Üha sagedamini on näha õudusfilme, mis astuvad mitu sammu edasi lollide tegelaste ja lihtlabase rappimise juurest ning annavad žanrile juurde sügavust, mida keskmine vaataja sealt ilmselt ei oota. Võib vist isegi öelda, et viimaste aastate tugevaim autorikino ongi just õudusfilmis - Ari Askeri "Hereditary" oli paljude kriitikute möödunud aasta lemmik, Luca Guadagnino peitis "Suspiriasse" tugeva poliitilis-kultuurilise tausta ja Ali Abassi "Border" rääkis läbi hirmkoledate trollide ootamatult inimliku loo. Õudusfilmifännid võivad küll neis filmides pettuda, kuna klassikalised motiivid on välja venitatud, pahupidi pööratud ja katki tehtud. Neile mõjub see ilmselt pigem ninanipsuna, kui kinno üritatakse meelitada salakavala petumanöövriga.

Režissöör Jordan Peele ületas oma debüütfilmiga "Get Out" aga selle ninanipsu piiri, kõnetades oma sotsiaalse satiiriga nii õudusfilmifänne kui ka tõsimeelsemaid kriitikuid. Sellest saavutusest Peele'ile aga ei piisanud ning tema uus linalugu "Meie" on veel ambitsioonikam ega jää pidama üheselt mõistetava satiiriga. Filmi lugu jookseb lineaarselt - inimesi hakkavad kollitama nende julmad teisikud, verd lendab ja tapetakse hunnikute viisi inimesi -, kuid see põhiliin on tihedalt läbi põimunud viidetest popkultuurile ja ajaloole, mis lasevad toimuvat tõlgendada just nii, nagu heaks arvad. Julmade tapatööde vahel on olemas küsimused, vastused loob aga vaataja enda peas.

Samas väärib kriitikat eestikeelne pealkiri "Meie", mis röövib ingliskeelse pealkirja mitmetähenduslikkuse. "Us" võib tõesti tõlkida kui "meie", selles ei ole midagi valesti, aga sama hästi mõjub see lühendina "US" ehk "United States", mis loob seose filmi allhoovustega. Seega juba pealkiri viitab, et Peele mängib vaatajaga, pakkudes talle pealtnäha ühest ja konkreetset, kuid varjates selle taha midagi hoopis muud.

Sellises mudelis ei ole muidugi midagi uut. Jordan Peele'i üheks suurimaks mõjutajaks uue filmi juures on Stanley Kubricku legendaarne "The Shining", kus inimesed peavad inimtühjas häärberis seisma silmitsi suurima vaenalase - iseendaga. Sama motiiviga mängib ka "Meie", tõstes filmi põhipahalaseks justkui tegelaste endi peegeldused, lihtsalt veidi väärastunud ja kurjemal kujul. Viimasest ajast kasutas sarnast lähenemist David Robert Mitchell filmis "It Follows", kus tegelasi ajas taga müstiline "miski", millele sai igaüks lõpuks ise tähenduse anda. Kui mõelda eriti abstraktselt, siis võib ju leida ühisosa isegi "Hukkunud Alpinisti hotelliga" ning Mikk Mikiveri öeldud legendaarse lausega: "Mina sidusin mind kinni."."

Vaatamata sellele, et pahalasteks on nn kurjad peegelpildid, pole film allegoorse lähenemise kõrval ka kuidagi lahjem slasher. Tapahimuliste kaabakate välimus on tehtud nii selgepiiriline ja ikooniline - punased kombinesoonid, apaatsed näod ja mõrvarelvana kuldsed käärid -, et järgmisel Halloweenil võib ilmselt isegi Eesti tänavatel näha sellistes kostüümides põnne ringi jooksmas. Lihtne ja ülivisuaalne välimus meenutab pisut õudusfilmide tuntumaid friike nagu Freddy Krueger "Nightmare on Elm Streetist" või Michael Myers "Halloweenist", kuid austusavaldusi ja kummardusi klassikutele on filmis veel. Näiteks kui avatakse müstiliste pahade taustalugu, siis meenutavad nad oma liikumiselt elavaid surnuid filmis "Night of The Living Dead". Ja nii edasi.

Slasher'i loogikasse asetub hästi ka see, et kuigi kogu tegevus toimub elamurajoonis, kus justkui peaks elama palju inimesi, siis reaalsus on midagi hoopis muud - tänavad on inimtühjad ning ainsad, kellega nad seal kokku puutuvad, on kas nende endi sõbrad või mõrvahimus teisikud. Selline skemaatiline ja arvutimängulik lähenemine on enamasti õudusfilmide jaoks lihtne ja odav lahendus, aga Peele'i detailitäpsust arvestades hakkab see hoopis filmi kasuks tööle. Muidugi on ka võimalik, et just tänu sellele oli võimalik USA filmitööstust arvestades mikroeelarve 20 miljonit dollarit, mis teeniti tagasi juba avanädalavahetusega, kui kinokassaga koguti 70 miljonit dollarit.

Kordagi ei seletata täpselt lahti, kus peategelased ikkagi elavad, seega õuduste lahti rulludes jääbki tunne, et nad elavad maailma äärel, äralõigatuna tsivilisatsioonist, kus nende ainsaks kaaslaseks ongi peatamatu terror. Ainus kokkupuude reaalsusega tuleb läbi teleülekande, kus nad näevad pildikesi katastroofist, mis võtab võimust kogu maal - selline lähenemine, kus kangelased seisavad väljaspool aktiivset sündmustikku, meenutab "Shaun of the Deadi", kus Edgar Wright pilas samamoodi õudusfilmiklišeesid, asetades Simon Peggi ja Nick Frosti juhitud kamba väikelinna, kus justkui elaski ainult kümme inimest.

Seejuures ei ürita Peele sellega midagi jäljendada. Tema armastus õudusfilmide vastu on ilmselge, kuid ta ei lase end sellest pimestada, vaid keerab mitmed tuntud klišeed pea peale. Kasvõi see, kuidas ta segab õudust ja hirmutavat, hoides vaatajat istme serval kõige pinevama tagaajamisega, kuid pistes sinna vahele mõneks sekundiks lollaka häälitsuse või lameda nalja, mis toob vaataja korraks tagasi pinnale. Ei ole vaja lihtlabast ehmatust, et vaatajat hirmutada, palju mõjusam on ta pärast üürikest väljapääsu uuesti õuduse sisse viia. See on ootamatu ja mõjub šokeerivalt - sarnaselt on käitunud nii Peter Jacksoni õudusklassika "Dead Alive" kui ka Sam Raimi "Evil Dead", kuid mõlemad on selgelt komöödiad, Peele'i "Us" ei defineeri end komöödiana, vaid oskab lihtsalt huumori enda kasuks pöörata.

Ka muusikalise kujunduse poolest läheb Jordan Peele oma rada pidi. Selle asemel, et lasta heliloojal luua kõhe tunnuslugu, kasutab ta läbi filmi hoopis räppar Lunize 1994. aasta lugu "I Got 5 On It", tõsi küll, veidi muudetud kujul, kuid sõnum jääb samaks. Ta on leidnud hirmutava essentsi loost, mis on paljudele tuttav, kuid uudses kontekstis omandab see hoopis teise tähenduse. Seda sama motiivi kasutab ta filmis korduvalt, seades N.W.A. kultusloo "Fuck Tha Police" tähendusliku mõrvastseeni taustale ja lastes Minnie Ripertoni ballaadil "Les Fleurs" filmi lõpustseenis eepiliselt plahvatada. Läbi filmi kõlab muidugi ka Michael Abelsi loodud filmimuusika, aga see ei jää nii teravalt meelde kui need momendid, kus popmuusika saab orgaaniliseks osaks režissööri hullumeelsest visioonist.

Kui "Get Out" oli konkreetselt seotud mustanahaliste positsiooniga ühiskonnas, siis "Us" alustab samadelt alustelt - peategelasteks on mustanahaline perekond -, kuid arendab filmi kasvades tähendusvälja veel laiemaks. Peele ei salva mitte ainult Ameerika rassiprobleeme, vaid näitab sotsiaalseid ja ühiskondlikke murekohti kui terviklikku ämblikuvõrku, kus ühtki murekohta ei saa teistest lahutada. Detailirohkuse ja tugeva sõnumi poolest mõjub film isegi kui laiendatud ja veel särtsakamaks muudetud versioon Childish Gambino loost "This Is America", maalides tumeda ja ootamatu, ent tagasi mõeldes igati tabava pildi tänapäeva maailmast.

Huvitava pöördena murrab "Us" ka kõige klassikalisema õudusfilmiklišee - kui esimene pool filmist toimub tõesti reeglite kohaselt ööpimeduses, siis päikesetõus ja uue päeva algus ei too mingit pääsu, halastamatud tapjad on ikka elus ja kõik jätkub täpselt samamoodi. Peele toob kurjuse ka päikese kätte, mis mõjub kui äratav sahmakas vett näkku. Öö on alati kui metafoor illusioonidele ja ettekujutustele, öösel võib kõik olla lihtsalt unenägu, aga päevavalgus on kinnituseks, et õudused on päriselt reaalsed. Enam ei ole kuhugi pääsu, nüüd tuleb probleemidega tegeleda ning nendega silmitsi seista. Filmis on selleks õuduseks inimesi julmalt mõrvavad teisikud, kuid neile võib ise veel nimesid panna. Olgu need siis kliimaprobleemid, Trump või EKRE, mis iganes, filmi raamistikku mahuvad nad kõik.

Seda suurt ja mitmetahulist vaatemängu aitab pinnal hoida ka Oscari-võitja Lupita Nyong'o, kes mängib oma topeltrollis välja imepeened minidetailid, mis annavad vastandkarakteritele vajalikud erinevused ja tegelikult ka sarnasused. "Us" ei lasku kordagi õudustest ulmesse ega absurdi, vaid kõnnib pidevalt peene äärmusliku realismi piiril, seeläbi on ka reaalsed inimesed ning nende kurjad teisikud üsna lähedased. Mul ei ole õrna aimugi, kas Nyong'o tegi seda häält ise, aga filmi hirmutavaim aspekt on kahtlemata teisiku koletuslik deemonihääl, mis on samal ajal nii kõhedusttekitavalt ebamaine, aga samas omal veidral moel ka inimlik. Mida me selle juures täpselt kardame? Raske öelda, aga võttis hirmust võdisema küll.

Palju on juttu olnud õudustest ja hirmutamisest, aga see ei ole tegelikult "Usi" aktiivne keskpunkt. Jah, muidugi, filmi võib vaadata kui lihtsalt kerget meelelahutuslikku slasher'it, aga selle võib ka täielikult kõrvale jätta, keskendudes läbi kümnete (kui mitte sadade!) väikeste viidete laiemale kontekstile, mille Jordan Peele loob. On vähe õudusfilme, mis suudavad niivõrd hästi töötada mõlemas suunas, tabades kümnesse nii imetäpse universaalse loojutustuse kui ka žanrifilmiliku originaalsusega.

Just tänu sellele on tänaseks klassikaks saanud Roman Polanski "Rosemary's Baby" ja William Friedkini "The Exorcist" - ma julgen arvata, et "Us" liigitub igati nende hulka. Moodne õudusklassika, mis lausa nõuab teist vaatamist. Kümne-kahekümne aasta pärast mõjub "Us" ka kui külluslik ajastuportree, mis avab, miks hakkasid asjad maailmas 2010. aastatel samm-sammult alla käima.