Arvustus. Kui naised olid terasest ja autod malmist ({{commentsTotal}})

Eeva Park
Eeva Park Autor/allikas: Postimees/ Scanpix

Uus raamat

Eeva Park

"Minu kuninglikud kaelkirjakud"

Hea Lugu 2018

160 lk

Tagakaanelt võib lugeda: "Kirjanikud omavahel" on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas."

Kuigi Eeva Pargi raamat "Minu kuninglikud kaelkirjakud" kuulub just nimelt sellesse sarja ja Eeva Park on lausa "geneetiline kirjanik", julgen öelda, et see sarjakirjeldus selle raamatu kohta ülekohtuselt pisendav. See teos ei ole sugugi kitsalt kirjanike siseringi asi. Kujutan ette, et sellel raamatul on väga lai kõnetuspotentsiaal. Eeva Pargi (sündinud 1950), ta sugulaste ja kaaskondsete elu on olnud nii tähenndusrikas, et sellest on saanud dokumentaalses ja mälestuslikus vormiski panna kokku teose, milles esitlub unversaalne inimsaatus konkreetses elukäigus  ja seda parima romaanikunsti vääriliselt. See on üks neid paradoksaalseid olukordi, kus erakordsus ühendub representatiivsusega, üldinimlikkusega.

See raamat on loetav väga kergelt, ka lihtsalt ajaviitena. Aga samas on siin otsivamale vaimule ka palju mõtteainet. Kergelt loetavas tekstikoes on rebendeid, millesse piiludes võib uppuda neist avanevasse maailma. Võtame näiteks järgmise lõigukese: "Vanaisa majapidamises olid need loomad, mida kolhoosnikue lubati: lehm, mullikas, kanad, lambad, siga. Aias õunapuude vahel kasvatati viljagi, sest maad – põldu – ju enam polud. Heinagi tehti kust sai, kõik kraaviperved kraabiti üle, sest vanaisa majapidamisest pidi söögikraami jätkuma ka meile kõigile, kes me seal suvel pika söögilaua ümber istusime ja sügisel suurte toidukoormatega linna sõitsime." (lk 52-3)

Kui pööraselt kaugest ja võõrast, kui raskelt kujutletavast maailmast see kirjeldusekatke pärineb!

Või siis selline:

"Mingit dramaatilist tuha päheraputamist Debora [Vaarandi] ei harrastanud. Ta kinnitas, et oli alati – igas olukorras – toiminud oma veendumuste järgi, kuid ega me sellesse teemasse ülearu ei süüvinudki. Üks lugu, mida ta meenutas, oli aga vägagi otseselt kommunistliku parteiga seotud. Nimelt olid kaks vene madrust üritanud teda vanalinna treppidel röövida ja vägistada. Päris viimasel hetkel katkise näo ja lõhutud riietega pakku pääsedes avastas Debora, et koos muhvi ja kotiga oli kadunud ka tema parteipilet. Just seda – parteipileti kaotust –, mitte jõhkrat kallaletungi, meenutas ta kui tõelist katastroofi. Nimelt ei järgnenud sellele intsidendile mitte süüdlaste kinnivõtmine ega vabandav kaastundeavaldus, vaid hoopis parteiline noomitus, mis oli siis kommunistile väga karm karistus." (lk 31) 

Ei ole kindel, kui suurt mõistmist Debora tänapäeva feministide hulgas leiaks, sest lisaks eelöeldule ütles ta Eeva Pargile sedagi "et tal on –  kogu kurbusest hoolimata – hea meel, et tal laps oli, ning et emaks saamise ja olemise kogemuseta jääb naisel – inimesel – maailma mõistmine paratamatult puudulikuks." (lk 24)

Või kas ei kajastu okupatsioonikogemuse kunstiline kontsentratsioon ilmekalt selles lausekatkes, kus ta kirjeldab lapsepõlveseltsilist, väikest Roti nimelist koera, "kes millegipärast alati ainult kolmel jalal ringi lidus ja kodus üldse toitu ei puutunud, vaid meie Pääsküla naabritelt lõbusate trikkidega maiuspalu välja lunis, [Roti] ajasid vene sõdurid üsna pea ühel varakevadisel päeval (sügavas Põllu tänava rattaroopas, kust ta jooksu pealt välja ei suutnud hüpata) kogu ümbruskonna laste silme all suure naeru saatel sõjaväe veoauto ratta all surnuks" (lk 59)

Samas käib elu ikka omi mustreid mööda, on (sari)abielu(probleemi)d ja vastastikused lapseröövid lahutatud abikaasade vahel.

Vilja Kiisler kirjutab:

"Eeva Park joonistab oma ema, luuletaja Minni Nurme ilmasambakuju välja nõtke ja liigutavana. Nurme toimetab poolmüütilise esiemana, kes ei karda ei keravälku ega Aadu Hinti, suudab vabakutselise heitlikus elus ära toita viis last, hoiab kindla käega teel Halli Ruuna nimelist autoloksu ja säilitab imelikult rõõmsa meele koos mõistatusliku mõtlikkusega." ("Kirjanduse kollane" Postimees 7. XII 2018)

Nii on. Mootoritehnikast teadlikumale võin täpsustuseks öelda, et Hall Ruun polnud mingi autoloks, see oli midagi palju ettearvamatumat ja deemonlikumat, see oli Moskvitš 400. Võhiklikumale lugejale võin öelda, et taolisega sõitmine on midagi raskejõustiku ja seiklusspordi vahepealset, ja et sel oli mõjuvaid põhjusi, miks "naine oli autoroolis tol ajal üsna haruldane" (lk 56). Ja keskne põhjus võib-olla polnudki saadana patriarhaat, mis Lääne kultuuri Willendorfi veenusest saati punase niidina läbib ja tänaseni aina võimsamaid tuure võtab, vaid näiteks see, et seda tuli vändast käima lüüa (raskejõustiku komponent) ja tõenäosus jõuda sihtpunkti oli kulli-kirja küsimus (seiklusspordi komponent). "Tänu Ruunale tundsime meiegi varsti igat maanteeveerset oja, kust sai ikka ja jälle tühjaks visisenud radiaatori jaoks vett võtta" (lk 57)

Raamatus küll seda ei mainita, aga sel mudelil puudub salongiküte ja klaasipuhastil polnud eraldi elektrimootorit nagu tänapäevastel, vaid selle pani tööle sama mootor, mis autot ennastki (sic!). Sellest johtus oluline viga: just vihma ja lumega, kui aeglaselt pidi sõitma, töötas ka klaasipuhasti mootori madala töökiiruse tõttu aeglaselt ning ei jõudnud esiklaasi puhtana hoida. Jälle objektiivne fakt ja ajastu kunstiline kujund korraga.

"Ema rääkis, et tal oli sõidutundi minnes alati mure, et ta ei jõua sealt enam elusana koju tagasi, ning iga kord autojuhtimist õppima minnes rivistas ta kõik oma lapsed üles ja suudles neid hüvastijätuks." (lk 56)

Oluliseks teemaks on ka reetmine mitmel tasandil ja erineva kujundlikkuse astmega, osalt muidugi ajastust lähtuvalt. Aeg soodustas ideede, riigi, vanemate, kodumaa, perekonna jne äraandmist.
*
"Siis aga selgus, et esmasündinu oli sünnitusmajas vahetusse läinud ja teine ema nõudis kohtu kaudu (siis juba aastaseks saanud) laste vahetust." (lk 125).

Jajah, siis elas terasnaiste sugu, ei ole enam selliseid...

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: