"Kao ära" ("Get Out"), rež: Jordan Peele

"See on väike film, mis võib jääda tähelepanuta ja kinodest kiiresti kaduda, kui sellest ei räägita," ütles Priimägi "Terevisioonis" ja selgitas, et "Kao ära" räägib ühest mustast noormehest, kelle valge tüdruksõber kutsub ta enda vanemate maamajja nädalavahetust veetma. "Nende omavahelisest vestlusest selgub, et tüdruk ei ole oma vanematele maininud, et poiss-sõber on mustanahaline," sõnas ta ja lisas, et selle majas hakkab kõiksugu asju juhtuma.

"Äärmiselt paranoiline õhustik on loodud ning on kasutatud allegoorilisemat filmikeelt teatud stseenide lahendamisel," mainis filmiajakirjanik ja tõi välja, et seda filmi peetakse Trumpi Ameerika paranoia esimeseks väljenduseks filmikunstis. "Hollywood on olnud küllaltki naksakas kommenteerima Ameerika poliitilist olukorda, nii McCarthy, Nixoni, Reagani ja Bushi ajal, nüüd ei pääse ka Trump."

Ameerikas on film Priimägi sõnul väga hästi vastu võetud. "Kriitikud on sellele põhjendatud õla alla pannud," ütles ta ja kinnitas, et teos ei ole ilmselt nõrganärvilistele. "Ta ei ole aga pelgalt õudusfilm, sealt on võimalik lugeda konteksti ka palju sügavamalt."

"Kaunitar ja koletis" ("Beauty and Beast"), rež: Bill Condon

"18. sajandist pärit Prantsuse muinasjutt, mille parim filmiversioon jääb siiski Jean Cocteaule 1946. aastatesse," sõnas Tristan Priimägi ja tõdes, et käesolev film on vaatamata lapselikkusele tekitanud kõikjal maailmas palju kõneainet. "Venemaal on pandud filmile kõrge vanusepiirang ning Malaisa puhul käivad läbirääkimised, mille põhjuseks on paar geistseeni filmis," ütles ta ja lisas, et see on Disney kohta väga suur samm enda rutiinist väljapoole.

Priimägi arvates on "Kaunitar ja koletis" siiski traditsiooniline Disney film, kui välja arvata need mõned geiviited. "Kostüümid, väga palju laule ja keskmisest magusam tunnetus, aga mis ma oskan öelda, selliseid muinasjutte on tarvis inimestele vahel meelde tuletada."

Maailmafilmi festival Tartus 20. kuni 25. märtsini

"Tegu on dokfilmifestivaliga, kus on kerge antropoloogiline kallak," selgitas Tristan Priimägi ja lisas, et nüüd on festival kolinud ERM-i. "Kellel on maja nägemata, saab kaks asja korraga."

Eraldi tõi filmiajakirjanik välja režissöör Simen Braatheni dokumentaalfilmi "Arktika superstaar", mis räägib saami räpparist, kes teeb muusikat oma keeles. "Huvitav on see, et popmuusika vallast on tema looming liikunud pigem natsionalismi valda," sõnas ta ja lisas, et selles filmis näidatakse, kui oluline on räpi funktsioon keele säilitamise rajal. "Vana ja uue maailma kokkupuutest päris huvitav linateos."