"Am Rand" valiti 2016. aastal Saksa raamatuauhinna pikka nimekirja, 20 aasta parima saksakeelse romaani hulka.

Autorist:

Muusiku- ja rändurielu

Hans Platzgumer sündis 1969. aastal Innsbruckis ja pühendas oma elu esimese poole muusikukarjäärile. Kodulinn Innsbruck keset Alpisid tundus noorele Platzgumerile liiga väike ja konservatiivne. Kohe pärast kooli lõpudiplomi kättesaamist istus ta mopeedi selga ja sõitis muusikat tegema Viini, Viinist edasi Berliini ja juba enne 20. eluaastat (1989) leidis end New Yorgist, kus asutas bändi H. P. Zinker, millega tõusis (alternatiivrocki lavadel) rockstaari staatusesse.

Üheksakümnendate keskpaigas tuli Platzgumer Euroopasse tagasi, praegu elab ta koos perega Bregenzi lähedal Vorarlbergis. Ta on teinud erinevates koosseisudes punk-, rock- ja elektroonilist muusikat, loonud teatri- ja kuuldemängumuusikat (vähemalt 70 soundtrack´i) ning kaks ooperit. Platzgumer mängib ise mitut instrumenti, sh kitarri, klaverit, vioolat, mandoliini. Tal on Viini muusikakõrgkooli diplom elektroakustika alal, aga ta on õppinud ka klassikalist kitarri. Tema heliloominguga on välja antud üle 60 albumi, ta on käinud arvukatel kontserdireisidel Euroopas, Ameerikas, Aasias. Kontsertide arv jääb kusagile 1000 ja 2000 vahele.

Kirjanikutee algus

Platzgumeri kirjanikutee sai alguse ühe kuuldemängu jaoks kirja pandud lugudest, mis kirjeldasid tema muusikuelu kohati lausa uskumatuid episoodide. Viis aastat hiljem, aastal 2005, ilmus tema esimene autobiograafiliste sugemetega romaan "Expedition" underground-muusiku retkest läbi New Yorgi keldrite.

Sestpeale on kirjutamine Platzgumerit köitnud ja märgatavalt rohkem oma lummusesse haaranud kui muusika. Kirjanik ise ütles nii: "Loominguline inimene peab kuuletuma oma kirele, mis minu jaoks on üha enam kirjandus." Teda paeluvad tõsised, eksistentsiaalsed teemad ja ta leiab, et just kirjandus on see žanr, mis võimaldab suuri teemasid käsitleda.

Loomingu ülevaade

Romaanis "Weiss" (2008, "Valge") põgeneb peategelane edu kultusele rajatud ühiskonna painete eest Arktikasse sisemist rahu otsima. Romaani "Elefantenfuss" (2011, "Elevandijalg") tegevus toimub 25 aastat pärast Tšornobõli katastroofi tuumajaama ümbritsevas surmatsoonis. Ilmumisaeg sattus Fukushima katastroofi ajale ning romaan sai suure tähelepanu osaliseks. Tema novell "Trans Maghreb" kirjeldab raudteeprojekti Liibüas, mille elluviimine katkeb Araabia kevade tõttu. Selle põhjal on tehtud ka ooper. 2014. aastal ilmus romaan "Korridorwelt" ("Koridorimaailm"). Platzgumer võttis aluseks reaalse sündmuse, Northridge´i maavärina 1994. aastal ning jutustab selle taustal Austriast pärit Los Angelese tänavamuusiku loo. Ta on kirjutanud koos Didi Neidhartiga essee "Musik=Müll" ("Muusika=Prügi").

Romaan "Serval"

2016. aastal ilmus seni edukaim romaan "Serval" ("Am Rand", Zsolnay/Hanser), mille tegevus toimub erinevalt eelmistest romaanidest koduses Austrias. See on raamat 40. eluaastates Gerold Ebnerist, kes ärkab varahommikul, et tõusta Bocksbergi mäele, panna seal kirja oma lugu ning teha pimeduse saabudes viimane samm. Selles romaanis on palju surmasid, aga see ei ole Alpi kriminull, pigem filosoofiline romaan. Lugeja ees on kinnise loomuga mehe pihtimus oma kasvamisest, elu murrangulistest hetkedest, saatuslikest otsustest, õnnest ja õnnetusest, süüst, vastutuse võtmisest, leplikkusest.

Kirjaniku stiil on täpne ja napp, peaaegu lakooniline, oma lihtsuses lummav. Teosel on läbimõeldud kompositsioon ja tekstil rütm. Teos on intensiivne ja haarav.

Platzgumer kirjutab tõsistel, eksistentsiaalsetel teemadel kergesti loetavas stiilis, mis on arusaadav laiale lugejaskonnale. Tema romaani(de)s on lõike, mille tahaks vahele jätta (nagu vahel filmi vaadates), sest need poevad nii sügavale naha vahele, et on füüsiliselt raskesti talutavad.

Läbivad põhiteemad Platzgumeri loomingus

Hans Platzgumerit huvitavad äärmuslikud olukorrad, hall tsoon elu ja surma vahel, piirisituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Huvist ekstreemsituatsioonide vastu kõnelevad juba kirjandusteoste tegevuspaigad: maavärina järgne Los Angeles, Arktika, Tšornobõli surmatsoon 25 aastat pärast katastroofi, Araabia kevade aegne Liibüa, aga miks ka mitte Bocksbergi mäetipp viimases romaanis, kus on kõigest samm kuristikuni.

Platzgumerit tõmbab ligi ja inspireerib kirjanduse loomisele võõrapärane.

Ta võtab luubi alla oma kangelaste kujunemise, käitumismotiivid, saatuslikud otsused ja aeg-ajalt lõikab nagu noaga, mängides lugeja füüsilise taluvuse piiril.

Autori üks suuri teemasid on surm, mis tema jaoks on elu loomulik osa. Surm on tema romaanikangelaste truu saatja: surmaga kohtutakse juba õrnas eas, surma võib-olla isegi igatsetakse, surma saabumisele aidatakse kaasa, tehakse valikuid, kus kaalukausil elu ja surm.

Inimese võimalus olla oma elu kujundaja, vastutuse võtmine, käitumise ja valikute eetilisus on samuti olulised teemad. Aga Platzgumer ei moraliseeri kunagi, vaid jätab hinnangu andmise võimaluse lugejale.

Kuhu paigutub autor austria (saksakeelse ruumi) kirjanduskaanonis, mille poolest eristub?

Hans Platzgumeri kirjastaja Brigitte Kaserer (kirjastus Zsolnay/Hanser, Viin):

"Võrdlused austria või üldse saksakeelses kirjanduses on rasked tekkima ning kirjaniku suhtes oleks ebaõiglane neid kunstlikult luua. Õiglasem oleks vaadelda Hans Platzgumeri loomingut laiemas kontekstis. Tema romaanid on küll erinevad, aga romaanide eksistentsiaalsed teemad ning täpne ja lakooniline stiil omavad midagi universaalset, meenutavad angloameerika kirjandustraditsioone, aga samuti prantsuse kirjandusvoole (roman noir, eksistentsialism). Inimesena, kes tunneb end kodus erinevates kunstižanrites (kirjanduse kõrval erinevad muusikasuunad, teater, kuuldemäng jne) on Hans Platzgumer samuti erandlik nähtus Austria kirjandusmaastikul."

Hans Platzgumer määratleb end järgmiselt:

"On olemas suuri saksa keeles kirjutavaid literaate, kes on mind alati paelunud ja motiveerinud ning kellega tunnen kirjanduslikku hingesugulust. Olgu siin nimetatud Stefan Zweig, Max Frisch, Ingeborg Bachmann, Markus Werner või Christoph Ransmayr. Kuid loomulikult olen ma – nii nagu nimetatudki – individuaalselt vaadatuna üks omapäi kulgeja (üksik hunt). Teemadevaliku ja keele poolest olen ma usutavasti küll läbinisti austria kirjanik, aga ma ei ole osake mingist kindlast liikumisest või koolkonnast."

Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista vältab seekord kirjandussõprade rõõmuks pea kogu nädala. 8.-13. maini peetava festivali tänavune teema "Seitsme maa ja mere taga" viitab rännakutele nii ruumis, ajas kui iseenda sees. Kohtumine austria kirjaniku Hans Platzgumeriga ja tema romaani "Serval" esitlus toimub Prima Vista raames teisipäeval, 9. mail kell 17 Tartu linnaraamatukogu saalis.