Objekt, mida kirjutaja siinkohal käsitleb – raamat, täpsemalt Tõnis Tootseni „Esimene päev” –, on gabariitidelt aukartustäratav ning keskmise lugeja jaoks ilmselt hirmutav tellis. Vääramatu (nagu ta ikka kipub olema) esmamulje ajel tabas mõte, mis ühest küljest oli kurb, teisalt tekitas põnevust, et vormi intensiivsus ja pääletükkivus jätavad sisu varju.Ootused positiivsele lugemiselamusele ja lootused seda leida langesid järsult, sest alateadvus ütleb, et uhke ja särav (kõige laiemas mõttes) välimus tähendab harilikult, et sisemus on mäda või vähemasti õõnes. Kas kusagil sääl kaante vahel on ka midagi päriselt sisulist? Ometigi on konkreetse teose vorm niivõrd haarav ja huvipakkuv, et raamatust ei saa mööda vaadata. Tundub aga, et teos vajab ka arvustusobjektina mõnevõrra ebatavalist lähenemist. Nimetagem siinseid eksirännakuid arvustamise asemel vaatlemiseks. Mõttes sihiks vastata küsimusele „mis see on?” (ehkki tahaks küsida pigem prantsuspäraselt qu’est-ce que c’est – keskösee – mis see on, mis see on?).

Aga mis see siis ikka nii erilist on? Lugedes kultuuriuudistest, et säärane raamat on ilmunud, tundus kibestunud kriitikule esimese hooga, et tegemist on ühe hipsterikese põlve otsas valmis nokitsetud kirjatükiga, mille eesmärgiks on näidata kui „äge” on autor. Kui aga sarkastilisus ning alusetu üleolevus kõrvale heita, mida üks arvustaja ilmselgelt peab tegema, siis ei saa tegelikult salata, et Tõnis Tootsen on saanud hakkama korraliku tööga. Ükski hipster, kes teinuks midagi säärast ainult tegemise või näitamise pärast, ei oleks kulutanud viit aastat ega näinud niivõrd palju vaeva.

Seda raamatut saab käsitleda õige mitmel moel – kirjandusteosena (tekstina), kunstiprojektina (objektina) või siis nende summana, tervikliku oopusena, mille üht poolt ei saa teisest lahutada. Ja võibolla olekski nõnda kõige õigem. Siinkohal võtab kirjutaja endale aga vabaduse panna sõnadesse raamatuga kohtumisel tekkinud tunded – kui lahutada totaalprojektist „Esimene päev” tekst, tähendaks see ka teksti eraldamist ümbritsevast kujundusest, mida ühekordsel lugemisel päris kindlasti teha ei õnnestu, võibolla kahekordselgi mitte. Mine tea, kas kolmekordselgi, sest „Esimene päev” on juba olemuslikult ehitatud säärasena, et kujundus mitte pelgalt ei toeta, vaid saadab ja täiendab teksti. See väljendub mitmel eri moel: konventsionaalseid leheküljenumbreid asendavad kellaajad, paberi ja teksti värv varieerub vastavalt sellele, kas on öö või päev, päätegelase Toomase mõtteid tähistavad leheservalt hargnevad märgikesed, vene aktsendiga eesti keel on kirjutatud kirillitsas. Ekstraheerides sellest kompositsioonist teksti, jääks viimane kardetavasti kuivaks ja sageli ka segaseks, sest kujunduslikud eripärad markeerivad tihtipääle seda, mis tekstiga ütlemata on jäetud. Ehkki teose lugemine näib esmapilgul just noilsamadel põhjustel ületamatult raske, ei ole see seda mitte. Käsitsi kirjutatud tekst, mille kohta peab küll ütlema, et tegemist on iseenesest suurepäraselt loetava ja mis kõige olulisem, ühetaolise, stabiilse šriftiga, ehmatab esialgu üsnagi kangeks, aga sellega harjub paari-​kolmekümne lehekülje järel ära. Alles siis saab võimalikuks elada päriselt sisse ka teose sisusse.

Paraku ei ole see sisu sugugi tingimata niivõrd vaimustav. Põgusalt kokku võttes – „Esimese päeva” tegevus leiab aset 2034. aastal ning rullub lahti pääasjalikult Tallinna vanalinnas. Eestit on tabanud mingi suuremõõduline katastroof (milline, seda lugejale ei öelda, ehkki saab teada, et muuhulgas leidsid aset EMP-​rünnakud, mistõttu on moodne tehnoloogia rivist väljas), mille tulemusena on senine ühiskonnakorraldus kokku varisenud ning mööda maad liiguvad ringi turvatöötajate, igasuguste juhuslike avantüristide ja kaitseliitlaste salgad (ja need viimased on seejuures eriti ilged, sest peavad endid riigivõimu pärijateks), kes on igal hetkel valmis jõuga võtma seda, mida nad soovivad. Veel enne katastroofi oli Eesti aga jagatud hierarhiliselt tsoonideks, mille piirid olid rangelt valvatud ja kaitstud ja vaid viisa olemasolul läbitavad. Kõrgemad tsoonid olid priviligeeritud – neile kuulusid paremad palad nii loodusvaradest kui infrastruktuurist, madalamad tsoonid pidid leppima sellega, mis üle jäi. Selle olukorra taga on aga kunagi võimule tulnud Rahvaerakond. (Kas autori torge praegu Eesti poliitmaastikul tegutseva ja end rahvaerakonnaks nimetava partei pihta? Kriitik viskab siin küsimuse õhku, aga rohkem spekuleerida ei julge.) Võim on kataklüsmide järel küll kokku varisenud, ent tsoonistik ühes okastraadi ja miiniväljadega jäänud. Tegemist on võimsa põnevuslooga, ent paraku hakkab „Esimene päev” üsnagi kiiresti meenutama arvutimänge, mis toimuvad düstoopilises maailmas – kui olemasolevale lisada veel zombie’d, siis saakski toimuvat klassikaliseks postapokalüptiliseks düstoopiamänguks (või –filmiks) nimetada. Liiga vähe action’it, lendavat verd ja tatti ütleb aga, et autor taotleb siiski midagi muud. Mida? Mine tea.

Klassikalised düstoopiad on mõjusad seetõttu, et isegi, kui olustik, kus tegevus aset leiab, on uskumatu, on nad veenvad, et mitte öelda hirmuäratavad. Düstoopiasaurustest on Ray Bradbury „451° Fahrenheiti” veenev, sest ekraani– ja pildikesksus ning põlgus paberraamatute vastu on aina süvenevad trendid, Jevgeni Zamjatini „Meie” aga seetõttu, et inimese hirm uniformiseerumise ja oma mina kaotamise pärast on alati olemas olnud. Hää düstoopia ei ole see, mis suudab kokku luuletada kõige imelisema võimalikult halva maailma, vaid see, mis jätab hinge okka, et loetu võiks mingil kujul – mitte tingimata selsamal, mis raamatus, aga ideeliselt sarnasel – kunagi ka tegelikkuseks saada. „Esimene päev” sinnani ei küüni, sest ei mõju päris veenvalt. Köidab, aga ei veena. Aga võibolla ei otsigi Tootsen „päris” düstoopiat, vaid jääb lihtsalt postapokalüpsise juurde?

„Esimene päev” on ladusalt kirja pandud ning keeleliselt äärmiselt nauditav. Lisaks sellele on teos äärmiselt sisutihe, püüdes edastada (ilmselgelt) autori enda maailmavaatelisi ja filosoofilisi tõekspidamisi ning puudutab laiemalt teisigi küsimusi, arutledes nt tehnoloogia, vabaduse ja vabadusetuse, inimsuhete, sõja ja rahu, religiooni, poliitika ja mille kõige muu üle. Filosoofiat voogab lehekülgedelt nii selle paremas mõttes – sisuline, kaalutletud, mõistlik ja tulemusi andev arutelu eri küsimuste, olgu siis universaalsete või partikulaarsete üle –, aga ka viletsamas mõttes, kus „filosoofia” mõiste sisu täidab igasugune juhumõtiskelu. Selle viimase puhul tuleb küll nentida, et valdavalt on see täiesti taotluslik, ent paraku mõjub nii mõnigi kord lihtsalt tühja targutusena, mis ei anna märkimisväärselt midagi juurde. Filosoofidest tegelased on toredad, ent kui pääaegu kõik tegelased, kes raamatus suu lahti teevad, on mingis mõttes filosoofid, kaob pilt ning tekib pusle. 

Massiivsetele romaanidele nagu „Esimene päev” saab rohkem „andeks anda” kui napimatele teostele, lühiproosast rääkimata. Maailmaehitamises, mis on düstoopiakirjanduse puhul möödapääsmatu ning kasvatab paratamatult teose mahtu (ärgu saadagu valesti aru – see pole iseenesest mitte mingis mõttes halb!), on Tootsen suurepärane, ent hästi ehitatud postapokalüptilise maailma kõrval on „Esimeses päevas” nõnda palju ballastina mõjuvat materjali, et ilus (mitte küll esteetilises, aga kirjanduslikus mõttes) maailm mattub nii mõnelgi puhul tarbetu mõttemassiivi alla. Paksudest ja õhukestest raamatutest on Alexander Genis kirjutanud: „Pealegi riskib paksu raamatu autor rohkem. Ulatades lugejale oma töö viljana valminud telliskivi, pretendeerib ta mitmele kuule lugeja elust. Jagades selle elu paksude raamatute arvuga, jõuame järeldusele, et uus teos ei tohi olla vanadest kehvem, kui ta võistleb juba Joyce’i ja Musili meremadudega.”[1] Ilmselgelt ei saa noore autori mitte küll esimest pikemat kirjatööd, aga esikromaani, võrrelda „Ulyssesega”, aga siinkirjutaja jääb üldhinnangu andmisel siiski pigem tagasihoidlikuks ning seda just sel põhjusel, et ehkki kavandatud romaan näib esmapilgul totaalse teosena (kui väljendudagi niivõrd ambivalentselt), laguneb see lugedes algosakeste virvarriks, kus on küll mõõdukalt lõbus ekselda, ent mida on lihtsalt liiga palju. Jaak Tomberg on „Esimest päeva” arvustades tõstnud esile „maksimalismile läheneva hõlmamisambitsiooni” ja „paranoilisuseni süsteemse viimistlusliku üksikasjalikkuse”[2], ent hõlmamisambitsioon ja (iseäranis) üksikasjalikkus on viinud olukorrani, kus tervikuna paistab silma vaid detailide summa ning seda mitte millegi uudsena. Tõepoolest an embarrassment of riches (piinlikult külluslik), nagu Tomberg kirjutab, ent „liiga palju häid asju” kätkeb endas paraku ka valimisvõimetusest tulenevat ahistust. 

Tõnis Tootsen näib ise mitmes mõttes elavat mingisuguses imemaailmas, kus nii mõnedki asjad, mis muidu mõjuvad kummalisena, on täiesti aktsepteeritavad – näiteks raamatute käsitsi kirjutamine. Tuleb kõrgelt hinnata tema võimet ehitada ka oma loomingus imelisi maailmu, mille puhul ei teki hetkekski kahtlust, et need on hästi konstrueeritud. „Esimese päeva” puhul võiks ette heita ainult, et kohati kipub see maailm pisut arvutimängu või postapokalüptilist filmi meenutama, ent düstoopiakirjandusel on see kalduvus paraku nii ehk naa. Hoolimata mõningatest puudustest, mis siinkirjutajat kriipima jäid, on raamat/​kunstiprojekt „Esimene päev” mahuka, põhjaliku ja korraliku töö vili, mida ei tasu mingil juhul kõrvale jätta. Ometi tuleb lugedes teadvustada – mis peaks ju niigi selge olema –, et tegemist ei ole konventsionaalse raamatuga, ja sestap ei tohikski seda ilmselt lugeda kui konventsionaalset kirjandusteost. (Kas on arvustaja siinkohal teinud vea? Mine tea.)

Mis see on, mis see on, see „Esimene päev”? Ilmselgelt väga palju asju – kirjandusteos, kunstiteos, eksperiment, raamat, mõtte– ja meeleavaldus. Pigem küsiks, et mida see ei ole, või õigupoolest, milline see ei ole ja vastaks ühe sõnaga – tavapärane. See on ka päämine põhjus, miks hoolimata võimalikest häirivatest elementidest või asjaoludest ei lase see raamat lugejat naljalt lahti ja sunnib Tootseni imemaailmadega – nii tema enda kui tema raamatu omaga – lõpuni purelema. Ja võibolla kunagi seda ka uuesti tegema.

[1] Alexander Genis. „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra” – Tlk Toomas Kall. LR 2 – 5/2016.
[2] Jaak Tomberg. „Kirjandus kui käegakatsutav kogemus” – Sirp 10.02.2017.