12EEK Monkey
"Xibalba Spa" (Legendaarne)
9/10

5LOOPS
"2000Misiganes" (ise välja antud)
5/10

Mis esmapilgul neid kaht plaati eristab? 5LOOPS tuleb Tartust, 12EEK Monkey Tallinnast. Üks püüdlikult vanakool, teine enesekindlalt etno-müto-futu-hop. Tartlastel rohkem juttu, tallinlastel fookus pigem rütmikal. Genka ja Põhjamaade projekt viimase helikatke ja fraasini lihvitud, sPoomi üllitis justkui peo käigus linti võetud. Niiviisi võiks jätkata, mis näitab, et pisikesel mänguväljakul hakkavad kujunema välja uued rajad. Aga numbrid meeldivad mõlemale, viis luupi, kaksteist eeki.

5LOOPS läheb käima ja juba esimese paari looga on selge, kuhu see laev tüürib. Taustal tuksuvad jazzilikud ja maitsekad biidid, see annaks justkui alust mõnusaks jazz-hop plaadiks, kus pöörded ei kasva kordagi liiga kõrgeks, lihtsalt mõnus tšillimine. Selle asemel keeratakse need taustad võimalikult vaikseks, peidetakse ära, kuulajana sa küll teadvustad nende olemasolu, kuid suur osa ajast täidavad need rütmi, isegi lihtsalt metronoomi funktsiooni.

Esiplaanil on jutuvada. Mitte selline tulistav vokaalautomaat nagu grime'is ega ka üles-alla-vasakule-paremale veiderdav spoken-word. Pole säravaid karaktereid (olgu, Chalice särab korraks ja ka ingliskeelne lugu "Superstar" tõuseb esile) ning vokaalist puudub ehedus, jõud, tahe kuulajaga suhelda.

Tüüpidel on lihtsalt hästi palju öelda, nad jutustavad pikki lugusid, räägivad enda vahvatest juhtumistest ja neile ei näigi olevat tähtis terviklikkus ja tugevad lood. Lihtsalt nelikümmend minutit toredat sõpradega koos tiksumist. Pisut nagu inside joke.

Teatud mõttes teeb 5LOOPS täpselt seda, mida neilt oodatakse. Kergelt kanepiuimas tasapaksu, mis on hõlpsasti seeditav ega esita kuulajale nõudmisi. Tore muusika. Aga ma tundsin samamoodi nende eelmise, üleeelmise... ah, kogu nende seni ilmunud muusika puhul tegelikult. Nad räägivad lugusid Eesti elust, aga see on kuidagi tühi ja suvaline. Kas Eesti elu ongi nii igav?

12EEK Monkey lendab täiesti teises suunas. Nende muusika loob tervikliku dimensiooni, mis on karikatuurne ja visuaalne. Maailm põleb, tuumalõhkepead hävitavad kiirkorras kõike, mis ette jääb, ja kaks tüüpi seisavad selle apokalüpsise keskel. Aga need on tavalised jorsid, Genka ja Põhjamaade Hirm, mitte superkangelased. Nad seisavad keset koomiksit või unenägu nagu Michael Jordan filmis "Space Jam", neid ei morjenda põlvini okses, veres ja roojas sumpamine.

"Xibalba Spa" distantseerub seega väga kiirelt reaalsusest. Need katked mädasoost võivad luua kontakte post-soviet reaalsusega, mis on Eesti igapäev, aga see ei ole esmane eesmärk. Kunstilise täiuse nimel astuvad nad kaugemale liigitustest ja jõmmiklanniloogikatest, mis kammitsevad siinset riimilausumist hip-hopi, vanakooli, esto-hopi raamidesse.

Seetõttu on 12EEK Monkey nagu tulevikuvisioon. Mitte tulevik tehnitsistlikus ja idealistlikus arengupotentsiaaliga ühiskonnas, vaid just langustrendiga silmitsi vaatavas maailmas. Lendame oma kapitalismiga edasi taeva poole, kuni lõpuks kukub kõik kokku. Ja siis ongi Genka ja Põhjamaade juba kohal haamrite, kivikirveste ja koopamaalingutega. Loos "Ära söö küpsiseid voodis" rögiseb Genka juba praegu nagu rehepapp ja "Hoka Hey" refrääni taust kõlab, nagu peksaks keegi rehaga vastu kuuriseina.

Aga see futurism ja piiritus annab mänguruumi veel laiemalt. Sitt suusailm, lagunevad hruštšovkad ja haisev parm bussinurgas on motiivid, mis segunevad läbi 12EEK Monkey kõlade maailmamuusikasse. Sest kuigi temaatiliselt võib kuulda lugusid - sarnaselt 5LOOPSile - Eesti eluolust, siis muusika toob sisse õrnade kajadena idamaist võnget. Kusagil oleks nagu sitar, mis õrnalt heliseb, mingi mürina taustal kuuleksin nagu mošeed, mis kutsub palvusele.

Tänu sellele on selles hävingupoeesias ka varjatud päike. See ei paista, sest kümnekordne pilvekiht on ees, aga seda on tunda.

Kusagilt kaugelt-kaugelt võiksid need plaadid sarnaneda, tegelikult on neil märgatav ühisosa. Klotsid, millest nii "2000Misiganes" kui ka "Xibalba Spa" on üles ehitatud, ei erine. Võtame eesti keeles räppimise, mis juba eneses seab mingi rütmilise piiri, sisestame sinna nö teise eesti argiängi ja paneme taustale peavoolust pigem erinevad biidid. Nii võiks öelda, kui ei ole kumbagi plaati kuulnud, see on kliiniline, emotsioonideta vaade.

Tõsiasi on aga see, et üks neist on klotsid põnevamalt kokku pannud. Räpp annab õiguse (või siis vähemalt võimaluse) murda keelt endale sobival moel, see on maksimalistlikul kombel väljendunud digiräpis, aga sama tendents ronib vaikselt igale poole. Ilma selleta enam väga ei saa, kaua sa ikka niisama mökitad. 5LOOPS laseb aga vokaalil (millest kohati saab möla, vahel isegi jauramine) voolata, nad ei tee sellega eriti midagi, see lihtsalt on ja jääb. 12EEK Monkey see-eest mängib riimiga, sõnarõhuga, vokaalipikkusega, tempoga, millega iganes, mõneks üürikeseks hetkeks tajun isegi auto-tune'i. Sellele vaatamata ei ole nad peitnud ka muusikat, see seisab samal astmel kus sõnalaviin.

Eesti elu ei ole tegelikult igav. Paneme talupojad räppima, vulkaanid pursakama, metsa põlema, saksad surema ja igav ei hakka. 5LOOPS ei peaks tegema seda sama, aga midagi nad võiksid ette võtta küll. Neljas (viies?) plaat sama soojaga oleks juba tüütu.

"Iseloomult toores", mis sai hiljuti video, on hetk, kui 5LOOPS ja 12EEK Monkey astuvad sama rada. Käsitlus vanakooli hip-hopist, siin aga väga teraval ja mõjusal moel: