Käsikirjad, mis kunagi reaalselt ei ilmu, või raamatud, mis pärast avaldamist igasuguse tähelepanuta jäävad, on poeetiline kujund, mille hõrk romantika on paljude vähetuntud loojate argipäev. Meie ajal on iga teine inimene kirjanik, vahel öeldakse isegi, et meil on kirjanikke rohkem kui lugejaid. Sellest tulenevalt on ka paratamatus, et paljud (tegelikult isegi enamik) raamatud on läbikukkumised. Algne paarikümne eurone hind langeb kümne, viie, kahe, lõpuks ehk isegi ühe euro peale, siis rändab sentide eest kuskile jääkidekasti kolletuma ja viimaks ampsab paberihunt selle tükkideks.

Ühest küljest müstifitseerib David Foenkinose "Henri Picki müsteerium" pealkirjale vastavalt seda piinatud geeniuse motiivi - Prantsuse väikelinna tagasilükatud käsikirjade raamatukogust leiab kirjastaja teksti, millest saab üleriigiline fenomen, andes justkui rohelise tule kõigile avaldamata teostele. Teisalt on see aga vaid pealispind ja lihtsustus, mis paneb inimese raamatut haarama, sest absurdse põnevusloo ümber kasvab raamatu käigus mõnus väikelinnahüsteeria, mis paneb sealsed elanikud oma rutiinist välja murdma ja keerama oma mugavas rütmis elud pea peale.

Hiljuti ilmus Punase raamatu sarjas Narine Abgarjani "Taevast kukkus kolm õuna", mis mängis välja sarnased kaardid - lugeja visatakse keset tavainimeste igapäeva, kus pisitülidest ja mikrosündmustest kasvab samm-sammult välja laviin, mis lükkab kõik täie hooga segamini. Abgarjani tüüne Armeenia sai seeläbi fantastilise ja müütilise võtme, Foenkinos jääb reaalsuse piiresse ning mängib pigem inimeste varjatud elujõu peale. "Henri Picki müsteerium" on täis lootust, seal tabab ka kõige kibestunumat inimest õnn, mis ei pruugi olla küll midagi suurt, kuid nende inimeste vaguraid elusid arvestades piisab ka vähesest.

See õnn ja rõõm, mis sealseid inimesi ootamatult tabab, on tragikoomiline, kohati isegi kui paroodia, ent doseeritud nii täpselt, et mõjub veidral kombel elutruult ja loomulikult. Foenkinose tegelastel pole kuhugi väga kiiret, neile meeldib see reaalsus, milles nad elavad, kuid elu surub vägisi teisele rajale.

"Henri Picki müsteeriumis" joonistub välja suure muutuse tuules oleva Prantsusmaa, mis on kui kirjandusaustajatest tulvil imedemaa, minnes seejuures kohati sama hullumeelseks kui Michel Hoellebecq "Alistumises" enda islamistliku düstoopiaga. Luuakse tagasilükatud käsikirjade päev, ka kõige kirjanduskaugemad inimesed loodavad endas leida peitud sõnameistritalendi, kogu meedia üritab paljastada hitt-teose taga olevaid saladusi. See on kui unistus maailmast, kus kirjandusel oleks veel sedavõrd suur mõjuvõim, et suunata kogu riigi pilk ühele raamatule. Kuuleme praegugi vahel sõnu "bestseller" ja "ülemaailmne sentsatsioon", kuid need lood seal taga ei ole kunagi midagi säärast, nagu siin raamatus.

Ilukirjandus üritab liiga tihti mahtuda mingisse kasti ning kui ühte kasti on juba ronitud, siis teistesse naljalt suruma enam ei hakata. David Foenkinos proovib just meelega võimalikult mitut märki korraga tabada, segades põnevusloo, absurdi, kirjandusteemalise pila ja pehme armastusloo. Sellest põimub kokku mõnus Prantsuse väikelinna vaikelu, kus ootamatu rikkus, kuulsus ja edu toob välja inimeste tõelise näo. Selle segaduse ja paanika keskel on aga mõnus olla, "Henri Picki müsteeriumi" kangelased (kui neid nii võib nimetada?) on soojad ja lihtsad inimesed, kellega võiks vabalt ühe õlle võtta.

Kerge lugemine, mis ei esita lugejale erilisi nõudmisi, kuid pakub see-eest vastu meeldiva maailma, kuhu ära eksida. Kellele ei meeldiks üks rahulik Prantsuse väikelinn, milles ringi rännata?