Lauri Sommer: räpist on kohati kõrgpoeesia saanud
Kirjandusfestivali Prima Vista patroon on sel aastal kirjanik ja muusik Lauri Sommer. 8.–13. maini peetava festivali tänavune teema "Seitsme maa ja mere taga" viitab rännakutele nii ruumis, ajas kui iseenda sees.
Sellest tulenevalt seitse küsimust ja sõna Sommerile:
Milles seisneb patrooni roll kirjandusfestivali juures? Kas tema käsi on ka programmi kujundamisel mängus?
Festivali korraldajad ei sundinud mind koosolekutel istuma, vaid lasid olla seitsme maa ja mere taga kusagil talus ja teha omi asju. Ma leian, et see on parim lahendus. Neil on niigi hea tiim. Nad teavad publiku huvisid, ilmuvaid tõlkeid ja teevad autoritega tihedat koostööd. Patrooni ylesanne on mu meelest oma maailma jagada ja kylalistega sõbrustada. Mulle tundub, et eelmistest patroonidest ma sarnanen selles rollis kõige rohkem Hannes Varblasega.
Prima Vista raames anti traditsiooniliselt välja ka preemia "Esimene samm" debüütteksti eest. Žüriiliikmena omate ülevaadet kandidaatidest. Kuidas Eesti kirjanduse järelkasv paistab?
Ma räägiks alguses laiemalt. Lyyrika poolelt on kõige võimsam elamus olnud 12EEK Monkey (Põhjamaade Hirm ja Genka) ilmumine rahvale. Räpist on kohati täitsa kõrgpoeesia saanud ja tugev video muidugi võimendab sõnumeid. Proosast meeldis Tõnis Tootseni "Esimene päev". Kui rääkida "Esimese sammu" konkursist, siis võitja Berit Petolai järveäärne ja maafantaasiaid täis luule tundus kohe mõnus. Ju vist ka sellepärast, et ise olen rohkem maal. Ja muud tendentsid võttis žyriiliige Mart Kuldkepp kokku kui "noorte naiste negatiivsed seksikogemused pluss sellega seotud temaatika". Aga seal on ka muud. Naisluulesse on tulnud rohkem girl power´it ja nende avameelsus on eelarvamuste ja andmekaitseliste paranoiadega yhiskonnas väga vajalik.
Festivali esimesel päeval on üritus "Patrooni õhtu vinüülimuusikaga". Kas teete seal DJ-etteaste? Mida mängite ja mida räägite?
Oli plaan vinyyle mängida jah, kui keegi plaadid maalt ära tuua aitab ja grammarid välja võlub. Botaanikaaia palmimajas ma nyyd mingit liiga lammutavat saundi panna ei proovi. Meeleolu tahaks hoida maikuule vastava, päikse, noorte lehtede, Emajõe ja tuulega kooskõlas. Komponente võib tulla vanamuusikast, ambiendist, vene underground´ist (sain just vinyylidel kokku Kino varase diskograafia), bände John Peeli sessioonidelt, lauljatare prantsuse 60ndate babypop´ist… ja mingeid kuuldemänge ja anomaalsusi ka… eks kuule.
Festivali partnerasulaks on sedapuhku Värska. Milliste rännakutega ajas, ruumis ja iseenda sees teile Värska seostub?
Värska on osake Setumaast, kus elasid mu emapoolsed esivanemad. Koos Petseri oblastiga on see kant mulle omamoodi Kaananimaa, kultuurkond, mis oma õigeusliku kylakristluse, murraku, juttude, vana käsitöö, tundelaadi, heledate männimetsade ja palju muuga meelde on jäänud. Kõige rohkem olen seal käinud seoses Lõuna-Eesti rahvalaulude laulmisega, Tartu seto kooriga Liinatsuraq. Värskas esineme seekord kvartetiga Ytsiotsõ ja natuke peaks laulude vahel olema juttu ka rahvaluule ja kirjanduse seostest. Ja Värska kalmuaeda on maetud mu kallis sugulane Veera Toonekurg Litvina kylast. Plaan on ka see haud yles otsida.
Mis on kõige kaugem koht, kuhu olete iseenda sees läinud?
Mmm.. väikse varba ots vist.
Festivali teema viitab ka muinasjutulembusele. Muinasjuttu žanrina, milles puudub tõeväärtuse taotlus, võiks ju erisuguste alternatiivsete tõdede ajastul vaadata rahulise pelgupaigana. Mis te arvate, kas üldse on mõtet tõe poole püüelda?
Muinasjutud on kirjandusele sama, mis koopakunst digigraafikale – sealt suuliselt tasandilt need lood ja jutustamise viisid kõik algasid ja žanrid välja kujunema hakkasid. Mind huvitavad elu ja muinasjutu kokkupuutepunktid, vahel tekkivad ulmelised olukorrad, kus heal juhul saab mõne motiivi ka tõeks teha.
Milline oli teie viimane suur-suur kirjanduselamus?
Mõnusat lugemist on kogu aeg, aga suurimad elamused panevad tundma ja tegutsema. Ulatuslikumad vaimustushood on olnud Georg Trakli luule tõlkimine ja Artur Alliksaare maailmaga tegelemine.
