Kuigi film põhineb tõsielulistel sündmustel, pole see väga dokumentalistlik, vaid pigem poeetiline lugu noorest armastusest, vabadusest ja rokkarite elust 1980. aastate Leningradis, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Kohati nii Viktor Tsoi kui Kino on selles filmis ainult üks teemadest, pigem selles filmis on oluline see taustmehhanism. Leningradi kaheksakümnendad, kogu see Nõukogude aja argielu. Ja veelgi enam minu jaoks kerkisid sealt esile vägagi universaalsed teemad - noor armastus, vabaduse iha ja see kuidas noored inimesed end läbi muusika välja elavad," kommenteeris filmikriitik Andrei Liimets.

Filmikriitik Filipp Kruusvall märkis, et film toob väga hästi välja, kui meisterlik lavastaja Kirill Serebrennikov on.

"Ta ei püüa ilustada või maalida nõukogude elu kuidagi ilusamana, ta markeerib ära ka karmimad osad nõukogude elust. Ta keskendub ühele kitsale lõigule, see on see, et vaatamata keerulistele oludele, inimesed armastasid, olid õnnelikud ja olid loovad," sõnas ta.

Mõlemad kriitikud leiavad, et film on stiililt meeldejääv. Linateos on pildiliselt mustvalge, väikeste värviliste detailidega ja hüppab kohati sürreaalsesse rock-muusikali žanri väga poeetilisel moel.

"See sama muusikali osa puudutabki seda nõukogude elu tajumist, ma arvan, et me Eestis ja mujalgi, et meil on teatud kramp, et kui näidata nõukogude elu, siis see peabki olema valus ja dramaatiline, aga see film näitabki, et sellesse võib suhtuda vabamalt ja seal on selliseid kihistusi," sõnas Kruusvall.

"Kunstilised lisandid toimisid hästi, nad väljendasid, kuidas need tegelased oleksid tahtnud oma elu elada või millist keskkonda nad oleksid tahtnud, aga ei saanud," nentis Liimets.