"Kutsikas", rež Jonas Govaerts (Belgia/Flandria)

"Kutsikas" Autor: kaader filmis

Tänavuse flaami fookuse kõige ägedam osa on see, et HÖFFil on au minna võtta selline taskulamp ja vaadata teiste riikide kinokappidesse, et see on ainuüksi juba sellepärast lahe, et ma ei tea, kui palju inimesi teab, et flaami maadest on tulnud päris huvitavaid žanrifilme. "Kutsikas" on selline film, mis mõned aastad tagasi vallutas kõik festivalid. See on viimase kümne aasta jooksul Belgia üks kõige kõvemaid õudusfilme. See räägib loo väikesest poisist, kes läheb noorkotkaste laagrisse ja avastab, et seal metsas on nendega veel keegi. Nagu ikka heas õudusfilmis. Siin, tuleb välja, et on veel teine poiss, kelle kohta võib täitsa öelda, et hundikutsikas. Ta püüab hoiatada oma teisi laagrikaaslasi, aga heale õudusfilmile kohaselt nad ei kuula teda. Need, kelle jaoks "Kärbeste jumal" on lõõgastav öökapiraamat, siis selle ülistiilse, võib-olla ameerikaliku traditsiooniga mõnusale Euroopa heale kinole kohaselt on tegemist sellise parajalt meelelahutusliku filmiga ja sobib neile, kes otsib just sellist korralikku adrenaliinilaksu.

Lavastaja on ise kohal ja tema käest saab küsida, kuidas on olnud selle filmi järellainetus kohapeal, sest mujal maailmas võeti see väga hästi vastu, aga ta kodumaal läks tõesti päris raskeks.

"Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke", rež Simon Lavoie (Kanada)

"Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" Autor: kaader filmist

See on imeilus film. Selline sügav, tugev draama, väga mõjusa atmosfääriga gootiliku horror-traditsiooni järgi. Lugu on kahest vennast, kes elavad oma veidra isaga sellises eraldatud majakeses küla äärel. Oleme aastas umbes 1930 ja ühel hetkel avastame ennast seal täiesti filmi sees koos nende vendadega, kui nende isa on otsustanud siit ilmast lahkuda ja nad vaatavad sellisesse väga tumedasse tulevikku. See on film, mis kindlasti Tarkovski fännidele, suurepärase pildikeele armastajatele jätab kustumatu mulje. Aga sobib ka neile, kes otsivad väga hõffilikult ägedat filmi. See on nagu kogemusfilm, sa oled selle sees lõpuni.

"Tiigrid ei karda", rež Issa Lopez (Mehhiko)

"Tiigrid ei karda" Autor: kaader filmist

See on HÕFF-i lõpufilm ja tuleb Ladina-Ameerikast ning selle regiooni kinole omaselt on tegemist väga sellise ühelt poolt karmi ja teiselt poolt omamoodi fantastilise filmiga. Eelmise aasta sügisel maailmafestivalid täielikult vallutanud ülipopulaarne film "Tiigrid ei karda" on lugu tüdrukust nimega Estrella, kes satub tänavale, kus ta siis muutub väikese poistekamba liidriks. Nad on kõik amatöörnäitlejad, need väikesed lapsed. Nad teevad täiesti suurepärase rollisooritused ning filmimeeskond on kasutanud lokatsioonideks suures osas selliseid kohti, kus nad on lihtsalt kõndinud ja hakanud filmima. Seal on väga aus reaalne Mehhiko tegelikult taustal koguaeg olemas, nagu ka filmi tegevustikus lapsed, kelle vanemad on gängisõdades kaduma läinud, üritavad neid vanemaid siis uuesti üles leida. Ühelt poolt seal taustal selline tõeliselt karm Mehhiko, aga samal ajal laste omavaheline suhe räägib sõprusest, kaotusevalust, lootusest. Siia on näpuotsaga pandud tõeliselt ehedat maagiat. Sellist, mida ma arvan, et Guillermo del Toro sugused režissöörid saavad lihtsalt emapiimaga kuidagi, ja see, ma luban, ei jäta mitte kedagi külmaks.