Arvustus. Armastuse äng ({{commentsTotal}})

Eeva Park
Eeva Park Autor/allikas: Postimees/ Scanpix

Eeva Park
"Lemmikloomade paradiis"
Toimetanud Ede Kõrgvee
Kujundanud Piia Ruber
Välja andis Verb (238 lk)

Eeva Pargi "Lemmikloomade paradiisi" lugemine tähendab justkui viibimist kahe maailma vahel. Kaunid, visuaalsed, meelelised kohad ja olukordade kirjeldused romaanis on nii paljulubavad. Enne armastuse ängi, enne kui otsid raamaturiiulist esile Julia Kristeva tekstid, et hajutada oma abitust inimsuhete julmuse ees, peatud keele ilus, sümboolses paradiisis:

Rasked vihmapiisad nirisevad loogeldes mööda välimist klaasi, nad voolavad kokku ja siis jälle hargnevad nagu jõed ning kuna mul ei ole midagi muud teha, jälgin ma neid tundide kaupa kui mingit isesorti maakaarti... (lk 5).

Jätkan lugemist ja libisen üle kohtadest, millesse ma ei taha vaadata, kus ei taha peatuda, kohtadest, kus sünnib paradiisist väljaajamine, kus empaatia ja emotsioonid kalestuvad ja asemele astub julmus – platnoikultuuri vari. Inimesest saab teise lemmikloom, keda pannakse ootama ja kui ära tüütab, visatakse välja. Aga, nagu Aristoteles on näidanud, alles kriisihetkel sünnib kirjanik. Nii ka selles romaanis.

Esimene armastus inimese elus on ema armastus, ema pilk, ema sõnad. Romaani peategelasele, noorele alustavale literaadile Minna-Mariale on see end juba beebieas näidanud hülgamise ja armastusega manipuleerimise kaudu. Tütrest saab ema fustratsiooni väljaelamise koht, see on romaanis aega ja kultuuri justkui sisse kodeeritud.

Loen raamatut kaks korda. Teist korda romaani sügavalt süüvides, selle traumaatilisust endale lähedale lastes.

Kui isa surma sai, muutus vesi akvaariumis pikapeale sogaseks. Ema käis ja toitis kalu mitu korda päevas, seisis rinnad vastu rohekashägust klaasseina ja valas pabertuutust hallikaspruuni toitesegu veetaimede vahele. [---] Viimane elus kala oli akvaariumi põhjas, liikumatult tihedate veetaimede vahel ning ta uimede narmasääred värisesid hingamispingutusest sogases vees. "Sa toitsid nad surnuks," ütlesin ma emale ning ta haaras ämbri ja valas sisu mulle sülle, raamatule, mida ma ei jõudnud kinni lüüa (lk 7).

Ema suudab end kiita heaks vaid poja olemasolu kaudu, võrdluste kaudu, tütart armastusest ilma jättes. Poeg on ema argipäeva leevendaja, tema olemasolu peab korvama ema pettumused.

Ema kordas alati, et tuleb käia oma elus ringi nagu raudrüüs, kanda helkivat pantserit, vesiiri näo ees, õla- ja rinnakaitseid, võiduvärve kiivritipul ja ta karjus mulle, ka siis, kui ma üldse ei nutnud – lõpeta nutmine! Kellel sellest abi on! Issand, mida see muudab! Sa pead oma eluga ise hakkama saama, igaüks peab! Silver (peategelase vend) on südamlik ja tundlik, aga sina naudid iga oma nuuksatust! Ma tean teid, naisi! Ussisugu! Mina tean! (lk 71).

Julia Kristevat parafraseerides: nartsissistlik ema, lõhestab oma primitiivsete, läbitöötamata tunnetega, võrdluste ja meelevaldsete hinnangutega nii sugupooli kui ka ühiskonda. Ta teeb pojast endasarnase, katkise, naise alistaja. Armastus ja viha, soojus ja külmus, hellus ja julmus omandavad vastandamiste kaudu hävitava jõu.

Nii ei saa ka romaanis keegi hüüda ema armastust appi, et leida elus tasakaalu, kuni temas elab jätkuvalt see ema, kes alistab armastuses teist inimest oma meelevallaga. Ema jääb tütresse läbianalüüsimata kurbusena, masendusena, sest sümboolne nabanöör on läbi lõikamata.

Kui kasutada Jungi teooriat varjust, mis on alateadvuse personaalsuse osa, kuhu kuuluvad ema ja isa eeskujud, aitaks selle uurimine puhastada raskepäraste sümbolitega sillutatud teekonda, mis romaanis oma eheduses peale vajub.

Noor naine on kogu jutustuse jooksul kuhugi teel. Igas kohas ja igas suhtes ajutisena. Paradiis, kuhu ta armastatu Mardiga läheb ja kuhu ta tahaks jääda, on Kreeta saar. See on helendavalt valge liivaga lahesopp, mäemüüridest ümbritsetud, puutumatu ja ainult meie päralt (lk 91). Sõna "paradiis" esineb romaanis harva, pigem see on sümbol, nagu "lemmikloomgi" – kahe inimese armastuse mõõdupuu.

Minna-Maria kasutab seda lemmikloomavõrdlust endast rääkides.

Ma ootasin teda. Istusin majatrepil nagu koer (lk 194). Niuksusin, kui järjekordne päev hämarduma hakkas (lk 195).

Noore naise keha on avatud naudingule, mis siiski ühegi akti kaudu, mida nii veenvalt ja andunult romaanis lugeja silme ette maalitakse, ei seo kaht inimest ühte. Jääb ainult kire kogemus kehas, suguelundite kutsuv tukse. Hiljem tuleb armastuse peale justkui udu. Tõlgendusi pole, see on udu, mis sööb looduslikult kauni koha, paradiisi, neelab alla metsa ja mere, pühib ära rohelise maa ja mereliiva, kus akt aset leidis.

Hülgamine levib nagu viimane hingetõmme, mis kulgeb pikki veresooni ja kanaleid rindadeni, sõrmedeni... siis kui abort, nürisünnitus leiab aset... kus hing kulgeb läbi tühja ruumi, verisena, jõudes südameni, et puhkeda pinnale lahtise tuksuva haavana...

Olla nagu natside hoor sõjajärgsel Prantsusmaal, kus naisel pügatakse pea paljaks, sest ta on võõra mehega maganud – sellesse olukorda tõukab Minna-Maria vend Silver, justkui tema keha ja seksuaalsuse üle õigust omades.

Ta ei öelnud midagi. Võttis lihtsalt käärid ja lõikas esimese paksu juuksesalgu otse pea keskelt juurteni maha. Korraks ma isegi mõtlesin, et ta tegi seda mõnuga (lk 115).

Noore naise päästab minek välismaale. Ta oli kirjutanud oma armastatu Mardi abil taotluse ja sai ootamatult stipendiumi, mis teeb võimalikuks viibida Iirimaal Kylemore Abby nimelises lossis. Stipendium lubatakse välja maksta siis, kui teos on valmis. Kuigi koht mõjub noorele naisele kloostrina, hakkab sündima romaan, mis on kursiivina teise teksti sees, voolavana ja ühtesulanuna.

Kui astuda romaanist välja ja vaadata seda kui filmi, näed, et just sellel kirjutamise hetkel, selles loovas protsessis emast ja meestest eemal, toimub vabanemine ja eneseleidmine. Veel on üks kohtumine Pariisis Mardiga, ta näeb meest selja tagant triumfikaare juures. Aga romaani lõpustseen jäägu lugejale lahti mõtestamiseks.

Toimetaja: Madis Järvekülg



NO99

Riisalo: NO99 eristus teistest selgelt tehnilise võimekuse ja saavutuste poolest

Kuigi presidendi kantselei direktori Tiit Riisalo sõnul kaaluti NO99 kõrval vabariigi 100. sünnipäeva kontsertetenduse korraldamise andmist ka teistele kandidaatidele ja arvestati Ojasoo-skandaali puhkemise võimalusega, jäi olulisema argumendina kantseleis lauale ennekõike sündmuse tehniline keerukus ja NO99 senised saavutused.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Mereparaad.

Sada Eesti mõtet. Andres Tiido

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: