Päev 1

Argentiina nn B-filmis "Malvinaator" leidsime end keset 2022. aasta Falklandi sõda, džunglit ning rohkeid ejakulatsiooninalju. Pea oli üsna ilmselge, et režissööri lemmikfilmide nimistus on permanentsed kohad sisse võtnud “Predator”, “Rambo” ja “Ässad” – see moodustas kokku oivalise jandi ning suurepärane feminismiretoorika filmi lõpus mõjus tujutõstvalt kui järjekorrata kassa.

Vietnami "Kfc" asjus lootsin eelnevalt lühitutvustust lugenuna hulga verdtarretavamat elamust, ent kehaosade küljest nüsimine ja nende söömine ei kaalunud kahjuks üle stsenaariumi kesist ülesehitust. Võimalik, et filmi üks õudsamaid stseene oli Pepsi ja Coca-Cola kokku segamine – milleks säärane rüvetamine? Coke on ju halb.

Õhtu lõpetas maailma esimeseks pornofilmide paroodiaks tituleeritud "Bat Pussy", mille sisu lahti seletamine on lihtne nagu kommivõtt lapselt – 11 aastat abielus olnud keskealised kogevad raskusi voodieluga ning neile põrkab zumbapallil appi noor superkangelanna Bat Pussy. Filmi autor on teadmata, ma usun, et ta on sellega rahul.

Päev 2

Festivali parimaks filmiks osutus Saksamaalt pärit "Lumehelbeke" – tarantinolikult tempokas ja nutika musta huumoriga palistet krimifantaasia, kus parimatest sõpradest pätid Tan ja Javid avastavad end keset müstilist filmistsenaariumit. Suurepärast näitlejatööd kommenteeris kohapeal kõige paremini režissöör Adolfo ise: "Enamik osatäitjatest ei olnud näitlejad, aga nüüd on."

Hiljuti taas Jaapanit väisanuna ei paistnud erilist võimalust mitte vaadata Yoshihiro Nishimura värsket ulme-splatter'it "Lihapallimasin 2: Kodoku", mille üllatavalt intrigeeriv jutuliin – läbipõlenud Jaapani võlanõudja, kelle elu on p**k, satub tulnukate verise vallutuskatse keskmesse – seda lausa nõudis. Väidetavalt leidis filmi tegemisel kasutust umbes 4 tonni kunstverd, beat that, Nüganen.

Esimest korda suurde saali jõudnuna sai õhtu lõpetatud "Hatchet" filmiseeria uusima partiiga "Victor Crowley" – mõnusalt loll vaatamine, kus süütuid noori inimesi tükeldab disfigureerunud ogar mõrtsukas. See teeb alati meele kuidagi ekstra rõõmsaks, kui saalis viibiv publik naerab ükshäälselt ja südamega, kui peategelased ükshaaval veriselt hukka saavad. Sest see ongi sisimas ju HÕFFi essents.

Päev 3 – lühifilmiprogrammid

Kahest lühifilmikassetist leidus vaatamist väärt lühiteoseid vaid ühes. "Väikesed luupainajad" programmis pakkusid eredamaid hetki mõnusalt lummav sarimõrtsukahumoresk "Dead Cool" ning rahvarahastuse abil ellu kutsutud ning lõviosas Eestis ja Eesti näitlejatega filmitud "Attack of the Cyber Octopuses". Méliès d’Argent võistlusprogrammis oli aga tase sel aastal ootamatult madal ning kui pea iga lühifilmi vaatamisel küsid endalt "Jesus lord, miks see ikka veel käib?!", siis hakkab tunduma, et viga ei olegi vast sinus. Kui jõuga midagi välja tuua, siis "Lõhestunud nukk" oli oma tooruse tõttu ehk tõmbavaim.

Keskmisest tugevamat aplausi väärib ka lühifilm "The Contract" USA drag queen'i Carlotta Moore’iga peaosas – peenis ja taignarull, ma polegi sellise koosluse peale tulnud, aitäh.

Kokkuvõte

Festivali korralduslikku poolt jälgides tekkis samuti paar soovitust – päris mitu korda oli eksitud saali valikuga, sest olukorrad, kus väike saal on puupüsti täis ja samal ajal suures mõned inimesed, polnud jäänud eelmisesse aastasse.

Samuti oleks soovituslik jätta lühifilmide Q&A osa filmi lõppu, mitte toimuda seansi ajal, kuna filmifestivalidel on aeg üpris hinnas ning aken jõuda järgmisele linastusele sulgub sel viisil üpris kärmelt.

Nagu ikka, peab nüüd mõned kuud kuidagi teistmoodi oma õudusfilmiisu kätte saama, aga eks sisikond juba vaikselt pulbitseb ja ega miski muu kui HÕFF 2019 toda limast litapoega lõplikult maha ei rahusta.