Küllap on palju šarlatane ka praeguste nõidade hulgas, kuid küllap ka võimetega. Millised on siis nõia võimed? Eks ikka side ülemeelelisega. Nõid suhtleb maailmaga, mis sõltumatu meie maailmast, tema suhtleb üleloomulikuga. Näeb tulevikku, oskab ära arvata, kuhu on kadunud asjad ja inimesed, ja eks ka surnud elavad tema jaoks. Kirikus öeldakse tavaliselt, et surnud magavad. Kuid on ka võimalik, et lahkunud elavad vägevamalt pärast surma kui elusatena siin maa peal. Jeesus ju ka suri, nüüd usklikud pöörduvad tema poole kui vägevaima poole. Gustav Fechner, omaaegne filosoof ja psühholoog, ütles, et juba surnu mainimine viib meid temaga ühendusse. Küllap ikkagi surnute maailm on salapärasem, kui me arvame. Ja nõid suudab suhelda ka vägevate surnutega ja tal on oma kaitsevaimud.

Uku Masing osutas, et meie muinasjuttudes segunevad kristlus ja nö "paganus". Ja kui me vaatleme meie loitse, siis paljudes kasutatakse kristlikke vormeleid, Meie Isa on üks vägevamaid loitsu osi. Ei ole ju võimatu olla kristlane ja sama ajal nõid. Ka Masingut kutsuti suureks šamaaniks. Kuigi temal oli veel erinevaid oskusi, lausa elukutseid peale põhilise teoloogi kutse.

Algkristluses oli prohveteid, kes sattusid ekstaasi ja rääkisid ekstaasis. Ka nõid ei ole ilmselt tavalises teadvuse seisundis, kui ta on üleloomulikuga ühenduses. Eks selleks ole erinevaid vahendeid, kõige lihtsam oli omal ajal šamaanidel kärbseseen. Taimi kasutatakse ka praegu ekstaasi ja nägemuste tekitamiseks. Ekstaasi võib viia ka rütmiline kõne, tants ja muusika. Praegune popmuusika on ju ka ekstaatiline osaliselt, kuid eesmärk on sageli tühine: lihtsalt karjuda ja vingerdada end tühjaks. Seal on kadunud nõia peamine eesmärk: saavutada side üleloomulikuga, et ennustada või ravida või leida enda elule midagi väga olulist. (Kui me ei räägi müügiedule orienteeritud tootepopist, vaid moodsast elektroonilisest autorimuusikast, siis käib side üleloomulikuga küll asja juurde - kuulake kasvõi Djerro plaati "XXMagick" või The Haxan Cloaki "Excavation'it" - VV).

Me tavaliselt arvame, et kristlust ja paganlust ei ole võimalik ühendada. Kuid kristlus haarab ikkagi kõike. Ja kui vanasti usuti, et loodus on hingestatud, siis ei ole patt uskuda seda ka praegu. On inimesi, kes usuvad, et isegi kivil on hing. Oli ju usk, et kivilt peab luba paluma enne, kui ta peale istuda. Ja kivi võis ka kätte maksta, kui teda koheldi halvasti. Ka puudel on hing. On ju praegugi puukummardajaid. Üks tark ütles, et puu on täiuslik. Jah, seda ta on. Meie oleme veel poolikud. Kui me oleksime tipp, arengu lõpp, siis oleks küll kohutav. Kas me tõesti enam edasi ei arene? Ja kõik inimkonna hädad ja viletsused jäävad igaveseks? Inimkond ummikteena on jube. Ikkagi peame lootma, et ees on veel uus arenguaste. Milline ta on, seda on raske öelda, kuid nt. bioloog Lynn Margulis rääkis täiesti rahulikult klorofüllinimesest - see on roheline inimene, kes ei hinga enam, vaid elab nagu taim. Ja Fechner unistas olendist, kes on üks suur silm ja kes hõljub maa kohal.

Kristlasele on muidugi ülesandeks saada kristuseks. Saada jumalaks. Ütles ju Jeesus, et te olete jumalad, nii on Kirjas. Ja see oleks uus aste. Saada täiuslikuks nagu Isa taevas, sest Jeesus ja Isa on üks. Ja küllap, kui inimene on saanud kristuseks, siis terendab talle ka edasi tee.

Algkristlased ootasid uut taevast ja uut maad. Et kõik muutub. Et Jeesus tuleb tagasi. Praegune kristlus räägib moraalist peamiselt. Nagu oleks ontlik käitumine kõikse tähtsam. Siit ka kokkulepped valitseva korraga, alistumine selle maailma vürstidele. Aga Jeesus ütles oma jüngritele, et nad pole sellest maailmast nagu Ta isegi. Tulevane Jumala Riik ei tunne riigipiire, temas pole egoismi, ahnust, tülisid, riidu, võitlemist, rumalust... Inimene, kes igatseb seda Riiki, ei ole enam siinse maailma kodanik, ta aimab uut ja elab selle uue valguses. "Kadugu vana, tulgu uus," ütlesid algkristlased. Selles eshatoloogilises ootuses elavad kristlikud nõiad ning ei alistu selle maailma puuslikele. Ja nende elu on õnnistatud.