Arvustus. Mehed ei suuda täiskasvanuks saada
Uus raamat
Massimo Gramellini "Ilusaid unenägusid" (tõlkija Auli Haabpiht)
David Foenkinos "Mälestused" (tõlkija Pille Kruus)
Mõlemad sarjast "Punane raamat"
Tänapäev
Kaks meest. Kaks raamatut. Üks elusaatus ränk. Üks sari.
Suurepärase "Punase raamatu" värskete väljaannete seas on kaks, mis on kui vennad. Mõlemad näitavad poisi sirgumist meheks läbi raskuste. Raskuseks on peamiselt vanemate puudulik hool. Ja siis mehed otsivad kauge täiseani ennast. Põhjustades lähedastele muret ja jama, sest ei märka, et oma õnnetut saatust itkedes muutuvad egoistideks. Osutamine isiklike läbielamiste ülekandmisele ümbritsevate inimeste kannatusteks ei ole muide kummagi loo moraal. Mulle torkas see siiski silma.
Itaallase Massimo Gramellini romaani "Ilusaid unenägusid" algul saab surma 9aastase Massimo ema. Osalt autobiograafillise romaani jooksul ei saa ka juba keskikka jõudnud peategelane sellest kaua üle. Katkevad suhted, viibivad õpingud, sihid hägustuvad. Gramellini näitab, kuidas andekast lapsest ei kasva harmooniline isiksus, sest isiksust kujundavad kasvatus ja keskkond sisimatest eeldustest enamgi. Inimene on keeruline kompleks, ja psüühika arenemiseks on vaja tingimusi.
Kellel poleks 9-aastasest ema kaotanud poisist kahju. Teine asi on pealt kolmekümnese mehega, kes ei suuda mõelda teistele inimestele peale enda, nuttes ikka taga hella naisekäe puudumist lapsepõlves. Kõnekas näide on kiri pruudile, kes peategelase mõistetavail põhjusil maha jättis. Ainult "mina, mina, mina", see on massimolik. Üldinimlikud väärtused tuhmuvad tema silmis isikliku tragöödia tagajärjel, tegelane ei märka aga pikka aega, et parim ravi on enda isikust välja murda ja suhestuda teistega: sel moel saab ka midagi tagasi. Ma ei ole kindel, et autor seda märkab, mingit (enese)iroonilisel moel kujutab Gramellini romaani-Massimot üpris mitmetahuliselt, kuigi kirjutab osa tegelasest enda pealt, võimaldab autoripositsioon kõrvalpilku raamatu-endale, täpsemalt inspiratsiooniallikale, kes lõppkokkuvõttes on hoopis teine Massimo kui autor, sest kõrvalpilgu kaudu kasvab tegelane ilmselt omasoodu ka neis seikades, mis on lähtuvad reaalselt elatud elust.
Ükskõik kelle egonutulaul oleks väsitav. Gramellini jutustab aga haaravalt ja lennukalt. Tema meetodiks on katkendlikkus, autor toob välja endasarnase tegelase heitliku elu kõnekad episoodid, mille kaudu illustreeritakse ühe lõhutud elu algselt nõrka, aga siiski visa tungi leida rahu ja saada terviklikuks isikuks. Narratiiv jookseb nagu mägiojake: hüplikult, aga jõuliselt. Lühida, publitsistliku väljenduslaadi tagapõhjaks on autori pikk ajakirjanikukarjäär.
Romaanis hüpatakse ajas edasi ja tagasi, iga hüppega pilt täiustub, ning Gramellini humoorikas väljenduslaad hoiab lugejat teose küljes sellele vaatamata, et peategelase sisekaemused kohati koormama hakkavad.
Samasugune katkine mees on ka prantsuse David Foenkinos' "Mälestuste" peategelane: minakangelase vanemad ei ole teda armastanud, ja seetõttu ei oska tema ise toimivat peret luua. Aastad lähevad, aga vastutustunne ja empaatiavõime on visad tekkima. Eks neid ülekasvanud 30aastaseid lapsi on kõik ajad ja maad täis ja isegi sai 15 aastat tagasi üks selline tore mees oldud.
"Mälestuste" peategelase elu muutub pärast lapse saamist - aga ainult ajutiselt. "Tundeküllased mõtisklused vanadusest ja surmast, raskustest oma vanemate mõistmisel, armastusest ja abielust, loomisihast ja juhuslikkuse ilust on kirja pandud lihtsalt, ent peenetundeliselt ja humoorikalt, ainulaadses luuleliste lausetega stiilis," ütleb sisututvustus. Seda kindlasti, aga minu arust on eneseotsingute õnnestumise võti selles, kui ei otsi ainult enda seest. Ainult endaga tegelemisel võib maailmapilt ebaadekvaatseks muutuda ning iga endaga seonduv pisiasi globaalses plaanis tähtis tunduda.
Taaskord, tegemist oleks ajaviiteromaani või isegi eneseabijuraga, kui autoril puuduks peen psühholoogiline pilk eksistentsi põhjuste ja tagajärgede põimunud rägastikule. Rägastikulise teema käsitlemisel on parim lihtne, konkreetne, mõõdukalt kujundlik keel, mida Pille Kruus ka kenasti edastanud on ja mis suudab peategelase üldinimlikud probleemid selgeks lahata: see on raamat, kus lugeja saab vastuseid, isegi retsepte eluks. Näiteks "usalda vaistu". "Loe märke". No pisut eneseabi võib ju igalt poolt ammutada.
Neid tarkusi ei öelda romaanis küll otsesõnu, vaid kujukate, ilukirjanduslikult piisavalt lopsakate, aga siiski realistlike näidete kaudu, samas ei ole teos eriti mitmeplaaniline. Tuues võrdluseks suuri meistreid Thomas Mannist Le Clezio'ni kannab nende teostes iga episood eraldi ja ka romaani terviktähendus mitmeid laiemaid metafoore: tähenduslike taga- ja kõrvaluste kaudu avatakse meie ees suurem ja kirevam maailm, kui pelgalt narratiivi järgimine seda võimaldaks. "Mälestused" on, nagu pealkiri ütleb, kellegi mälestused, ning kuna tegemist on romaaniga, siis me võime eeldada, et need on fiktiivse isiku omad, päevik jääb aga päevikuks ka fiktsiooni korral.