning eriti just lugu "Careless Whisper". Kui vahva, kui armas. Kole ja naljakas südametemurdja. "Whatever they did to me made me totally indestructible... and completely unfuckable."

Mu jutt on tegelt täiesti ebaoluline, sest seda filmi on suhteliselt keeruline sõnades kirjeldada. Teatud asjad on lihtsalt nii lollakad, et sa ei suuda nii või naa seda selgeks teha. Ma ei saa kinnitada, et see teile meeldib, aga minge vaadake. Äkki ikkagi. Isegi siis, kui "Avengers" ajab teid öökima ja "Iron Man" toob külmavärinad seljale. See film on lihtsameelne, siin on sisulisi probleeme ning ta ei üritagi end tõsiselt võtta. Või siis näitab hetkeks irooniliselt, et on nüüd tõsine, lihtsalt selleks, et sekund hiljem sulle keskmist sõrme näidata ja peeretuse saatel neljanda seina murdmisega näkku ropendada. Jah, täpselt selline see film on.

Ma ei osanud punkte ka panna, sest see on korraga nii haigelt äge ja totaalne idiootsus. Umbes samal põhjusel meeldis mulle kunagi Peter Jacksoni "Braindead", sellepärast meeldib mulle "Saints Row 2" videomängudest. Guilty pleasure, aga tegelt mul pole seda isegi häbi tunnistada. Ja palun, ärge lahkuge enne tiitrite lõppu saalist. Deadpool tahab teile midagi öelda.

PS! Geniaalne mõte on teha nalju Ikea mööblinimetuste kohta. Sparsam. Kruntstorp. Ödmjuk. Ha-ha-fucking-ha.

PPS! India taksojuht Dopinder!

PPPS! Negasonic Teenage Warhead!

PPPPS! Ma järgmine kord kirjutan neid PS'e vähem, aga nii lolli filmi all võib. I'm out.