Kui kinnisvaramagnaadist meelelahutaja Donald Trump 2016. aastal Ameerika Ühendriikide presidendiks sai, oli see šokk kultuurivaldkonnale ja kodanikuühiskonnale. Jordan Peele'i põnevik "Meie", algupärase pealkirjaga "Us" (laiem tõlgendus ka "United States"), võimaldab mitut pidi lugemist, kuid muuhulgas on see otsene ja seni selgeim filmikunsti vahenditega edasi antud kommentaar ja reaktsioon USA ühiskonda raputanud muutusele.

Samas uurib Peele'i film kunstiliste vahendite kaudu põhjuseid, mis on andnud alust äärmusluse ja populismi esiletõusule. Need põhjused pole mitte ainult sotsiaalsed või poliitilised, need on ka psühholoogilised, nii näiteks sisaldub kardetud sisemiste deemonite või teisikute teema mitmete rahvaste mütoloogias ning psühhoanalüüsis on doppelgängeri motiiv isegi eraldi uurimisobjekt.   

"Meie" jälgib ühe tuumikperekonna (ema, isa ja kaks last) võitlust maa-alusest alternatiivreaalsusest väljunud teisikutega. Teisikud või doppelgangerid on silmnähtavalt kuritahtlikud, ajendatuna soovist vägivallaga üle võtta see, mis seni pole neile kuulunud. Nad kannavad ühesuguseid punaseid univorme (Trumpi mütsi ja vabariiklaste kampaaniavärv) ning on relvastatud kääridega (sümboolne vihje Trumpi poliitikale läbi lõigata seni sõlmitud lepped ja sidemed).

Käärid on sümboolselt ka kaks tera, peegelpilt, mis on filmi läbiv motiiv. Peele'i filmi väärtus ongi universaalsuses - maa alla surutud rahvas sümboliseerib kõiki neid, kes on pidanud leppima tõrjutuse ja vaesusega, kel pole häält. Nad on mustanahalised Ameerikas, immigrandid, vähemusgrupid, passita ja õigusteta inimesed, vaesem elanikkonnakiht, Kolmanda Maailma elanikud - kõik need, kes on ihalenud võrdset kohtlemist ja õigusi. Seda potentsiaali kasutavad aga ära need, kes näevad selles võimalust isiklike ambitsioonide rahuldamiseks - euroskeptikud, populistid, kapinatsid, äärmuslased.

Asja kurbloolisus peitub selles, et nad on selle teise maailma teisikud, nad on arenenud sama teise maailma sees ja jäetud omapäi ignorantsusest, mugavusest või lihtsalt naiivsest heausklikkusest, et midagi sellist ei saa ju enam ometi olla, on ju 21. sajand ja kõik on nii hästi. Kuid just sellises poolunes oledki kõige haavatavam. Pooluni, uimane olek lubabki esile tõusta sisemistel deemonitel, koletistel, kes peituvad meis endis.   

Ei saagi enam väita, et Peele'i "Meie" oleks hoiatusfilm, sest see, mille eest hoiatatakse, oleks justkui juba käes.