Kui Tallinnas fännis Ööbikut oma kogukond, siis Viljandis lisandus tugev utoopia moment. Kontserdil sai neid nähtud ja nende järgi tantsitud ainult kahel korral. Teisel ronisin saalis ägedaks läinud jõmmide eest lava taha varju, ajasin Hmelnitskiga natuke juttu ja tassisin pärast nende kõlareid.

Tollase Eesti muusikakultuuri jaoks olid nad veider kamp, kuulasid mingit selle impeeriumi jaoks võimatute reeglite järgi tehtud saundi ja kribisid John Peelile meeleheitlikke kirju. Ja nad olid oma sõltumatust ka meedias manifesteerinud.

Nooruses ilmus Mart Juure humoorika sissejuhatusega lugu, kus intervjuu asemel oli kaks läkitust Röövel Ööbiku liikmetelt. Esimene, Tõnu Pedaru oma, ytles muuseas järgmist: "Me ei vaeva end klassifitseerimisega. Meie muusika põhineb vabal assotsiatsioonil, olemise psyhhedeelilistel elamustel /---/ Meile meeldivad need, kes tahavad oma isiksust ehitada." Allan Hmelnitski lisas "Ma ei kavatse piirduda "ROCK" muusikaga (trummid, bass kitarr, laul), aga ei hakka ka tulevikku ette ära arvama. Põhimõtteliselt olen ma avangarditsemise vastu (ei saa purustada konventsioone, kõik on juba purustatud), aga samas ei taha ka midagi selget ja äratuntavat teha." (Noorus  6/89 lk.35). Vaatasin nyyd, aastaid hiljem tagakaane siniseks tooninud bändipilti ja sain aru, et mu tollast riietumist oli mõjutanud see Saaremetsa seljas olnud vene siniste dresside ja psyhhedeelse mustriga särgi kombinatsioon. Mina võtsin ette vanaisa vanad kulunud särgid.

Kuigi kogumikul "Eesti Pop 11" sisaldus nende "Inner Sun", ei teadnud ykski keskmine noor jumala eest, kes nad on või mis muusikat nad teevad. See polnud moodi läinud punk, ega olnud rahvuslik, neil polnud selgelt tõlgendatavat sõnumit või kuvandit, neil polnud hitte. Või tegelikult oli kyll, aga sellises äraspidises mõttes,  kaasalaulmatuid, aga kenade myraplahvatuste ja huiletega killereid. Nagu "Handguide To Happiness", mida ma lasin kasseti pealt vist 11. klassis, kui muusikatunnis oli vaja mängida oma lemmiklugu. Teised kaks, mida sealt mäletan, olid New Kids On The Blocki "Tonight" ja Phil Collinsi "Another Day In Paradise". Nende lugude juurest hargnesid muidugi hoopis teised tulevikustsenaariumid.

Kogu see väike musa, mida kahisevatest alternatiivsetest raadiosaadetest hädavaevu kuuldus  - see oli veel MTV-eelne aeg - toitis kujutlust ja pani tahtma bändi teha. Ja Ööbikud olid elavaks tõestuseks, et nii saab. Alustamiseks on alati vaja mingitki kommunikatsiooni nendega, kes juba teevad. Tollel talvisel Ööbiku kontserdil rääkisin nendest klassikalistest bändi tegemise pyyetest (pillipuudus, prooviruumi otsimine jne) Allan Hmelnitskile, kellega oli kõige kergem jutule saada, sest ta polnud nii kõva moemees, kui teised. Hmelnitski ytles, et kyll sa veel jõuad bändi teha. Ja nii ta ongi läinud.

Varase Ööbiku palge avas kassett "Ilu" (Kooperatiiv Kuldnokk, 1989), kus oli palju jämmidest syndinud palu ja ennekuulmatuid musitseerimise võtteid. Ei tea, mida nad sellele helipuldi taga olnud Ylo Klimbekile kyll sisse söötsid. Keegi polnud Eesti Raadio stuudiost nii pekkis saundi kätte saanud. Kui Velikije Luki "Jõuluks koju" peal kõlab Imre Orro lugudes esimene eesti indie-pop, siis Ööbikud ilmutasid rahvale uusi myra käitlemise võimalusi, mille lähteks polnud ei punk ega metal.

Esmalt hakkab silma esprii ja kambavaim. Mitte iga bänd ei usaldaks oma yllitist alustada sellise kaheduuri-looga nagu "Sewercide Brew". Tõnu Pedaru kui vokalisti trump oli kahtlemata verbaalne kirglikkus, röök, huilg ja dramaatiline melodeklamatsioon, millega ta neid hämaraid anglitsisme välja purskas. Nõukogude estraadi mentaalsete normide ja tarifitseerimiste keskel pidi juba inglise keeles laulmises ja vokaalses kontrollimatuses sisalduma tykike õndsust. Hääl kui ekspressionistlik piinariist, nagu John Lydon seda kuskil sõnastas.

Kuid Pedaru võis ka mahedam olla. Häguse diktsiooni tõttu jäigi täielikuks saladuseks, millest ta laulis. Ise nimetas ta neid asju "abstraktseteks armastuslauludeks", aga see ei selgita ju midagi. Faktitäpne ajaloolase haridusega ja terava irooniasoonega mees oli Mark. E. Smithi laulukooliga sõnakas intelligent. Meloodiate välja mõtlemine polnud tema eriala. "Ilu" peal oli paar kitarri poolt veetud meloodilisema põhikoega hitti, näiteks "Circushead" ja "Strip". Neist kaugemale asi alul ei läinud, ja mulle tundub, et enamik meloodilisi passaaže selle bändi varasemas loomingus olid kitarripõhised ning vokaal tuli kobades järgi.

Sellise emotsionaalselt vabastava, aga harmooniliselt sihitu indie-retsiteerimise järeleaimamine pidas mu enda lauluhääle arengut õige mitu aastat kinni, aga mis sellest. Ööbik inspireeris muuga. Näiteks ebakonventsionaalse rytmika, Hmelnitski flažolettide ja noise'i, ning lo-fi kasutamisega ("Chaos Cloaca", Kukruse kollaste värdjate lugu 1985. aastast). Seal oli kantrisugemetega stilisatsioon "Wrapt Wrapped", sygisene ja ilmselt teise vokalisti lauldud "Silm", salajast helgust täis lastelaululik "A". Ja loomulikult lyhike ja terav ohvitseride möla imiteeriv "Voenkom" - lugu, mis sai syndida ainult tolles ajalis-poliitilises situatsioonis ja asub tunnetuslikus universumis täpselt Status Quo "You're In The Army Now" vastaspoolusel. Sellega seoses meenus mulle ka yks nn b-pool, siiani avaldamata lyhike hardcore pala "69", mida vist ainult Koit Raudsepp raadios lasi. Igatahes sain selle tookord kuhugi kassetile linti. Apokalyptilisi myrasid täis ja Bollywoodi diskopalaga lõppev "Music Is My Life" oli juba uitvoole täis tantsumuusika katse.

Kui praegune rikas, õilmitsev ja minevikku meeldival moel dokumenteeriv eesti indie on mõnus ja mahe elustiil, siis 80ndate lõpus oli see stiil meie oludes karmilt vastuvoolu ujuv avangard. Kogu asi tähendas minu jaoks ka seda, et alternatiivse muusikaga koos pidi käima ka mingi teistsugune maailmavaade, mille olemus tuli alles välja selgitada. Sealt hakkasid hargnema teised kultuurilised seosed kui Tartu Levipäevadelt. Tuli vabaneda sellest muusikute kretinismist, provintsialismist ja pillimeeste piiratusest, tuli osata mõelda synesteetiliselt, dadaistlikult, filmiliselt, või tuli see mõtlemise stiil alles leiutada. Selles suhtes olid ööbikute hingesugulasteks Ryhm T kunstnikud ja Vene Draamateatri bänd Ne Ždali.

Muusika mõttes oli Ööbik vist esimene 1980. aastate Eesti bänd, kes omal vildakal moel soovis kuuluda globaalsesse indie-konteksti. Kui Hmelnitski kusagil Viljandi kultuurimajas rääkis, kuidas Sonic Youthi tyybid New Yorgis uue muusika seminaril nende kontserdil käisid, siis andis see maailmale ikka mastaapi juurde. Nad tegid mingi ukse lahti. Tagasivaates võivad Ööbikute raadiosaated ja DJ-setid, rahvusvaheliste kontaktide loomine, festivalide korraldamine ja muusika väljaandmine olla originaalloomingust olulisemadki, aga selle hilisema rahvavalgustusliku tegevuse juured olid siiski prooviruumis.

Ja nad olid esimene Eesti bänd, kelle muusikat mängis alternatiivse muusikamaailma jumalus John Peel. Looks oli Stupido Twinsi singli jaoks uuesti salvestatud ABBA kaver "Mamma Mia", ajaks 1990. aasta 1. august. See oli multikultuurse kymnendi avapauk. Teine apoteoos sai teoks, kui bänd 1993. aasta nirutavast Eestist Inglismaale sõitis ja Maida Vale'i stuudios Peel Sessioni lindistas. Laiemas kontekstis liikusid nad muidugi natuke lääne suunaseadjate kiiluvees. Noh, The Fall, Sonic Youth ja Wedding Present näiteks. Aga nad hoidsid katuseluugi lahti ja hiljem läbis Ööbikute saund veel mitmeid mutatsioone.

Kusagilt nende kandist läks lahti see eesti muusika kõla põhjalikuma yleilmastumise protsess. Indie mõttes arenes Ööbikust kaks liini - myratungalt kandsid edasi Zahir, Shelton San jpt. Ilusama shoegaze´i ja myrapopi esindajad nagu Dallas, Bizarre ja Borax lihvisid oma laade, viies musikaalse teostuse juba järgmisele tasemele. Ööbiku Peeli juures lindistatud "Whatever Makes You Happy" on ka juba korraliku poplaulu poole, aga eks algaegade nurgelisuses ole protsessi seisukohalt alati olnud oma võlu. Lisaks hakkasid siinsele indie-skenele yhel hetkel tugevalt mõjuma Slowdive ja Ride, kelle muusikaline sugupuu oli Ööbikute omast pisut erinev. Stilistika kirevnes muusika kättesaadavuse laienemisega.

Nyyd oleme jõudnud olukorda, kus uute bändide produktsioon on väga stiilne ja juba ammust aega lääne näidetest eristamatu ("maailma keskmine indie"). Kusagilt ei leia enam piinlikku kitarrisaundi ega puuinglise keelt. On unistused ja elegants, mis tänuväärselt kergendavad elutormides räsitud hingi. Mulle meeldivad näiteks She Bit Her Lip ja Go Away Bird. Aga. Sellises yldpildis hakkad instinktiivselt otsima kedagi, kes kõlaks maavillaselt ja valesti, kavatseks jalgrattapoe kõrval elades ikkagi kolmerattalist leiutama hakata ja oleks digitaalses universumis kuidagi oma enklaavi säilitanud.

Röövel Ööbiku hääl sai kuuldavaks kindlas kontekstis. Utoopilise protsessi perestroika edenemine ja raudsesse eesriidesse tekkivad lõhed tekitasid läänes huvi ka nõuka kultuuri värskemate näidete vastu. NSVL alternatiivbändid jõudsid vinyylil läände alates Ameerikas ilmunud kogumikust "Red Wave" (Kino, Akvarium, Alisa, Strannyje igry, 1986) saadik. Ööbikuga samal aastal ilmus Prantsusmaal Kino "Le dernier des héros". Järgmisel aastal avaldas Tallinna bänd Ne Ždali plaadi Hollandis.

Oli lootuste aeg, mil Imre Orro rääkis soome ajakirjanikule tagasihoidlikult, et sihiks on briti Top 10. Ja mu sõber Killu tõi Helsingist Ööbikute Stupido Twinsi all välja tulnud värske EP "The History of the U.S.S.R.". Nimilugu sihtis natuke NSVL-i ajaloo traagikale, selle vereojasid ja kättemaksu sisaldav tekst oli siselehel ära toodud. Mõne nädala oli see minu juures kuulata ja mõjus. Nõela plaadile asetamine oli pyha hetk. Ööbikud olid ilusamaks läinud, aga samas säilis seal teismelise kõikuva enesetundega väga sobiv myramassiivide ja rytmidega mängimine. Kunagisest eestikeelse tekstiga loost "Surnud", mis oli kusagilt yhele mu kassetile jõudnud, oli saanud "The Dead Ones". Minu meelest kõlas eestikeelne versioon, kus "ma tahtsin sind tagasi kutsuda aga surnud ei tule ju hauast", paremini. Aga see lahe suhtumine säilis. Yhte loosse prooviti väheste vahenditega panna võimalikult erinevaid kohti ja muutumisi. Kunagi polnud näinud nii cool'i plaadikujundust kui see punase ja mustaga kaanepilt. Plaadil olid A-side ja silmaga eye-side ning siseleht, mis kuulutas reipalt "Hello popsters!". Seesinane oli eesti indie esimene yllitis vinyylil.

EP-d olid olnud Ööbikute eeskujude, Inglise ja Ameerika indie-firmade saundi kõige operatiivsemad andmekandjad. Selle formaadi avastas uuesti Pia Fraus, keda võib kutsuda Röövel Ööbiku lasteks. John Peel mainis, et Ööbikute suurim teene oli see, et nad olid Eestist, tekitasid globaalsesse mällu pisikese teadmise, et sealgi maal ei ole ainult rehetared ja halb heavy metal, sealgi tehakse midagi. Ja kui rääkida rahvusvahelisest plaanist, siis olen netis rännates aru saanud, et nad olid osa laiemast pildist ja ilmestasid indie muutumuse tendentse. Selle stiili põhjalikud apologeedid mäletavad Ööbikuid hämara osana tollasest skeenest.

Nende järgmine album "Popsubterranea" (1992) olevat eesti muusika esimene CD. Seal kostab uusi akorde ja aina nyansseeritumaid kidratämbreid. Eriti Peeli juures Maida Vale's lindistatud lugudes kõlab juba poleeritud poppi. Nii 1990. aastate alguse laividel kui stuudiolindistuste rytmides ilmuvad tantsumuusika mõjud, mis elektroonilises "Psychikosmoses" (1994) valdavaks saavad.

Kuulsin neilt plaatidelt yht-teist, aga see läks minust juba mööda, sest ma olin nn Ööbikute kuulamise koolituse läbinud ja avastasin omapäi muid stiile edasi. Olin tasapisi ise laule tegema hakanud. Kodumaiste lemmikute hulgas tõukas Röövel Ööbiku troonilt Eriti Kurva Muusika Ansambel, täiesti teine tera. Võib-olla hakkas mind muusika kõrval ka tekst natuke rohkem huvitama. Aga see pole praegu tähtis. Mida väiksem oli aastanumber, seda erilisem Röövel Ööbik eesti muusikas oli.

Mingil suvisel ajel tellisin endale tolle ammuse EP ja panin peale. Et kuidas need vinyyli pressitud noorusmälestused ka keskeas kõlavad. Yhes kohas oli krõps, aga muidu sai nendega sai nendega päris hästi elada. Aitäh, mehed!