Autahvel. Filmiaasta 2018 ({{commentsTotal}})

Kaader Luca Guadagnino filmist
Kaader Luca Guadagnino filmist "Suspiria" (2018). Autor/allikas: CAP/PLF/Capital Pictures/SCANPIX

Kultuuriportaal uuris 39 filmikriitikult ja -spetsialistilt, millised on nende jaoks möödunud aasta parimad filmielamused. Seejuures ei olnud piiranguks kodumaine kinolevi, vaid arvesse läksid ka voogedastusplatvormidelt nähtud linateosed või rahvusvahelistel filmifestivalidel kogetud kinoelamused, mis ehk Eesti publiku ette ei jõuagi. Allpool on välja toodud kõigi küsitluses osalenute isiklikud edetabelid, mida saadavad ka mõnelauselised kommentaarid.

Põhjalikku kokkuvõtet küsitlusest ei tule, sest isiklikest edetabelitest koorub välja värvikirev valik, kus kõrvuti seisavad nii hiiglaslikud Hollywoodi kassahitid, arthouse-pärlid üle kogu maailma ning kõige väiksemad nurgatagused dokumentaalfilmid.

Kui aga tuua välja mõned enim mainitud filmid, siis jääb silma Moonika Siimetsa debüütfilmi "Seltsimees laps" edulugu. Muidugi, selles ei ole mingit üllatust, et film pälvis kiitust kodumaiste filmide kontekstis, aga et seda mainitakse korduvalt ära ka kogu aasta filmikunsti kontekstis, on märgiline. Palju toodi välja ka juba eelmise aasta tabelis mitmeid hääli kogunud "Kolm reklaamtahvlit linna servas", mis oli 2017. aastal PÖFFi kavas ning kinolevisse jõudis alles 2018. aastal. Tabeli kõrgematele kohtadele on pürginud pea poolte küsitluses osalenute tabelites nii Wes Andersoni "Koerte saar", Cannesi seekordne võidufilm, Hirokazu Koreeda "Poevargad" kui ka vaid mõne seansiga PÖFFil linastunud Yorgos Lanthimose "Soosik". Neist viimane on kõige üllatavam, sest Eesti levi on filmil alles tulekul.

Küllalt märgiline on ka Netflixi originaalfilmide võidukäik, sest oma koha edetabelis on ära teeninud nii Alex Garlandi "Annihilation", Alfonso Cuaróni "Roma" kui ka vendade Coenite "The Ballad of Buster Scruggs". Sel aastal oli neid kiidetud filme vaid mõned, julgen juba praegu ennustada, et aasta pärast on neid veelgi rohkem.

Üldjuhul kehtib reegel, et tabelis tuuakse rohkem välja just aasta teise poolde jäänud filmid, kuid sel aastal tundub, et läks just vastupidi. "Kolm reklaamtahvlit", "Seltsimees laps" ja "Koerte saar" olid kõik aasta esimeses pooles, samuti küllalt palju välja toodud "Florida projekt", "Vee puudutus" ja "Kutsu mind oma nimega". See kinnitab, et tegemist on niivõrd heade filmidega, et isegi pärast aasta aega kuklas küpsemist on need ikka veel meeles. Oli seega vist hea filmiaasta?

Lauri Kaare
filmilevitaja

"Tasujad: Igaviku sõda" ("Avengers: Infinity War")

Uskumatu, et ümmargused 10 aastat väldanud saaga suudab ikka veel sellest superkangelaste eepilisest seebiooperist ja individuaalsetest kangelastest hoolima panna. Käesoleva loo lõpplahendus muutis 2019. aasta aprillikuuga saabuva finaali ootamise tõeliseks piinaks. Au ja kiitus, Joe ja Anthony Russo.

"Kena vaikne kohake" ("A Quiet Place")

Pole kunagi olnud suur õudusfilmide sõber, aga John Krasinski täieliku üllatusena saabunud haudvaikset meistriteost nautisin sajaprotsendiliselt

"Roheline raamat" ("Green Book")

Kolmas film järjest, kus lavastajatool täita ennekõike komöödiatega hiilanud inimesel, sedakorda Peter Farrelly. Jah, "Dumb and Dumber", "There's Something About Mary," "Kingpin" jt filmide Farrelly-tandemi üks pool. Mahershala Ali ja Viggo Mortenseni kahemeheshow on nagu "My Fair Lady" ja "King's Speech" ja "Driving Miss Daisy" kõik koos, ainult ilma selle viimase koletu imaluseta.

Kaader filmist "Green Book". Autor: CAP/FB/Capital Pictures

"Bohemian Rhapsody"

Aasta kõige emotsionaalsem kinoelamus tänu elupõlisele armastusele Queeni fantastilise muusika vastu, Live Aidi stseenide nostalgialainele ja Rami Maleki ning Gwilym Lee uskumatutele rollisooritustele.

"Täht on sündinud" ("A Star Is Born")

Kes oleks osanud "Pohmaka" triloogiat või "A-rühma" filmiversiooni vaadates arvata, et Bradley Cooperist saab ühel päeval nii tugev lavastaja ja laulja. Olnuks filmi teine tund esimesega samal tasemel, siis jõudnuks veel paar astet kõrgemalegi. Lady Gagale parima naispeaosa poleks Akadeemia poolt häbiväärne eksisamm, vastupidi.

"Ämblikmees: Uus universum" ("Spider-Man: Into the Spiderverse")

Tehniliselt täiuslik koomiksifilm, mis avab lugematuid uksi tuleviku seiklusteks. Mitte ainult hea animafilm, vaid lihtsalt väga hea film.

"Võta või jäta"

Lihtsuse ilu ja muidugi Reimo Sagori töö, kes suutis algselt vastumeelsena mõjunud tümika nii sümpaatseks mängida. Tema ja Nuteri isa-poja stseenid puudutasid väga isiklikult. Huvitav, mida Liina Triškina-Vanhatalo järgmiseks pakub.

"Võimatu missioon: Tagajärjed" ("Mission: Impossible: Fallout")

Pöörane, kuidas kuuenda peatükini jõudnud, 22 aastat tagasi alanud kinosaaga suudab iga peatükiga latti kõrgemale kergitada. Seda ja eelmist ("Rogue Nation", 2015) vaadates - kiitus lavastaja-stsenarist Christopher McQuarriele - tunned kaasa Bondi tegijatele, sest hetkel vaatab 007 kadedusega Ethan Hunti tagatulesid.

"Esimene inimene" ("First Man")

Lugu suurte unistuste tagaajamise kõrgest hinnast. Gosling pole kunagi nii hea olnud ja Damien Chazelle on jätkuvalt üks huvitavamaid noori (kõigest 33-aastane!) lavastajaid, kes täna tegutseb.

"Must panter" ("Black Panther")

Marveli oskus noppida huvitavaid lavastajaid (antud juhul Ryan Coogler), kelle varasem filmograafia ei anna suuremat alust arvata, et nende kätte võiks usaldada selliseid mammutprojekte, andis neile järjekordse võidu.

Kaspar Viilup
kultuurikriitik

1. "Black Mirror: Bandersnatch", rež: David Slade

Nii hullumeelseid tüüpe kui Charlie Brooker ja ülejäänud "Black Mirrori" kamp pole filmi- ja teletööstuses kuigi palju. "Black Mirror: Bandersnatch" on nende seni kõige ambitsioonikam projekt. Esimene, mida nimetatakse filmiks, ning mille tõeline tähendus avaldub veel pika aja jooksul.

Esimene päris choose-your-own-adventure täispikk mängufilm, mis provotseerib, ironiseerib ja irvitab vaatajale alalõpmata näkku. Kas tegelikult meie valikud mängivad mingit rolli? Kas me tahame üldse halbade valikute seast valida? Kas loojutuste mõttes on üldse võimalik jätta kõik vaataja otsustada? Veel umbes miljon küsimust lendasid selle täiesti ebaloogilise ja lõputult veiderdava eksperimendi jooksul peast läbi. Filmikogemus, mille sarnast pole kunagi varem kogenud.

"Black Mirror: Bandersnatch" Autor: Kaader filmist

2. "Suspiria", rež: Luca Guadagnino

Eesti kinolevi koha pealt oleks võinud selle aasta tabelisse panna korraga isegi kaks Luca Guadagnino filmi, nii "Suspiria" kui ka aasta alguses vaatajaid võlunud "Kutsu mind oma nimega". Mõlemad on suurepärased filmid, mis näitavad Itaalia režissööri diapasooni ühe moodsa aja värvikama ja tugevama lavastajana. 40 aastat vana samanimelise õudusklassiku uusversioon on aga täielik visuaalne meistriteos, mis viib oma iselaadse tempo ja süžeega kohati nii kaasa, et jääd kümneks minutiks ekraani suu lahti jõllitama. Kõige selle kõrval on "Suspirial" ka tugev sotsiaalne-poliitiline allkiht.

3. "Roheline raamat" ("The Green Book"), rež: Peter Farrelly

Palju on filme, mille puhul tuleks soovituse kõrval välja tuua ka hoiatus neile vaatajatele, kelle film ei pruugi meeldida. "Roheline raamat" on aga üks neist harvadest juhtudest, kus filmitegija räägitud lugu on nii südamlik, eluterve ja tulvil aegadeülest headust, et sobib kõigile neile, kellel vähegi mingid tunded on. Olin juba pärast esimest kahte minutit kindel, et Mahershala Ali ja Viggo Mortenseni kahemeheshow jõuab minu filmide aastatabeli tippu, kuid minut-minuti järel läks mulje ainult paremaks. Pole mingit kahtlust, et õige pea algaval auhinnahooajal saadab "Rohelist raamatut" hiigeledu.

4. "Lucky", rež: John Carroll Lynch

Ilmselt unistab enamik näitlejad, et nad saaksid oma karjääri viimase tööna teha just midagi sellist nagu "Lucky". 90-aastane Harry Dean Stanton ei tee filmis pealtnäha midagi erilist. See on lihtsalt ühe vana mehe üheülbalise argielu portree, mis võtab vähehaaval poeetilise käigu. Mikrosündmuste kaudu suudab "Lucky" rääkida loo samavõrd nii elust kui surmast, kuid ilma igasuguse nukruseta. Surm on John Carroll Lynchi linateoses lihtsalt üks paratamatu osa eluteest, mille tuleb lõpuks silmitsi seista. Film, mida ei oleks ega saaks kunagi olla ilma Harry Dean Stantonita. Vapustav lõpp Ameerika sõltumatu kino tippnäitleja karjäärile.

5. "Ekstaas" ("Climax"), rež: Gaspar Noé

Kui Gaspar Noé eelmine film "Armastus 3D" tekitas tunde, et äkki on Prantsuse eksperimentalist suuna kaotanud ja hakanud tegelema provokatiivse tühisusega, siis õnneks oli see vaid ühekordne möödalaskmine. "Ekstaas" on veel julgem ja äärmuslikum, kuid seda ilma mõttetu alastuse ja full-frontal seksita. Vaid ühelauselise süžeega - kamp tantsijaid võtab enda teadmata LSD'd - linateos ei allu tavalistele "meeldib või ei meeldi" kategooriatele, Noé visiooni puhul tuleb pigem küsida "mõjub või ei mõju". Mind haaras see poolteist tundi kestev narkotripp igatahes täielikult kaasa, tuletades meelde, et filmi juures on peale professionaalsete näitlejate (keda oli filmis vaid üks, Sofia Boutella) ja üha areneva loo ka muid vahendeid, millega vaatajat mõjutada.

6. "Silver Lake: Los Angelese müsteerium" ("Under the Silver Lake"), rež: David Robert Mitchell

Režissöör David Robert Mitchelli eelmine film "It Follows" murdis žanrimudeleid ja oli esimeseks õudusfilmiks paljudele neile, kes varem sedalaadi filmidega tuttavad polnud. Juba see oli ambitsoonikas idee, kuid "Under the Silver Lake'iga" üritab Mitchell veel kordades rohkem saavutada. Kaks ja pool tundi kestev (happe?)tripp on kui austusavaldus kõigile neile filmitegijatele, kes on teda elu jooksul mõjutanud, kuid sinna vahele on ta pistnud kuhjaga ühiskonnakriitikat ja väikseid detaile, mida hakkab märkama alles teisel-kolmandal vaatamiskorral. "Under the Silver Lake" on nagu Alfred Hitchcock ja David Lynchi ühine filmibeebi, kes paneb nende mõlema parimad omadused valepidi ja täiesti lollakalt kokku. Film, mis nõuab kannatlikkust ja ei sobi kõigile, kuid pakkus minule aasta ühe meeldejäävaima kinoelamuse.

7. "The Ballad of Buster Scruggs", rež: Ethan Coen, Joel Coen; "Sistersi vennad" ("The Sisters Brothers"), rež: Jacques Audiard

Kui üldiselt on vesternid tulvil karmide meeste kangelastegusid, siis sel aastal ilmusid üllataval kombel kaks filmi, mis mängivad selle aastakümneid vana žanri reeglid täielikult ümber. Coenide "The Ballad of Buster Scruggs" näitab läbi kuue lühiloo metsiku lääne argipoeesiat ja toonaste vägitegude absurdi. "Sistersi vennad" on klassikalisem, kuid ka seal on tavapärase paugutamise ja tagaajamise asemel suur rõhk just dialoogidel ja inimlikel nõrkustel. Üldse hakkab tunduma, et 2018. aasta oli vesterni jaoks pärast Quentin Tarantino tippteoseid "Django Unchained" ja "Hateful Eight" üks parimaid aegu. Loodetavasti see jätkub.

8. "Koerte saar" ("Isle of Dogs"), rež: Wes Anderson

Juba esimesed infokillud Wes Andersoni uuest nukufilmist olid piisavad, et koheselt sellesse armuda. "Fantastiline härra Reinuvader" näitas Andersoni oskust luua mängufilmide kõrval ka nukumaailmu, mis kisuvad nii sügavalt endasse, et panevad reaalsuse täielikult unustama. "Koerte saar" võttis aluseks kõik plussid, mis olid eelmisel nukufilmil, kuid lisas sinna juurde hiigelkoguse hullust, ilmselt isegi nii palju, et nõrgemad kinokülastajad olid sellest visioonist häiritud ega suutnud seda vastu võtta. Sest no päriselt - "Koerte saar" räägib läbi Jaapani prügisaarel elava koertekoloonia loo, mis põimib ida ja lääne filosoofiaid ja loob erilise essentsi, millega saab hakkama ainult Wes Anderson. Tahaks teada, kuidas ta esimestel kordadel oma hullu ideed stuudiobossidele pitch'is.

9. "Ämblikmees: Uus universum" ("Spider-Man: Into the Spider-Verse"), rež: Bob Persichetti, Peter Ramsey, Rodney Rothman

Veider, et varsti juba 20 aastat kestnud Marveli koomiksifilmide diktatuur kassahittide seas on loonud meile võltsillusiooni. Vaatajad on üheülbaliste linalugude tõttu unustanud, et tegelikult ei pea koomiksitest tegema vaid näotuid action-filme, vaid KOOMIKS viitab just visuaalsele hullusele, kus ükski füüsika- ja loogikaseadus ei tohiks toimuvat piirata. Õnneks jõudis kuidagi salamahti kinodesse "Ämblikmees. Uus universum", mis on särtsakas, pildikeele poolest ainukordne ja sisuliselt intelligentne. Unustame nüüd kõik need eelmised koomiksifilmid (okei, jätame meelde Taika Waititi "Thori", "Musta pantri" ja "Galaktika valvurid") ja hakkame siit punktist uuesti pihta. Just nii peakski neid filme tegema.

Samas võiks keegi selgitada: milline inimene arvas, et seda filmi peaks dubleerima eesti keelde?!?! Näidake üht last, kellele see film sobib, sest mina ei tea ühtegi sellist.

10. "Kena vaikne kohake" ("A Quiet Place"), rež: John Krasinski

Õudusfilm on paratamatult klišeede kunst, kus filmist filmi korduvaid motiive pannakse lihtsalt erinevasse järjekorda ja varieeritakse õrnalt, et sadadest samalaadsetest linalugudest eristuda. Seejuures on üllatav, et pigem koomikuna tuntud John Krasinski suutis oma debüütfilmina teha nii erilise õõvaloo, mis mängib ülilihtsa motiiviga - vaikus. Filmist võib leida üksikuid õudusklišeesid, kuid laias laastus on "Kenal vaiksel kohakesel" suurem ühisosa "Väikse majaga preerias" kui ükskõik millise õudukaga. Puhas meelelahutus, mis on mängitud välja stiilselt ja enesekindlalt.

11. "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" ("The Little Girl Who Was Too Fond of Matches"), rež: Simon Lavoie

Vaid ühel korral HeadRead festivali raames Eestis kinodesse jõudnud Kanada film "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" põhineb samanimelisel raamatul ning räägib loo, mida ma ei üritagi mõne sõnaga kokku võtta. Režissöör Simon Lavoie mustvalge linalugu on läbi ja lõhki kunstiteos, mis suudab luua justkui "Novembri" tasemel kõheda maailma. Seal toimuvad sündmused on pealtnäha realistlikud, kuid nii ääretult veidrad ja vastikusttekitavalt ebameeldivad, et mõjuvad kui kõige sõgedam ulme. Pärast seanssi koju jalutades oli küll tunne, et elu on ilus...

12. "Annihilation", rež: Alex Garland

Esimene film tõeliselt suurte Netflixi linateoste reas, mis oleksid võinud vabalt ka kinolevis suuri tegusid teha - nüüd on samas reas juba ka tabelis juba mainitud Coenite "The Ballad of Busters Scruggs", Duncan Jonesi "Mute", Andy Serkise "Mowgli" ja Susanne Bieri "Bird Box". See tendents jätkub ja on heaks kinnituseks, et mingid reeglid filmimaailmas hakkavad muutuma.

Alex Garland näitas juba "Ex Machinaga", et on koos Denis Villeneuve'iga praeguse aja tugevaim ulmerežissöör, "Annihilation" vaid kinnitab seda fakti veelgi. Värske linalugu on justkui moodne taaslavastus Tarkovski legendaarsest "Stalkerist", muutes samuti paksu tiheda ürgmetsa võõrapäraseks roheliseks kosmoseks. Garlandi visioon on siiski palju vaatajasõbralikum, kuid hing seal taga on vähemalt sama suur kui Tarkovskil. Tänu kõigele sellele on "Annihilation" üks väheseid filme, mis on aluseks olevast raamatust mitmekordselt üle.

13. "Armastusega Vincent" ("Loving Vincent"), rež: Dorota Kobiela, Hugh Welchman

Üleelusuuruste animatsioonide puhul tekib mul pahatihti küsimus, kuidas tegijad nende pikkade aastate jooksul oma projektist ära ei tüdi. Tunnen seda iga kord, kui näen jälle uut Hayao Miyazaki kuue-seitsme aastaga ehitatud hiiglaslikku võlumaailma, aga sama kehtib kindlasti ka "Armastusega Vincent" kohta. Sadade kunstnike poolt tehtud õlimaalidest (jah, päriselt ka!) kokku pandud film on oma visuaalse keelega nii ainulaadne, et kirjutas end automaatselt filmiajalukku. Kohati on kritiseeritud filmi sisulist poolt, kuid minu arvates on idee panna kuulsa kunstniku elukäik detektiiviloo kastmesse küllalt originaalne ja mõnusalt vaatajasõbralik. Eks me näe, kas peagi kinodesse jõudev "Igaviku väravas" annab Vincent van Goghist parema pildi.

14. "BlacKkKlansman: Must mees klannis" ("BlacKkKlansman"), rež: Spike Lee

Sarnaselt "BlacKkKlansmani" peategelaseks oleva mustanahalise politseinikuga, kes infiltreerub Ku Klux Klani ridadesse, mängib film ka vaatajatele kavala triki. Pealtnäha, n-ö popkornikarbi varjust vaadatuna, on tegemist lõbusa võmmikomöödiaga, mis sobib laiadele massidele. Samal ajal on Spike Lee selle lihtsa loo nii detailitihedaks mänginud, et täiesti halastamatu huumor, kümned kultuurilised viited ja halastamatu dokumentaalne lõpp teevad sellest aasta ühe tugevaima autorifilmi. Lisadetailina tõestas film, et soomlane (Jasper Pääkönen) suudab üliveenvalt mängida rassistlikku hillbilly't.

15. "Must panter" ("Black Panther"), rež: Ryan Coogler

Paljuski kehtib Ryan Coogleri "Musta pantri" kohta sama jutt, mis "BlacKkKlansmani" puhul. Antud juhul on aga veel märkimisväärsem, et ajal, mil Marveli koomiksifilmid muutuvad ühe sarnasemaks ning stsenaariume lihtsustatakse lausa debiilsuse tasemele, sattus sinna vahele nii jõuline allegoorne vaade represseeritud mustale Ameerikale. On suudetud mööda vaadata üheplaanilistest superkangelastest, metropolide õhkulaskmisest ja nohiklikust keerukast taustaloost ehk kõigest sellest, mis on seni olnud koomiksifilmide põhiliseks murekohaks. Näide sellest, milline jõud võib olla ühel koomiksifilmil. Lisaks saadab "Musta pantrit" üle aastate parim heliriba.

16. "Vaenulikud" ("Hostiles"), rež: Scott Cooper

Üks filmidest, mis kadus Eesti kinolevist sama kiiresti kui ilmuda jõudis. Vaid nädalakese kohalikku filmipublikut rõõmustanud tumedates toonides ja äärmiselt julm vestern "Vaenulikud" kinnitab hästi, miks juba viimased kurat-teab mitukümmend aastat tuuakse ekraanile üha uusi lugusid metsiku lääne raskest elust. Lihtne ja traditsiooniline süžee on edasi antud sellise visuaalse jõuga, et raputab läbi tugevamalt kui enamik õudusfilmid.

17. "Maja, mille Jack ehitas" ("House That Jack Built"), rež: Lars von Trier

Tabeli tippu jõudnud "Black Mirror" kujutab endast n-ö musta peeglit, kus stsenaariumist olulisem on hoopiski valus tõdemus, mis paneb parimal juhul vaatajat oma eluviise ümber mõtlema. Sama suudab teha Taani sõge lavastaja Lars von Trier, kes oma karjääri parimas linatöös näitab hüpervägivaldse psühhopaadi mõttemaailma nii humoorikalt, et selle üle naermine paneb ka enda vaimses tervises kahtlema.

18. "Soosik" ("The Favourite"), rež: Yorgos Lanthimos

Üldiselt ajavad kostüümidraamad oma perversse ajasturomantikaga lihtsalt oksele, kuid Kreeka filmigeenius Yorgos Lanthimos näitab, et briti kuninganna õukonnas on samad probleemid nagu ühiskonna madalamates kihtides. Lõbus ja jantlik film, mis püsib oma veidrusele vaatamata pidevalt realistlikuna.

19. "Tully", rež: Jason Reitman

Parimas mõttes naistekas, mis räägib kolmanda lapse sünniga tekkinud probleemidest aga nii huvitavalt ja eneseirooniliselt, et peaks ka iga mehe endaga kaasa kiskuma. Stsenaarium, mis on nii täpselt läbikomponeeritud, et ei anna ühtki põhjust virisemiseks. Lisaks muidugi Charlize Theronilt uskumatu roll, kust on näha, kui väga see linalugu talle korda läks.

20. "Rändlinnud" ("Birds of Passage"), rež: Cristina Gallego, Ciro Guerra

Narkokartellide vintskest eluolust rääkivate filmide seas on "Rändlinnud" täiesti omalaadne linateos, mis rikaste narkoparunite pillavate elukommete asemel pöörab antropoloogilise pilgu Kolumbia väikekülade argipäeva. Esimesed paarkümmend minutit on see sissevaade võõristav, kuid tänu täpsele stsenaariumile viib lõpuks nii kaasa, et sellest valusast, meeletult kurvast ja halastamatust maailmast ei tahakski lahkuda. Krimifilmide meistriklass, mis ei sarnane millegi muuga.

Timo Diener
filmilevitaja

Edetabelist puuduvad filmid, mis jõudsid levisse küll 2018. aastal, aga nähtud said sellest eelneval aastal ja sestap ei ole siin nimistus "Kolme reklaamtahvlit linna servas", "Vee puudutust", "Stalini surma", "Rännumeest", "Mina, Tonyat" ja nii edasi.

Filmid on originaalpealkirja järgi tähestiku järjekorras.

"American Animals", rež: Bart Layton

"Avengers: Infinity War", rež: Anthony Russo, Joe Russo

"Bad Times at the El Royale", rež: Drew Goddard

"The Ballad of Buster Scruggs", rež: Joel Coen, Ethan Coen

"Ben Is Back", rež: Peter Hedges

"Black Panther", rež: Ryan Coogler

"BlacKkKlansman", rež: Spike Lee

"Bohemian Rhapsody", rež: Bryan Singer

"Destroyer", rež: Karyn Kusama

"Game Night", rež: John Francis Daley, Jonathan Goldstein

"Game Night" Autor: kaader filmist

"Green Book", rež: Peter Farrelly

"If Beale Street Could Talk", rež: Barry Jenkins

"The Incredibles II", rež: Brad Bird

"Isle Of Dogs", rež: Wes Anderson

"Mission: Impossible - Fallout". rež: Christopher McQuarrie

"The Old Man and the Gun", rež: Daniel Lowery

"The Quiet Place", rež: John Krasinski

"Seltsimees laps", rež: Moonika Siimets

"A Star Is Born", rež: Bradley Cooper

"Tully", rež: Jason Reitman

"Võta või jäta", rež: Liina Triškina-Vanhatalo

"Whitney", rež: Kevin Macdonald

"Widows", rež: Steve McQueen

Parim comedy special:

"John Mulaney: Kid Gorgeous at Radio City"

"Adam Sandler: 100% fresh"

Parim seriaal:

"Better Call Saul" 4. hooaeg

"Daredevil" 3. hooae

"Alo" 1. hooaeg

Tauno Vahter
kultuurikriitik

1. "Koerte saar" ("The Isle of Dogs")

Rohkem wesandersonlik kui paljud tema mängufilmid, detailirohke ja nauditav. Alljärgnevast nimekirjast ainus, mida olen vaadanud rohkem kui korra ja ilmselt vaatan kunagi veel.

2. "Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri")

Martin McDonaghi film oleks nagu vendade Coenite heast perioodist, formaalselt kriminaalne lugu, mille tegelik sisu on näidata veidraid karaktereid heade näitlejate kehastuses.

3. "Mina, Tonya" ("I, Tonya")

Harv juhus, kus sporditeemaline film ei olegi igav paatos, vaid täiesti uuesti leiutatud vormis suurepäraselt veider kirjeldus tõesti sündinud loo ainetel.

4. "Maja, mille Jack ehitas" ("House That Jack Built")

Üldiselt ma pole juba aastaid Lars von Trieri filme armastanud, aga selles filmis on mõned väga head stseenid ning lavastaja mängib oskuslikult vaataja tunnetega: kohati juba soovides mõne tegelase surma, teine kord kella vaadates, et millal see juba lõppeb.

"Maja, mille Jack ehitas" ("The House That Jack Built") 

5. "Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Aasta n-ö lüürilisim geifilm, tänu millele avastas rida inimesi uuesti Psychedelic Fursi muusika. Meeldejääv ka seetõttu, et polnud ennast enne vaatamist teemaga kurssi viinud ja vaatasin koos oma kümneaastase lapsega.

6. "Stalini surm" ("Death of Stalin")

Lõbus väike farss Stalini surma ainetel, kuid ei küüni Armando Iannucci parima töö ehk telesarja "Thick of It" tasemeni.

7. "Lady Bird"

Järjekordne suureks kasvamise lugu isepäise punapea näitel. Samast valdkonnast tuli veel mitu filmi, näiteks "Love, Simon".

8. "Soosik" ("The Favourite")

Võrreldes mõnede varasemate filmidega teeb Yorgos Lanthimos pöörde hoopis teise valdkonda, kui kirjeldab 18. sajandil valitsenud kuninganna Anne´i õukonnamänge. Meeldivalt veider tulevärk teemadel, mida lõputud inglise telesarjad käsitlevad enamasti ülearu tõsiselt.

9. "Taxi Driver" ("Taeksi Unjeonsa")

Korea film, mille keskmes on 1980. aasta rahutusi kajastama saabunud ajakirjanik ning teda ringisõidutav eluga puntras umbkeelne taksojuht.

10. "First Reformed"

Ethan Hawke kehastab väikese vana koguduse kirikuõpetajat, kes peab pikki vestlusi usust ja elust, kuni sattub veidrasse suhtedraamasse. Filmi aeglane tempo ei sobi just igaühele.

11.  "Täht on sündinud" ("A Star is Born")

Viisakas arvustaja seda filmi üldse ei maini, süžee on igituttav, kõik kulgeb ootuspäraselt ja lihvitult kõige laiemale publikule mõeldes. Aga omas žanris on see kokku keevitatud oskuslikult.

12. "Chesili rannal" ("On Chesil Beach")

Värskelt abiellunud paarike ei suuda kuidagi oma armastust lihaliselt täide viia. Üks neid filme, mida on kohati hirmus piinlik vaadata.

13. "Armastusega, Vincent" ("Loving Vincent")

Selles eluloofilmis pole küll üllatusi, aga tehnilises plaanis on huvitav vaadata, kuidas mitu bussitäit poolakaid on sunnitud animatsiooni tegemiseks suure hulga õlimaale vorpima.

14. "Seltsimees laps"

2018. aastast jäädakse mäletama kahte eesti filmi: "Seltsimees last" ning "Klassikokkutuleku" kolmas, seitsmes või misiganes number osa ta oligi. Soovitan neist esimest.

15. "Support the Girls"

Veidra huumoriga indie-film äärelinna spordi-tissibaari töötaja päevast.

Dannar Leitmaa
ajakirjanik

"Vee puudutus" ("The Shape Of Water")

Ebareaalselt ilus film, mis sai ka ausalt kätte kuldmehikese.

"Piir" ("Gräns")

Cannes's väga hästi linastunud film jõudis meile PÖFF'iga, aga loodetavasti saab ka tavalevis seda näha. Vaimukas, täiesti pöörane ja erakordselt julm film Rootsist.

"Leto"

Elurõõmus ja armas film Kinost ja Viktor Tsoist, mis küll ajaloolise täpsusega ei hiilanud, kuid mille heliriba oli selle aasta üks võimsamaid.

"BlacKkKlansman: Must mees klannis" ("BlacKkKlansman")

Poliitiliselt terav film, isiklikult Spike Lee filmidest suurim lemmik. Film, mille ajal on raske igavlema jääda. Lisaks Adam Driveri hääl on võimas!

"Blackkklansman: Must mees klannis" Autor: Kaader filmist

"Mina, Tonya" ("I Tonya")

Suurepärased rollilahendused ja inimlikult väga hea lugu Tonya Hardingist ja tema võiduta lotopiletist, mille white trash taust talle elu pähe müüs.

"Koerte saar" ("Isle of Dogs")

Wes Anderson on geenius. Seekord siis animatsioon, mis on täpselt sama nihkes ja hea kui Andersoni puhul loodaksidki. "Moonrise Kingdom" jääb siiski tema kõige vingemaks filmiks.

"Rõhu all" ("Cutterhead")

Taani film õnnetust kajastusest metrooehitusest. Taanlannast avalike suhete tegelane üritab leida väga tavalist ja rõõmsat võõrtöölist, kuid siis läheb asjad halvasti ja taanlanna koos somaallase ja horvaadiga jäävad maa alla lõksu. Kui sulle meeldib "Aliensi" tüüpi "rotid labürindis" filmid, siis kohustuslik vaatamine.

"Roheline raamat" ("Green Book")

Järgmistel Oscaritel võtab ilmselt päris korraliku tulemuse. Viggo Mortensen on erakordselt kummalises rollis ja mängib kõik hästi välja. Tõeline hea tuju film.

"Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri")

Väga kõva film. Suurepärased näitlejad ja liigutav lugu. Eelmisel aastal olid Oscarile kandideerimas üldse head filmid.

"Süüdlane" ("The Guilty")

Veel üks Taani film. Minimalistlikult tehtud thriller, kus häirekeskuse töötaja üritab aidata naist, kelle ta mees on röövinud. Üha julmemaks keerduv film ning ehkki võib ju esialgu tunduda, et ühe näitlejaga film võiks igav olla, siis Skandinaavia kinokunst näitab üha vingemat minekut.

Tõnu Karjatse
ERR kultuuriuudiste toimetaja, filmikriitik

"Ameerika impeeriumi langus", rež: Denys Arcand

Väike, aga hoogne ja köitev suurte inimeste muinasjutt elu jackpot'ist.

"Aga", rež: Milko Lazarov

Südamesse minev suurele ekraanile loodud film muutustest, mille ees maailm seisab, suured teemad nagu kliimasoojenemine ja urbaniseerumine on toodud vaatajani läbi inimliku sooja prisma. Majesteetlikud loodusvaated ja osatäitjate elutruudus mõjuvad igale vaatajagrupile.

"Suspiria", rež: Luca Guadagnino

Efektne psühhoanalüütiline horrorpõnevik, avab vana giallo klassiku uutele tõlgendustele.

"Green Book", rež: Peter Farrelly

Retro või taaskasutusvõtmes lavastatud, pildiliselt ja loojutustuse poolest nauditav linatöö rassiprobleemidest. Taani päritolu Viggo Mortenseni veenev sooritus itaalia maffia jooksupoisina, kes suudab ka oma maailmapilti muuta

"Võta või jäta", rež: Liina Triškina-Vanhatalo

Liigutav lugu Euroopa sisemigratsioonist, purunenud perekondadest ja vanemlikust vastutusest. Tugev debüüt ja tugev peaosatäitja Reimo Sagor, keda võib võrrelda sarmikuselt noore Marlon Brandoga.

Liina Triškina-Vanhatalo "Võta või jäta" Autor: Kaader filmist

"Look Up", rež: Fulvio Risuelo

Vaimuka stsenaariumi ja meeldejääva lavastusega lugu Rooma katustel peituvast alternatiivmaailmast

"Insect", rež: Jan Švankmajer

Tšehhi animatsioonimeistri väidetavalt viimane täispikk film. Sürreaalne ja lõbus sekeldus loomingu ning loomise ja kunsti kui eluviisi ümber.

"Florida Project", rež: Sean Baker

Üks südamlikumaid käsitlusi varjatud vaesusest Ühendriikides. Brooklynn Prince ja Bria Vinaite teevad säravad näitlejadebüüdid. Sean Bakeri stsenaarium ja lavastus ning Alexis Zabe leidlik kinematograafia loovad kauni ja emotsionaalselt mõjuva jutustuse üksikvanemaks olemise raskusest, sotsiaalsest ebaõiglusest ning naivistlikust elurõõmust, mis võib paljut päästa

"Vello Salo. Igapäevaelu müstika", rež: Jaan Tootsen

Inimlikult soe ja mõtestatud filmportree kireva elukäiguga katoliku vaimulikust. Tootsen näitab läbi Isa Vello isiku inimese vananemise võlu ja valu, kõikevõitvat vitaalsust ja suruvat masendust. Tootseni film tekitab imetlust elu jõu ees ning paneb mõtlema kaduvuse üle.

"Ahto. Unistuste jaht", rež: Jaanis Valk

Unikaalse pildimaterjaliga tõsieluseiklus, milles lugu rohkem kui mõneski mängufilmis. Nutikalt edasi antud lugu isast ja pojast, kahest ajastust ning ühest saatusest lähiajaloo pöörises.

"Ballad of Buster Scruggs", rež: Joel Coen, Ethan Coen

Vaimukas kuuest lühifilmist koosnev vestern, mis ühelt poolt kinnitab, teisalt ka naeruvääristab selle žanrifilmi piire. Vendade Coenide värske film on meeldejääv mahlaka pildikeele, värvikate karakterite ja teravmeelsete dialoogide poolest. "Ballad of Buster Scruggs" näitab, et head vesternit saab teha ka pärast Quentin Tarantinot.

"Dogman", rež: Matteo Garrone

Itaalia uue sotsiaalrealismi laine väljendus, traagiline lugu tõrjutusest ja vaesusest. Marcello Fonte teeb meeldejääva osatäitmise pehmeloomulise koertejuuksurina, kes ei suuda öelda "ei" kuritegeliku maailma ahvatlustele ja oma jõulisele sõbrale, mässides end üha enam kurja väljapääsmatusse võrku.

Ralf Sauter
filmikriitik

Isikliku 2018. aasta parimate filmide edetabeli koostamisel ei lähtunud ma tänavusest kinolevist, sest aasta alguses jooksid meie kinodes filmid nagu "Vee puudutus", "Kolm reklaamtahvlit linna servas" , "Nähtamatu niit" ja "Mina, Tonya", mis olid suurepärased, aga kuuluvad õigupoolest mu möödunud aasta edetabelisse, s.t. on minu silmis 2017. aasta filmid. Minu edetabel praeguse seisuga oleks järgnev (valisin 200+ nähtud filmi seast):

1. "Ekstaas" ("Climax")

Gaspar Noé eelmine film, 3D's linastunud tundeküllane "Armastus", tekitas minus kahtluse, et Noé on muutunud kuidagi pehmeks ja seega igavaks. Palju klaustrofoobsema õhkkonnaga "Climax" meenutab see-eest rohkem tema skandaalset "Irreversible'i", mõjudes samamoodi rusuvalt ja ängistavalt oma otsekohesuses.

Koos operaator Benoît Debiega on Noé suutnud LSD'd manustanud tantsijate kollektiivse kontrolli alt väljumise nii kaasakiskuvalt üles võtta, et pooleteise tunni vältel ei saa pilku ekraanilt lahti. "Climax" on psühhedeelne ja põrgulik audiovisuaalne elamus, mis haarab vaataja endasse ja hoiab teda oma võimuses, täpselt nagu teeb seda uimasti peategelastega. Mulle tundub, et Noé tegi "Climaxi" näol ka sellist tüüpi filmi, kus osatäitjad (kes pole isegi näitlejad, kui välja arvata Sofia Boutella) üritavad alateadlikult kõik üksteist üle mängida ja käituvadki sellevõrra segasemalt, muutes seeläbi keskset situatsiooni pöörasemaks.

Ühtlasi on ilmselt hea, et Noé pidi "Climaxi" väntama kiiresti ja keskendunult, et filmi saaks Cannes'i festivalil näidata... Ilmselt ta on sedalaadi režissöör, kes mõjub huvitavamalt, kui ta teeb filmi tõsise surve all. Seda võin igatahes öelda, et "Climaxit" vaadates olin mina rohkem surve all kui ühtegi teist tänavust linateost vaadates. Minu silmis on see kõva sõna.

"Ekstaas" ("Climax") Autor: outnow.ch

2. "Maja, mille Jack ehitas" ("The House That Jack Built")

Tänavu ilmusid kinodesse uued filmid kolmelt lavastajalt, keda kõrgelt hindan: Gaspar Noélt, Michael Hanekelt ja Lars von Trierilt. Haneke oma "Happy Endiga" kahjuks ei vaimustanud, aga Noé järel saab ka Lars von Trier oma heas mõttes kentsaka sarimõrvarifilmiga "Maja, mille Jack ehitas" minult kõrged punktid.

Omapärase ja meeldejääva sarimõrvari loomiseks lähebki vaja kedagi von Trieri sugust, keda ei huvita, kas ta publiku südameid võidab. Pigem on ta endaga rahul, kui õnnestub vaatajad endast võimalikult välja ajada. Raskelt vägivaldne "Maja, mille Jack ehitas" mäletatavasti seda Cannes'is suutis.

Vägivald vägivallaks, minu jaoks on film paeluv ennekõike põhjusel, et see peegeldab kavalalt von Trierit ennast ja mõjub mitmetel hetkedel lausa autobiograafiliselt. Näiteks sarimõrvar Jacki hüüdnimi Mr. Sophistication, tema neurootilisus ning kalduvus mõrvata naisi, mille põhjust ta filmis ka selgitab, ütlevad üht-teist von Trieri loomuse ja olemuse kohta. Mulle istub selline morbiidselt eneseteadlik ja eneseirooniline filmitegemine.

Ühtlasi on film põnevalt kokku pandud erinevatest lugudest, mistõttu on see nagu ühe sarimõrvari greatest hits, ja suudab ohtra musta huumoriga naermagi ajada. Lõpp on nii hullumeelne, et film muutub lausa absurdikomöödiaks.

3. "Täht on sündinud" ("A Star Is Born")

Bradley Cooperi lavastatud muusikaline melodraama "Täht on sündinud" üllatas suurepärase muusika, osatäitmiste ning tundliku teemakäsitlusega. Film mõistab hästi sõltuvust, selle taga peituvat hingevalu, aga räägib alkoholismi kõrvalt ka popstaariks saamisega kaasnevatest võimalikest ohverdustest, jäädes seejuures sügavalt inimlikuks ja emotsionaalseks. Jackson Maine (Cooper) ja Ally Maine (Lady Gaga) moodustavad ääretult meeldiva filmipaari, kelle vastastikusest keemiast olid kindlasti nii mõnedki rabatud.

Laulud, eriti Oscarile kandideeriv "Shallow", on ilusti kooskõlas sisuga ja peegeldavad tegelaste hinges toimuvat, mitte pole niisama etenduse pärast. Õnneks ei mõju "Täht on sündinud" ka ülemäära suhkruselt ega isegi lootusrikkalt, läbivatele probleemidele lähenetakse ausalt ning otsekoheselt. Lihtsalt fantastiline Hollywoodi film, mis ületab iga kell näiteks analoogilise "Crazy Hearti" Jeff Bridgesiga.

4. "Viletsad värsid" ("Bad Poems")

5. "Silver Lake: Los Angelese müsteerium" ("Under the Silver Lake")

6. "Soosik" ("The Favourite")

7. "Sind polnud kunagi siin" ("You Were Never Really Here")

8. "Whitney"

9. "Leto"

10. "Suspiria"

Toon välja veel filme, mis korda läksid, aga edetabelisse ei mahtunud: "Pärilik" ("Hereditary"), "Roma", "Kaheksas klass" ("Eighth Grade"), "Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele" ("Don't Worry, He Won't Get Far on Foot"), "Mandy", "Reisisiht - pulm!" ("Destination Wedding"), "Libahunt" ("Wilkolak"), "Kena vaikne kohake" ("A Quiet Place"), "Tully", "Colette", "Sicario: Soldado päev" ("Sicario: Day of the Soldado"), "Alfa" ("Alpha"), "Jälgi jätmata" ("Leave No Trace"), "BlacKkKlansman", "Süüdlane" ("Den skyldige"), "Aasia hullult rikkad" ("Crazy Rich Asians"), "Häving" ("Annihilation"), "Esimene inimene" ("First Man"), "Ämblikmees: Uus universum" ("Spider-Man: Into the Spider-Verse").

Triin Rohusaar
filmispetsialist

Välismaiste filmide asemel läksin lihtsama vastupanu teed ja valisin 10 parimat Eesti filmi.

"Ahto. Unistuste jaht", rež: Jaanis Valk

"Vello Salo. Igapäevalu müstika", rež: Jaan Tootsen

"Portugal", rež: Lauri Lagle

"Võta või jäta", rež: Liina Triškina-Vanhatalo

"Eia jõulud Tondikakul", rež: Anu Aun

"Eia jõulud Tondikakul" Autor: Kaader filmist

"Tuulte tahutud maa", rež: Joosep Matjus

"Seltsimees laps", rež: Moonika Siimets

"Rodeo", rež-id: Raimu Jõerand, Kiur Aarma

"Põrgu Jaan", rež: Kaur Kokk

"Juured", rež-id: Nora Särak, Aljona Suržikova, Kersti Uibo, Moonika Siimets , Anna Hints, Heilika Pikkov

Kristjan Gold
filmikriitik

1. "Kena vaikne kohake" ("A Quiet Place")

2017. aastal tõestas Jordan Peele, et koomik saab väga hästi hakkama õudusžanriga. Tänavu kinnitas seda fakti John Krasinski oma õuduspõnevikuga. Ilmselt vaikseim kinokogemus sel aastal.

2. "Must Panter" ("Black Panther")

Film, mis tõestas, et ka koomiksifilm võib olla midagi palju enamat kui lihtne meelelahutus.

3. "Võimatu missioon: Tagajärjed" ("Mission Impossible: Fallout")

Üle pika aja väga hea märulipõnevik, mille suurim trump on Tom Cruise ja tema hulljulged trikid.

4. "Võta või jäta"

Film, mis oma teemaga puudutab ühiskonna valukohti ja seda veel Eesti kontekstis. Film, mis loodetavasti paneb mõtlema ja tekitab diskussiooni.

5. "Roma"

Alfonso Cuaroni autobiograafiline lugu ei oma otseselt suurt intriigi, mida jälgida, aga filmi visuaalne pool ja meisterlikult üles ehitatud lugu suudab lummata nii, et teleri ees veedetud üle kahe tunni kaovad hetkega. 

6. "Mina, Tonya" ("I, Tonya")

Isegi kui nimed Tonya Harding ja Nancy Kerrigan midagi ei ütle, suudab osaliselt libadokumentaali võtmes tehtud film tänu headele näitlejatöödele ja mustale huumorile ekraani ette naelutada. 

"Mina, Tonya" ("I, Tonya") Autor: Kaader filmist

7. "Hävitaja" ("Destroyer")

Nicole Kidman näitab oma räpasemat poolt ja teeb seda põrgulikult hästi.

8. "Ämblikmees: Uus universum" ("Spider-Man: Into The Spider-verse")

Hea loo ja uudse lähenemisega animatsioon. Nauding kindlasti kõikidele koomiksifännidele.

9. "Esimene inimene" ("First Man") 

Damien Chazelle on tänaseks tõestanud, et ükskõik, mis žanris või teemal ta filmi ette võtab, on sellel koheselt kvaliteedi märk küljes. Nagu oleks ise 

10. "Lesed" ("Widows")

Suurepärane näitlejaansambel ja võrratu operaatoritöö. Juurde veel haarav lugu.

Katre Valgma
filmilevitaja

2018. aasta 10 parimat filmi, järjestatud Eestis linastumise aja järgi.

"Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri"), rež: Martin McDonagh

"Koerte saar" ("Isle of Dogs"), rež: Wes Anderson

"Seltsimees laps", rež: Moonika Siimets

"Tully", rež: Jason Reitman

"Kutsuge McCall 2" ("Equalizer 2"), rež: Antoine Fuqua

"Täht on sündinud" ("A Star is Born"), rež: Bradley Cooper

"Täht on sündinud" ("A Star Is Born") Autor: Kaader filmist/outnow.ch

"Esimene inimene" ("First Man"), rež: Damien Chazelle

"Bohemian Rhapsody", rež: Bryan Singer

"Hävitaja" ("Destroyer"), rež: Karyn Kusama

"Roheline raamat" ("Green Book"), rež: Peter Farrelly

Tõnu Lilleorg
kultuurikriitik

1. "Võta või jäta"

Näeme, kuidas üks pesuehtne Eesti lugu võib omada sügavust ja vaimukust. Tegu on suurepärase stsenaariumi ning nähtavalt kontaktse tööga võtteplatsil režissööri Liina Trishkina-Vanhatalo ja osatäitjate vahel. Seda filmi võiks žanriliselt nimetada tänu oma värskele vaatenurgale ja kõige paremas mõttes ka anti-rom-com'iks.

2. "Reisisiht – pulm!" ("Destination Wedding")

Ekraanil näeb, kuidas emotsionaalselt katkised inimesed satuvad olukorda, mis tekitab neis soovi terveks saada. Režissöör ja stsenarist Victor Levin jutustab lugu vaimukalt, nauditava dialoogirohkusega ja täisvärvides.

3. "Teine armuke" ("L'amant double")

Ekraanil rullub kiiduväärselt pinevalt lahti olukord, kus tõde vajab hädasti otsimist ja seda ka kõige hämaramatest kohtadest.

4. "Elu ise" ("Life Itself")

Läbiva narratiivi kammitsast päästetud lihtne, hingeline ja orgaaniline lugu. Filmist tuleb kenasti välja, et inimese siseolemus ei vaja väljendumiseks kuigi moodsaid olusid ja tippefektiivset rööprähklemist.

5. "Johnny English asub vastulöögile" ("Johnny English Strikes Again")

Armastatud näitleja Rowan Atkinsoni poolt täide jõudu lihvitud kuju - mis ei asetse kaugel mister Beanist - stiilne realisatsioon, mis võimaldab kergesti kättesaadavat kaasaelamist ja paneb kinokülastaja laginal naerma. Ilmselt aasta parim komöödia.

6. "Nähtamatu niit" ("Phantom Thread")

Kaasahaarav jutustus introvertse mehe sisemistest Ameerika mägedest ja sellest, kuidas ta jõuab kaugemale kui senine "teedekaart" juhatada suutis.

Kaader filmist "Nähtamatu niit" Autor: Laurie Sparham/Focus Features

7. "Kena vaikne kohake" ("A Quiet Place")

Originaalne on idee asetada õudusfilmi võtmeelemendiks selline argine ja igavusest nõretav nähtus nagu vaikus. Üks aasta paremaid õudusfilme.

8. "Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa" ("The Girl in the Spider's Web")

Põhjamaise vaoshoituse emotsionaalne sügavus oma parimal kujul, jutustatud põneva tempoga.

9. "Rohelised kassid"

 Režissöör Andres Puustusmaa hea katse jutustada ühe korraga nii reaalsotsiaalset kui ka subtiilsema mõõtmega lugu. Pluss ühe peaosalisena üles astuv vana hea Tõnu Kark oma parimas vormis.

10. "Peeter Pikk-kõrv" ("Peter Rabbit")

See heatujupomm on ilmselt aasta parim animafilm, täpsemalt siis live-action film, kus animeeritud tegelased ja päris näitlejad tegutsevad ekraanil koos. Ja tõesti, elu maal ei pea igav olema!

Dagmar Reinolt
filmispetsialist

"Külm sõda" ("Cold war"), rež: Pawel Pawlikowski

"Dogman", rež: Matteo Garrone

"Ekstaas" ("Climax"), rež: Gaspar Noe

"Rändlinnud" ("Birds of passage"), rež: Cristina Gallego, Ciro Guerra 

"BlacKkKlansman", rež: Spike Lee

"Poevargad" ("Shoplifters"), rež: Hirokazu Koreeda  

"Florida projekt" ("The Florida Project"), rež: Sean Baker

Sean Baker "Florida projekt" Autor: Kaader filmist

"Igaviku väravas" ("At Eternity's Gate"), rež: Julian Schnabel

"Seltsimees laps", rež: Moonika Siimets

"Silvio" ("Loro"), rež: Paolo Sorrentino

"Suspiria", rež: Luca Guadagnino

"Esimene inimene" ("First man"), rež: Damien Chazelle

"Loojang" ("Sunset"), rež: Laszlo Nemes

Annika Koppel
filmikriitik

1. "Kolm reklaamtahvlit linna servas", rež: Martin McDonagh

Väga hea stsenaarium, täpne režii ja Frances McDormandi unustamatu osatäitmine ema rollis, kelle tütar on vägistatud ja tapetud, kuid politsei ei tee midagi kurjjategija tabamiseks, tõid nii Kuldgloobused kui Oscarid. See film oli niivõrd tabavalt otse naelapea pihta, et reklaamtahvlite idee leidis isegi meie kohalikus poliitikas kasutamist.

2. "Vee puudutus", rež: Guillermo del Toro

Guillermo del Toro poole imeliselt filmi pandud kaunis lugu, 4 Oscari võitja muidugi ka, sh parima filmi ja parima režissööri oma. Film sisaldab kõike seda, mida oskame soovida - et lugu oleks eriline, et see viiks meid uutesse maailmadesse, millest me midagi ei tea; et me saaksime tegelastele kaasa elada, nõnda et see puudutakse meie südant ja hinge.

3. "Poevargad", rež: Hirokazu Kore-eda

Jaapani režissöör Kore-eda käsitleb tänapäevase perekonna - et mitte öelda ühiskonna - probleeme, eriti laste haavavatavust silmas pidades. Miski ei ole siin nii, nagu alguses näib, ent kummalisel kombel pole ka lõpus, kui selgub ametlik tõde, kõik sugugi nii ühene nagu tõde ütleb. Huvitav vaatamine, mis päris tublisti kriibib empaatiavõimet (kellel on, kellel pole ☺). Seekord jõudis Cannes´i võidufilm meie levisse umbes poole aastaga, enamasti on läinud umbes aasta.

Kaader Hirokazu Koreeda filmist "Poevargad" ("Shoplifters"). Autor: AP/SCANPIX

4."Metspirnipuu", rež: Nuri Bilge Ceylan

Nuri Bilge Ceylan on üks režissööre, kelle filme ma alati vaatan ja see kolmetunnine film pakkus taas kinnitust, et tegu on erilise ja kütkestava stiiliga režissööriga. See film on pühendus lapsepõlvepaikadele, kuhu naastes ei leia me enam kunagi eest seda, mida teadsime seal olevat. Kahjuks on filmi levi väga hõre, raske pihta saada.

5. "Palged, paigad", rež: Agnes Varda

Agnes Varda on lihtsalt võluv. See dokumentaalfilm on täis loomingulisust ja hoogu, mida kuidagi ei võta maha režissööri vanus (89) ega peata mitte miski. Näeme Prantsusmaad, näeme kunsti, inimesi, ja muidugi lõikub see kõik ka veidi sügavamale ühiskonna ihusse kui ainult pinnakiht. Ka mõned filmiajaloolised seigad kas just selguvad, aga vähemasti selginevad. 

6. "Tuulte tahutud maa", rež: Joosep Matjus

See on niivõrd suurejooneline film Eestimaa loodusest, et tekib küsimus, miks seda varem ei olnud. Filmi peaks kindlasti vaatama kinos suurel ekraanil. Loodusfilme tehakse üldiselt vähe ja siis ka sageli väga kitsal teemal, mis ei jõua laia vaatajaskonnani. Joosep Matjuse film toob meieni sedalaadi looduskogemuse, mida Valdur Mikita on kirjeldanud kui sünesteetilist.

7. "Õnnelik lõpp", rež: Michael Haneke

Kui Kore-eda film "Poevargad" oli jaapani perekonnast, siis Michael Haneke "Õnnelik lõpp" on euroopa perekonnast. See, mida näeme, ei meeldi meile tegelikult kohe üldse. Aga ka siin ei pruugi kõik olla just nii nagu meile tundub, ent ega me lõpuni ei tea muud, kui ainult mõnda asja, mida perekonna vanim ja noorim omavahel räägivad.  "Õnnelik lõpp" on aga Haneke loomingus veel üsna leebe film, võib-olla mitte vanameistri tugevamaid, ent ka tema kuulub autorite hulka, kelle film on sündmus.

8. "Seltsimees laps", rež: Moonika Siimets

Moonika Siimetsa debüütmängufilm toob Eesti ajaloo karmid hetked kinolinale lapse silmade läbi. Kuidas elada, kui ema on viidud Siberisse? Leelo Tungla triloogia ("Seltsimees laps," "Samet ja saepuru", "Naisekäe puudutus"), millel film põhineb, seab muidugi kõrged ootused, aga suuremalt jaolt suudab film neile ka vastata. Peaosas Helena Maria Reisner, kes väikese Leelo lapsepõlve usutavalt lahti mängib ja ka meelde jääb.

9. "Ahto - unistuste jaht", rež: Jaaniks Valk

Jaanis Valgu dokumentaalfilm 1939-1940. aastal ümber maailma purjetanud Ahto Valterist. See on otsekui musternäidis, kuidas võidelda oma unistuste täitumise nimel. Tuleb imetleda autori visadust ja jaksu teema uurimisel ja süvenemisel. See tasus end igati ära, sest Jaanisel on õnnestunud isegi ajaloolisi filmikaadreid leida, mis teeb selle suure seikluse täiesti käegakatsutavaks.

10. "Rodeo", rež-id: Kiur Aarmaa, Raimu Jõerand

Hoogne ajalooline dokumentaalfilm 1990. aastate algusest, kui taaslõime Eesti riiki, toob halastamatu selgusega esile kõik, mis oli, aga veel rohkem selle, mida ei olnud. Tõsi, paljudest asjadest siin ka ei räägita, mõnda asja koguni välditakse, aga palju siis ühte filmi mahub. Ikkagi üks päris hästi tehtud ehe dokumentaalfilm ajaloo murdepunktist ja ajastu peegeldus.

Chris Reintal
filmikriitik

"Häving" ("Annihilation")

Pahaendeline ja hirmuäratavalt ilus film, mis küsib suuri eksistentsiaalseid küsimusi, nagu "mis on elu mõte?"  ja vastab sellele kõhedust tekitavalt "ei tea". "Häving" väärib kohta ajatu ulmeklassika panteonis... või siis, nagu üks mu sõber arvas, on "sama jama nagu "Stalker"".

"Pärilik" ("Herediatry")

"Pärilik" on vanakooli õudusfilm, mis erineb brutaalsetest peavooluõudukatest ja sarnaneb oma rahulikuma pildikeele poolest pigem "Rosemary`s Baby"`ga. Keskmes on lugu surmast, leinast ja võõrdumisest perekonna sees. "Pärilikus" leiab aset ka üks kõige enam iiveldama panevaid stseene, mida ma kunagi näinud olen.

"The Ballad of Buster Scruggs"

Selle Metsiku Lääne antoloogia kuus lugu on kõik omanäolised ja meeldejäävad. Samal ajal sobivad nad ka suurepäraselt kokku, nii Coenite absurdse huumori poolest kui ka temaatiliselt, kujutades kõik pildikesi Metsikust Läänest, kus surm võib varitseda iga nurga taga ja tuleb sageli raha lõhna peale kohale.

"Soosik" ("The Favourite")

Briti kuninglik õukond on pidevate salasepitsuste ja suurte ambitsioonide tallermaa. Samas on see ka jabur maailm täis valgeid puuderdatud parukaid ja partide võiduajamisi. Neurootilise kuninganna ja tema kahe riukaliku alama lugu on kahtlemata dramaatiline, kuid Yorgos Lanthimos vürtsitab seda veel oma eripärase imelikkuse ja kuiva huumoriga, nii et "Soosik" on ka üks aasta lõbusamaid filme.

Kaader filmist "Soosik" ("The Favourite"). Autor: Twentieth Century Fox/ZUMAPRESS.com/SCANPIX

"Ekstaas" ("Climax")

"Climaxit" peetakse Gaspar Noé filmidest kõige publikusõbralikumaks, kuid see ei tähenda mingil juhul, et tegemist oleks popkornifilmiga. Film algab lummava tantsustseeniga, mida saadab hüpnotiseeriv muusika ja areneb sealt edasi sügavalt ebamugavaks kogemuseks, mis osadele meeldib ja teistes tülgastust tekitab. See pole mitte niivõrd film, kuivõrd just elamus.

"Ämblikmees: Uus universum" ("Spider-Man: Into the Spider-Verse")

Stiilne, värviline ja elust pulbitsev – see on parim Ämblikmehe-film. Ka paneb see mõtlema, et ehk võikski kõik koomiksifilmid hoopis joonisfilmidena välja anda…

"Mina, Tonya" ("I Tonya")

Margot Robbie teeb suurepärase rolli tormaka, karismaatilise ja traagilise Tonya Hardinguna. Film ise on laheda ja energilise meeleoluga, mis sobitub kenasti Tonya ja vaimukate kõrvaltegelastega.

"Lady Bird"

Pealiskaudsel vaatlemisel võib tunduda, et tegemist on klišeeliku kentsaka-tüdruku-filmiga, kuid "Lady Bird" on südamlik draama, kus peaosas teeb suurepärase rolli Soairse Ronan. See on lõbus (ja kentsakas) täiskasvanuks saamise lugu, millele lisab värvi vastuolulise ja keeruka ema-tütre suhte ilmekas esitus.

"Koerte saar" ("Isle of Dogs")

See on Wes Andersoni film ja ega vist rohkem polegi vaja öelda. Sa tead, kas sulle meeldiks või mitte. Miks üldse tehakse nii vähe nukufilme? Nukufilmid on vahvad. 

"Must panter" ("Black Panther")

Kõik Marveli filmid järgivad sarnast malli, olgugi et edukat malli, mistõttu võib superkangelase-filmidest tekkida tõeline tüdimus. "Mustas pantris" leiutasid nad aga viisi, kuidas huvi üleval hoida: kasutada mitmekülgset ja meeldejäävat kurikaela ning nüansirikast süžeed (ja loomulikult sekka piisavalt märulit, et fännid rahul oleks).

"Tully"

Peategelane Marlo (Charlize Theron) saab kolmanda lapse, mis on täiuslik aeg nii sünnitusjärgseks kui ka tavapäraseks depressiooniks, kastmeks veel keskeakriis. Kuigi filmis käsitletavad teemad on tõsised, on siiski tegemist vaimuka ja suuresti meelelahutusliku filmiga. Kõlama jääb musta huumori noot, esindatud on suitsiidinaljad ja nokitakse poliitilise korrektsuse kallal. 

"Vee puudutus" ("The Shape of Water")

See üllatuslik parima filmi Oscari võitja pole küll nii ekstravagantne kui Del Toro eelmised filmid, kuid põimib mõjusalt moodsat koletisefilmi ja üllatavalt nunnut muinasjutulikku armastuslugu.

"Coco"

Mõned viimased Pixari filmid pole enam päriselt vastanud nende tavaliselt uskumatult kõrgetele standarditele. "Coco" on imeilus pööre, olles kaunis nii ihult kui hingelt ehk nii loo kui pildikeele mõttes.

"BlacKkKlansman: Must mees klannis"

"BlacKkKlansman: Must mees klannis"  on Spike Lee uus film ja režissööri südamelähedane teema on jätkuvalt rassism. Kuigi vaataja saab ka kõvasti naerda, on filmis piisavalt paralleele tänapäevaga ja traagilist ajalugu, et anda publikule tõsist mõtteainet. 

"Nähtamatu niit" ("Phantom Thread")

Veider armastuslugu, mida ääristavad kaunid kleidid ja ülendab ilus muusika.

"Deadpool 2"

Just nagu esimene "Deadpool", on ka järg täis verist vägivalda, neljanda seina kaotamist ja allapoole vööd huumorit.  Lisatud on aga esimesest keerukam süžee ja Deadpooli antipood – ülitõsine Cable, mis hoiab muljet endiselt värskena.

"Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri")

"Kolm reklaamtahvlit linna servas"  on naljakas, tume ja traagiline lugu, ent natuke nürimate hammastega kui Martin McDonagh's eelmised hiilgavad filmid  ("Palgamõrvarid Brügges" ja "Seitse psühhopaati").

"Leto"

Kes ootab filmist põhjalikku ülevaadet ansamblist Kino, võib natuke pettuda, kuid "Leto" pakub huvitavat pilguheitu Nõukogude Venemaa rokimaastikule koos värvikate muusikanumbritega.

"Külm sõda" ("Cold War")

Filmist leiab kirge ja leegitsevat armastust, aga enamik vinjette armastajate vahel on süngepoolsed ja magushapud, harmoneerudes rahvamuusikast immitseva melanhoolsusega, mis läbi filmi lugu saadab.

"Kena vaikne kohake" ("A Quiet Place")

Oma nimele truuks jäädes muudab film saali väga vaikseks kohakeseks. Sageli unustavad inimesed, kui oluline on helitaust filminduses ja eriti põnevikes. "Kena vaikne kohakene" demonstreerib veenvalt, kuidas suurepärane helikujundus filmi ülendada suudab.

Mati Kaalep
kultuuriministeeriumi audiovisuaalnõunik

Olen jätnud välja kõik Eesti filmid, sest sel aastal saaksid juba ainuüksi need pool nimekirjast enda alla võtta (vt ka "Seltsimees laps", "Tuulte tahutud maa", "Rodeo", "Võta või jäta") ja ma südamest loodan, et nad saavad ka positiivse erikohtlemise osaliseks meie armasalt kinokülastajalt.

Samuti olen kahe erandiga jätnud välja teosed, mis on valminud küll aastal 2017, kuid linastunud 2018 alguses Eestis ja ilmselt piisavalt tähelepanu saanud (nt "Vee puudutus", "Lady Bird", "Armastuseta"). Viimaks, tahes-tahtmata on ka päris mitmeid teoseid, mida pole õnnestunud vaadata, aga mis võiksid end nimekirja murda ("The Guilty", "A Prayer Before Dawn", "Death of Stalin", "Eighth Grade", "Mandy", "You Were Never Really Here").

Alljärgnevalt aga nimekiri mulle kõige meeldejäävamatest filmidest aastal 2018:

"Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri")

2017. aastal linastunud, kuid 2018. aastal Eesti kinolevisse jõudnud üks läbi aastate parim teos, mis paljude teiste hinnangul oleks pidanud korjama kõige ihaldatuma ehk parima linateose Oscari. Suurepäraselt teostatud film, mis liigutab ajusagaraid ka pikalt peale kinosaalist väljumist.

"Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri") Autor: Kaader filmist

"Poevargad ("Shoplifters")

2018. aasta Cannes'i filmifestivali kuldse palmioksa võitja annab sissevaate Jaapani ühiskonna varjupoolest, nende painutatud väärtustest ja seejuures inimlikest soovidest anda oma lastele parimat, mis vanematel pakkuda on.

"Astrid Lindgreni rääkimata lugu" ("Becoming Astrid")

Südantlõhestav lugu noorest Astrid Lindgrenist, kes olude sunnil peab oma vastsündinud lapse jätma võõraste hoole alla. Eriti Eesti vaatajal peaks olema kerge suhestuda sissepõikega sajanditagusesse Rootsi ühiskonda. Tabav näide, kuidas igatsus noore ema hinge sööb ja kui palju meie väärtushinnangud ühiskonnana on ajas muutunud. Suurepärane teos!

"Utoya, 22. juuli" ("Utoya: July 22")

Ühe järjestikkuse võttega filmitud teos Anders Breiviku julmast tapatalgust Utoya saarel läbi ühe teismelise tüdruku silmade. Peategelane proovib kõigest väest olla nii vapper kui suudab, kuid nagu kõik teisedki saarel olijad, on ta vaid laps. Samasisulise filmi pealkirjaga "22 July" on hiljuti tootnud ka Netflix, neile, kes soovivad natuke pehmemat versiooni.

"The Ballad of Buster Scruggs"

Vendade Coenite värskeim teos kujutab Metsiku Lääne klišeelisemaid tegelasi alates relvameestest kuni kullapalavikus kaevuriteni. Mõnusa kiiksuga ajaviitefilm.

"Annihilation"

Aasta vägevaim ulmekas tuli Netflixilt, Natalie Portmaniga peaosas. Tegi silmad ette teisele kaua oodatud ulmekale, milleks oli Steven Spielbergi "Valmistub esimene mängija". Painutas ettekujutusvõimet selliselt nagu üks tubli ulmekas seda tegema peabk, koos Netflixi hittseriaaliga "Black Mirror" üks selle aasta lahedamaid ulmekogemusi.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Armastuslugu idüllilises Itaalias. See, et armastus on samast soost inimeste vahel ei peaks olema filmi keskne ja defineeriv liin. Pigem on see lugu julgusest kui armastusest. Igatahes tasub vaatamist, soovitavalt ilma vanemateta.

"BlacKkKlansman: Must mees klannis" ("BlacKkKlansman")

Must mees ühineb ametlikult Ku Klux Claniga. Lugu ise - kuigi tugineb päriselu sündmustel - on veidrus kuubis, kuid filmi teostus ladus ja kiire.

"Koerte saar" ("Isle of Dogs")

Nukufilm prügisaare kutsadest. Selle aasta meeldejäävaim animateos.

"Täht on sündinud" ("A Star Is Born")

Pisarakiskujate MMil vähemasti esikolmikusse trügiv vahukoorene pildirida muusikute raskest teest tippu ja sealt alla, kiiresti ja samas aeglaselt.

Sten Kauber
filmikriitik

"Call Me by Your Name", rež: Luca Guadagnino

Sensuaalne, intiimne, empaatiline ja siiras lugu esimese armastuse võimsusest 1980. aastate idüllilises Põhja-Itaalias. Meeleline filmielamus, mil on elegantne kunstnikutöö ja nauditav teemakäsitlus.

"Roma", rež: Alfonso Cuarón

Visuaalselt lummav isiklik ajalooline draama, mis on täis elu, tohutult kauneid mustvalgeid kaadreid ning täiuslikkuseni lavastatud kütkestavaid misanstseene ja ajastut leidlikult loovaid massistseene. Cuaróni suursugune ja kaunis meistriteos.

"Phantom Thread", rež: Paul Thomas Anderson

PTA meistrioskuste esteetiline ja hurmav kristallisatsioon, kus võimumängud, isekus ja manipuleerimine kohtuvad armastuse, 1950. aastate moemaailma ja kirglike isiksustega. Lisaks PTA laitmatule režissööritööle teevad filmi läbivalt köitvaks täpsed rollisooritused ja Jonny Greenwoodi elegantselt rahutu heliriba.

"Shoplifters", rež: Hirokazu Kore-eda

Humaansuse meistri Kore-eda järjekordne liigutav ja empaatiline sissevaade perekonda kui ajas muutuvasse sotsiaalsesse konstruktsiooni, mida vaadeldakse seekord ühiskonna marginaalidest. Emotsionaalselt detailne, elulähedane, naturalistlik ja tundlikult lavastatud teos.

"Isle of Dogs", rež: Wes Anderson

Ülimalt detailne ja wesandersonlikult stiliseeritud visuaalselt mänguline ning narratiivselt tempokas ja humoorikas nukufilm pakub seda, mida Andersonilt võib oodata: viimseni viimistletud kaadrid, kuivalt teravmeelne huumor, iseloomulik visuaalne stiil, vorm, vorm ja vorm.

Kaader filmist "Koerte saar". Autor: 20th Century Fox

"Mission Impossible: Fallout", rež: Christopher McQuarrie

Pööraselt meelelahutuslik doos eskapismi, muljetavaldavaid kaskadööritrikke ning kiiretempolist ja lõbusat loojutustust. Üks vähestest märulifrantsiisidest, mis on pigem aastatega paremaks ja menukamaks arenenud.

"Seltsimees laps", rež: Moonika Siimets

Kaasaaegne mälumeedium ajaloolise draama vormis on siiras, liigutav ja tervitatav ajastukonstruktsioon, mis ei manipuleeri, vaid kõnetab tugeva tervikutunnetusega režissööritööga ning tundliku kaameratööga.

"BlacKkKlansman", rež: Spike Lee

Ajakohane ja vajalik sotsiaalne kommentaar, mil on lõbusalt kaasahaarav tempo, vaimukalt ajastatud terav dialoog, provokatiivne ühiskondlik resonants ja vinged näitlejatööd.

"Three Identical Strangers", rež: Tim Wardle

Kavalalt struktureeritud peadpööritavalt lõbusatest toonidest kummastavastesse liikuv dokumentaalfilm kolmest identsest võõrast on kaasakiskuv, ent veidi pealiskaudne teos, mida tasub täisväärtusliku kogemuse saamiseks vaadata igasuguste eelteadmisteta.

"Leave No Trace", rež: Debra Granik

Ühiskonnast eraldunud isast ja tütrest rääkiv film on liigutav, realistlik ja orgaaniline pilguheit nähtamatu kogukonna igapäevaellu. Filmi kannavad tugevad rollisooritused, arenevad karakterid ning tundlik režissööritöö, mis loob filmile liigsete rõhuasetusteta loomuliku dünaamika.

Andres Kauts
Elektriteatri visionäär

"The Distant Barking of Dogs"

Võiks ju arvata, et film Ukraina sõjajoone lähedal kasvavatest lastest on rusuv. Kui täiesti vastupidi. Filmis tegutsev perekond on soe, hooliv, ühtehoidev ja eeskujuks kõigile. See film pani tõsiselt mõtlema selle üle, milliseid eeskujusid kinoekraanil näidatakse.

"Ahto. Unistuste jaht"

Kellele ei meeldiks üks korralik seikluslugu. Jaanis Valk on materjali kokku panemisel teinud erakordse töö, minnes süvitsi detailidesse. Seda on kogu filmi tekstuurist tunda.

"Lady Bird"

Esimese vaatamise lõpus mõtlesin, et armas film, kuid vaevalt ma tema peale hiljem palju mõtlen. Pärast teist vaatamist hakkas mõte rohkem tegelastega kaasas liikuma. Nüüd olen paar korda veel näinud ning Greta Gerwigi loodud maailm on üks viimaste aastate ilusamaid filmlinnasid koos kõigi nende soojade tegelastega.

"Lady Bird" Autor: outnow.ch

"Mäed, mida polnud"

Mägede film on üks väga hea spordidokk. Isiklik, intiimne ja hästi tehtud.

"Nähtamatu niit"

Tähelepanelikkuse ja hoolega kokku traageldatud kinokogemus, just nagu filmis nähtavad moemaja rõivad. Tehniliselt fantastiline ning lugu on igal vaatamisel algusest lõpuni ilusti kandnud.

"Külaline"

Egiptuse põnevik ootamatust külalisest õhtusöögil. Suuresti dialoogile ehitatud, mõningate üksikute näitlejatega. Minu kõige suurem üllataja seekordselt PÖFFilt.

"Blue"

Suhteliselt primitiivse ja lihtsa teostusega dokumentaalfilm ookeanite reostusest. Aga aasta jooksul olen avastanud ikka ikka ja jälle, et see film on muutnud mind loodushoidlikumaks inimeseks.

"Ohtlik ema"

Pean siiani inimestega vaidlusi, kas see oli minu tookordne tuju vaatamise ajal või film ise. Aasta kõige raputavam filmikogemus. Väga ootamatult twisty lugu kirjanikust postsovieetlikus Gruusias.

"Valss vahekäikudes"

Hästi ilus ja õrn lugu sümpaatiast ning lugupidamisest töökohal.

"Koerte saar"

Wes Anderson on alati fantastiline. Eriti kui hiljem võtta veel vaevaks filmi detailidesse süveneda.

Johannes Lõhmus
filmikriitik

Nimekiri on koostatud selle aastanumbri sisse jäänud kõige eredamalt meelde jäänud kinoelamusest ehk siis koondan siia kokku suurelt ekraanilt ja selleks ettenähtud keskkonnas kogetu. Kahjuks on väga paljud asjad, mis ilmselt oleksid sügava mulje jätnud, halva aja planeerimise ja vanematele filmidele keskendumise tõttu vaatamata (nagu nt Koreeda "Poevargad" või Guadagnino "Suspiria" hiljutistest). Tuleb ka mainida, et inglise keel on selle aasta valikusse väga tugeva jälje jätnud, mis on natuke hirmuäratav. 

Suurelt ekraanilt nähtud "Hirvekütt" ("The Deer Hunter", Michael Cimino, 1978), "Seitsmes pitser" ("Det sjunde insegelt", Ingmar Bergman, 1957), "Persona" (Ingmar Bergman, 1966) ja "Sosinad ja karjed" ("Viskningar och rop", Ingmar Bergman, 1972) on elamused, mis raputasid ja aitavad kindlasti parema inimesena uuele aastale vastu minna. Suurepärane üllatus oli ka PÖFFil nähtud Leedu film "Iludus" ("Grazuole", Arunas Zebriunas, 1969) ning väga hea mälestus Sõpruse filmikoolist, kus keset Fassbinderi "Saatanakeeduse" ("Satansbraten", R.W. Fassbinder, 1976) seanssi lint põlema läks ja filmile pisike vaheaeg tuli, kuniks projektsionist seanssi päästis - vanades filmides on peidus mingi igavikuline igavene elu, mis mõjutab palju sügavamalt kui tänapäevane tehnoloogiliselt tipptasemel kino. Filmid, mis ajale vastu on pidanud, on tavaliselt väga palju väärt, seega kutsun üles väärtustama kõiki meie kinosid, kes julgevad nende näitamisega tegeleda, aitäh.

"Nähtamatu niit" ("Phantom Thread"), rež: Paul Thomas Anderson

Viimaste aastate üks perfektsemaid filme, mida meie kinolevis nähtud, kus egode kokkupõrkel toimiva suhte lahti harutamisest on loodud elegantne lähisuhte kahevõitlus kahe tugeva isiksuse ja neid ümbritseva imekauni keskkonna vahel. Film, kus iga dialoog on esteetiline nauding ja iga kaader kunstiteos - muusikast rääkimata. Klassikaliselt muljetavaldav filmikunst. 

"Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri"), rež: Martin McDonagh

Film, mis töötas risti vastupidiselt eelmisele, sest siin oli iga dialoog kirjutatud näkkukargavalt tabavaks ja kogu süžee ja karakterite ülesehitus pakatas inimlikest eksimustest. Film, mis meeldis väga sellepärast, et ta lubas oma tegelastel inimlikult areneda ja oskas panna neile nende vigadest hoolimata kaasa elama ehk siis upitas omadusi, mida ka meie igapäevane elu hädasti vajab. 

"Tuulte tahutud maa", rež: Joosep Matjus

Film, mida sai vaadatud täpselt sellise meeleoluga, et metsarahva iga liigutus pakkus nalja ja tegi seest soojaks. Loodetavasti on see film tõestuseks, et väga palju olulist ja erilist on Eestis endas olemas. Tahaks loota, et nüüd, kui seda eripära aina enam püütakse muule maailmale maha parseldada ja millekski euroks ja lääneks ja viksiks ja viisakaks konverteerida, siis suudab eestlase ürgne isepäisus ja talupojalik paindumatus oma südamele kindlaks jääda lõpuks võidutseda. 

"Tuulte tahutud maa" Autor: Kaader filmist

"Soosik" ("The Favourite"), rež: Yorgos Lanthimos

Film, mis mängib kõige sellega, mis demokraatliku maailma mõjuväljal praegu valesti on - väärtuste kriis, võimuiha ja mastaapne mandumine on alati maailma osaks olnud. Täna me lihtsalt saame olla selle igapäevaseks tunnistajaks ja see on valus, aga nagu Lanthimos näitab, siis võib see olla samaaegselt ka väga naljakas. Ülevoolavalt meelalahutustlik kurb film täiesti suurepäraste naistega peaosades. 

"Sind polnud kunagi siin" ("You Were Never Really Here"), rež: Lynne Ramsay

Film, kus pildi ja heliga loodud meeleolu oli nii valusalt tunnetatav ja tänu sellele ka nii häirivalt külgetõmbav, et see lihtsalt tuleb ära märkida. Film valusatest otsustest ja nendega kaasnevast kibedast elust, millega on võimalik hakkama saada üksnes iseenda südamele kindlaks jäädes. Tõeliselt mõjuv film. 

"Püha hirve tapmine" ("The Killing of a Sacred Deer"), rež: Yorgos Lanthimos

Film, mille suurim võlu seisneb lavastaja julguses luua tema reeglitele vastav maailm, millel on reaalse eluga natuke nagu ühist ja natuke jälle ei ole ka. Vaataja saab siis kas nautida või ebameeldivust tunda, olla kaasa haaratud või tüdinenud sellest, kuidas Lanthimose tegelased selles ilmeksimatult tema loodud maailmas vastu peavad. Paindumatu film.

"Lady Bird", rež: Greta Gerwig

Film, kus hea tuju ja tahe teha seda, milleks parasjagu tuju on, võidutseb. Personaalsusest ja omapärast vajaka maailmas võidavad need, kes ei karda eksida ja oskavad eksimustest õppida. Tore film. 

"Pärilik" ("Hereditary"), rež: Ari Aster

Õõvastas kastmes film sisemise suletusega kaasneda võivatest deemonitest - väga hea lugu inimestevahelise suhtlemise hädavajalikkusest.

"Minu tüta" ("Figlia mia"), rež: Laura Bispuri

Suurepäraste näitlejatöödega ja suure südamega film ühe väikse tüdruku sees kasvavast segadusest seoses tema eest hoolitsevate inimeste võimetusega mõelda kellelegi teisele peale iseenda.

"Esimene inimene" ("The First Man"), rež: Damien Chazelle

Tugev film sissepoole elavast kangelasest. Mehest, kes teeb rohkem, kui ta ütleb. Isiksusest, kes ei oska end eriti hästi jagada, sest tema unistused on nii suured, et kui ta neid jagama hakkaks, võiksid need enne laiali pudeneda, kui tehtud saavad. 

Helmut Jänes
PÖFFi ja HÕFFi programmi koostaja

Nagu praktiliselt kõik eelnevad aastad, saab ka 2018. lõikes öelda, et "suurt pauku" ei tulnud, küll ilmestasid lõppevat aastat mõned väga head ja muljetavaldavad žanrifilmid, sekka ka helgemad tööd ja samuti üks päris kena Eesti film. Nägemata päris kena ports filme, millest kindlasti veel mõni oleks domineerinud ka minu edetabelis, saan nähtu põhjal öelda, et siiski siiski – oli hea ja viljakas filmiaasta.

10) "Leto", rež: Kirill Serebrennikov

Põhimõtteliselt paneks ma samale joonele ka palju laineid löönud Queeni linaloo "Bohemian Rhapsody". Mõlemad filmid olid kenakesti vigased mitmeski mõttes, aga see "miski" , mis taolistel ajastu(muusika)filmidel olema peab, neis kindlasti on. Ega muidu ei oleks tahtmine neid samu laule, mis filmis kõlavad, hakata kaasa laulma. Tehnilises mõttes mitte täiuslikud, emotsionaalses mõttes täistabamus. Vene film Viktor Tsoist puudutas mind siiski rohkem kui ilmakuulus Queen.

Kaader filmist "Leto". Autor: Video stoppkaader

9) "Seltsimees laps", rež: Moonika Siimets

Tegelikult oleks see film pidanud minema Eesti poolt Oscari-rallile, aga läks nagu läks. Siimets on üliandekas režissöör, kelle täispikk debüütfilm tabab naelapea pihta, kujutades maailmavalu ja traagikat läbi süütute lapsesilmade. Nii peabki. Ma ei varjanud seansil oma pisaraid. Tubli töö ja aplaus Eesti filmile.

8) "Poevargad" ("Shoplifters"), rež: Hirokazu Kore-eda

Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis mingil moel on Siimetsa "Seltsimees laps" väga sarnane kuulsa Jaapani lavastaja Kore-eda "Poevaraste" filosoofiale. Siirad ja südamlikud mõlemad, ainult et Jaapani filmil on veel olemas lisamõõde, mis on omane just Aasia filmidele. See ei ole lihtne film, aga võlub oma aususega. Mõistan, miks Jaapani valitsus seda ei salli. Üks suurimaid kandidaate tänavusel parima võõrkeelse filmi Oscarite jagamisel.

7) "Koerte saar" ("Isle of Dogs"), rež: Wes Anderson

Enne kui läheme tummisemate filmide juurde, siis veel üks siiras film, mis suutis kinos kaasa elama panna. Suuri üllatusi pakkumata on Anderson siiski üks tänapäeva autorikino suurnimesid, kelle käekiri on absoluutselt ainult talle omane. Väga lahe vaatamiskogemus ja ainulaadne animatsioon.

6) "Sind polnud kunagi siin" ("You Were Never Really Here"), rež: Lynne Ramsau

Nüüd lähme siis tummisemate ja kihvtisemate filmide manu. Ma ei saanud jätta esile toomata filmi, milles mängis Joaqin Phoenix, minu arvates tänase hetke parim meesnäitleja üldse. Tema olek ja mäng ekraanil on niivõrd ehe ja tõepärane, et juba lihtsalt ainuüksi Phoenixi nimi paneb mind tema osalusel filme vaatama. Ja kahtlemata on see ülisünge kättemaksudraama parim kõigest kolmest Phoenixiga tehtud filmis sel aastal. Muidugi peab kiitma ka briti naislavastajat Ramsayd, kes on teinud väga sünge meestedraama, minemata kordagi imalaks. Väike film, mis kindlasti kinokassades põrus, aga väärib esiletõstmist.

5) "Piir" ("Gräns"), rež: Ali Abbasi

See film küll alles tuleb Eesti kinolevisse, aga nägin seda PÖFFil ja peab tõdema, et tegemist on ühe parima ja samas segasemaid tundeid tekitanud filmiga lõppenud aastal. Mulle meeldivad julged lahendused filmid, mis ei asetu ühe kindla žanri piiridesse. "Piiri" võib vaadelda draamana, thrillerina, ulmefilmina, õudusfilmina…  Fantastiline stsenaarium ja grimm, oivaline mäng peaosalisi kehastanud näitlejate poolt. Taas midagi täiesti teistsugust.

4) "Mandy", rež: Panos Cosmatos

Seda filmi peab kas lõputult vihkama või siis lõputult armastama. Keskteed ei ole, mina valisin viimase. See film lihtsalt kütkestab mind oma stiililt ja 1980. aastate vaimsuselt. Näiteks Spielberg seda 1980. aastate vaimsust oma ambitsioonikas seiklusmärulis "Valmistub esimene mängija" ei tabanud, kuigi kõik oli justkui olemas. Juba esimestest kaadritest peale, kui filmi juhatab sisse King Crimsoni meloodia, olin ma ma müüdud. Nicholas Cage on muidugi ka tasemel. Ja ma ei räägigi Cosmatose lavastajatööst, mis on samuti väga hea.

Puhas psühhedeelia – laks näkku ja südamesse. Taas film, mis ei tunne piire. Võrdustan filmi teekonnaga põrgusse, mis võib vaatajale isegi meeldima hakata. Kogenematu vaataja jaoks võib see tunduda lihtsakoelise B-filmina (mootoratastega deemonid - WTF?), sarnaseid filme vaatama harjunud publik tabab selles aga kindlasti nüansse, mis teevadki "Mandyst" vaata et ühe aasta meeletuma kinoelamuse.

3) "Loojang" ("Sunset"), rež: Laszlo Nemes

Taas üks hea film, mis alles ootab teekonda Eesti kinodesse, aga linastus sel aastal Veneetsias ja nüüd ka lõppenud PÖFFil. Väga elegantne ja suursugune film. Kes on näinud Nemesi eelmist, Oscari pälvinud fiilmi "Sauli poeg", võib arvestada, et lavastaja ei peta ka sedakorda nende ootusi. Kadestamisväärt oskus on Nemesil näidata thrilleriks kujuneva süžee kaudu olukorda, mis valitses vahetult enne esimest ilmasõda. Iga tegevus ja detail, mis me filmis näeme, on kaugeleulatuv viide millelegi kohutavale, mis inimkonda ees ootab.  Midagi pole selles filmis juhuslikku.

2) "Pärilik" ("Hereditary"), rež: Ari Aster

See on nüüd see õudusfilm, mis on absoluutne vastand kõikidele nendele kümnetele lasteõudkatele, mida Hollywoodi konveier toodab. See on tõesti õudne film, kus sa mõtled, et lõpuks ometi on tulnud keegi ja teinud õudusfilmi, mida saab võrrelda ehk ka isegi selliste žanri tippudega nagu "Hiilgus" , "Rosemary laps" ja "Eksorist".  Viimasest ajast meenutab "Pärilik" ehk kõige rohkem paariaastatagust "Nõida". See pole massipubliku õudukas, kes võib selle üle kahe tunni kestva filmi kestel kas saalist välja jalutada või magama jääda. Ja las nii ollagi. Midagi peab jääma ka nendele, kes hindvad õudusfilmis ka midagi muud lisaks brutaalsustele ja lihtsakoelistele lõikumistele.

Pinge üleskruttimise meisternäide. Kui välja jätta ehk pisut ülepingutatud lõpp, siis tegemist on õudusfilmiga, mis jätab küll palju otsi lahti, kuid teeb vaatajaga peamise ära – pärast filmi tunned ennast heas mõttes tühjaksimetuna ja otsid kiiruga otseteed koju, kus hubase sooja teki all on nii mõnus olla.

1) "Suspiria", rež: Luca Guadagnino

Minu tänavuaastane esikoht läheb samuti mingil määral õudusfilmile "Suspiria". Üldse mitte sellepärast, et mulle endale meeldivad õudusfilmid. Pigem ikka seetõttu, et Guadagnino ühendab siin talle ainuomase maitsekuse ja stiilitunnetusega omavahel nii poliitilise kommentaari, giallo, slasheri ja psühholoogia. See kõik võib kogenematu lavastaja käest välja kukkuda jabura käkina, aga kindlasti mitte Luca Guadagnino käes.

Jah, Dario Argento 40 aastat tagasi valminud legendaarsele samanimelisele filmile on tehtud küll kummardus, aga mitte väga sügav – Guadagnino on teinud iseenda "Suspiria" (tähendab ohkeid), iseenda ainulaadse maailmavaatega ja iseenda arusaamaga sellest, mis asi see inimeseloom õigupoolest siis on. 

Maria Helen Känd
filmikriitik

Need on sel aastal minu jaoks filmid, mis esitavad suuri küsimusi, vastates neile teravalt või tundlikult, nalja või nukrusega. Ei hakka pikalt kommenteerima, vaid viskan mõtted õhku. Las iga film räägib vaatajale ise oma vastused.

PS! Eriti tore, et tabelis on palju Eesti filme.

"Metsik elu" ("Wildlife"), rež: Paul Dano

Kuidas kasvab tervelt suhtlev ühiskond, kui emotsionaalseid kriise lahendavad täiskasvanute asemel lapsed?

"Külm sõda" ("Cold War"), rež: Pawel Pawlikowski

Kas armastus õitseb vabaduses või hoopis närtsib selles?

"Külm sõda" 

"Eia jõulud Tondikakul", rež: Anu Aun

Mitu filmi ja raamatut tuleb luua selleks, et mõistaksid generatsioonid x, y ja z: meie oleme loodus ja loodus oleme meie?

"Rodeo", rež-id: Kiur Aarma, Raimo Jõerand

Kuidas haarata riigil nagu härjal sarvist ehk kas tänu Laari valitsusele saavad eestlased süüa kartulikoorte asemel koorikloomi?

"Eraelu" ("Private Life"), rež: Tamara Jenkins

Mida teha teaduse võidukäigu ajastul, kus kõik on võimalik, aga jumalat ei ole? Kui kurvaks ja koomiliseks muutuvad lähisuhted Godot' oodates, kui soovitakse last, keda ei tule?

"Poevargad" ("Manbiki kazoku"), rež: Hirokazu Kore-eda

Kes võtab vastutuse, kui koer teeb külale nii, kuidas küla teeb koerale? Kas seda, mis on pildil valesti, näeme paremini üldplaanis või läbi suurendusklaasi?

"Bohemian Rhapsody", rež-id: Bryan Singer, Dexter Fletcher

Nothing really matters, anyone can see – kui palju on lugusid sellest, et armastuses sugu, vanus ja orientatsioon ei loe? Kas seda saavad näidata kõige paremini just need, kes on saanud vähe kiindumust?

"Täht on sündinud" ("A Star Is Born"), rež: Bradley Cooper

Kas meelelahutus ja tööstus tapab meid või tapame end ise?

"Seltsimees laps", rež: Moonika Siimets

Kas täiskasvanud oskavad iseennast paremini petta kui oma lapsi? Miks lapsele rääkida poolt tõde, kui see lõikab teravamalt kui terve?

"Tuulte tahutud maa", rež: Joosep Matjus

Kas inimene teeb ja loodus vaatab vaikides või saab vaikida ka inimene ning vaadata, kuidas loodus teeb?

Katrin Rajasaare
ERR hanketoimetuse juhataja

Mitmed sel aastalgi Eesti kinodes olnud filmid ("Florida projekt", "Kolm reklaamtahvlit linna servas") figureerisid mu eelmise aasta parimate nimekirjas, sestap tuleb uus nimekiri selline:

1. "Girl"

Cannes'i filmifestivali kõrvalprogrammis esilinastunud Lukas Dhonti debüütfilm võitis mu südame ilmselt ka seetõttu, et sattusin seda vaatama täiesti tühjalt kohalt ning adusin alles aplausi ajal režissööri ja näitlejate üles tõusmisel, et peaosalist kehastas noormees, mitte tüdruk. Võimas elamus just seetõttu, et pealtnäha on kõik nii igapäevane ja lihtne.

2. "Loving Vincent"

Õigupoolest juba eelmisel aastal festivalidel esitletud ning tänavu suvel ka Eesti kinodesse jõudnud Van Goghi enda pintslitõmmet jäljendava esteetikaga film on üles ehitatud kriminullina, nii et seda on põnev jälgida ka neil, kes on kunstniku elulooliste seikadega ammu tuttavad.

"Loving Vincent" Autor: Kaader filmist

3. "BlacKkKlansman"

Ma pole enam ammu nii palju filmiseansil naernud, ehkki autorid väidavad, et tegu pole komöödiaga. Jällegi tulid üllatused näitlejatelt ‒ teadsin küll, et Jasper Pääkkönen mängib filmis kandvas rollis, aga äratundmine toimus alles siis, kui lõputiitrid jooksma hakkasid. Denzel Washingtoni poeg John David teeb peaosas ka väga ägeda etteaste. Täitsa kahju, et film nii kiiresti Tallinna ekraanidelt kadus, oleksin tahtnud eestikeelse tõlkega üle vaadata.

4. "Shoplifters"

Tegelikult meeldis mulle Hirokazu Koreeda varasem Cannesis esilinastunud film "Like Father, Like Son" isegi rohkem. Koreeda kriibib kaasaegse Jaapani klantspildi ääri sooja seebiveega, sellepärast on vaatamata karmile reaalsusele vaatajal alati üsna mugav olla. Need lood jäävad siiski närima ning tulevad sinuga kinosaalist kaasa.

5. "Lucky"

Harry Dean Stanton oma elu viimases rollis täpselt sellisena, nagu me peaksimegi teda mäletama. Super tempo, super atmosfäär ja päris naljakas ka. Pärast seda filmi hakkasin ma tomatimahla varsselleriga kaunistama.

6. "Lady Bird"

Oscariralli tuules vaadatud "Lady Bird" on mõneti tüüpiline pubekafilm ja siis nagu jälle ei ole ka. Selline indie-fiilinguga film, mis oleks nagu kogemata suurtesse kinodesse ja Oscarigalale sattunud.

7. "I, Tonya"

Elulooline ja samas alternatiivset tõde pakkuv lugu töölisklassist tippiluuisutajaks murdnud ameeriklannast Tonya Hardingist hämmastas mind eelkõige imetabaste eriefektidega, mis panid uisutamisega vaevu kokku puutunud näitlejanna sooritama ilmvõimatuid kolmekordseid aksleid. Arutu ropendamine täitis siin kõiki oma peamisi žanrilisi eesmärke solvamisest ja ekstreemsete emotsioonide väljendamisest tundeni, et lugu räägitakse nö omadele jopedele.

8. "Faces, Places"

Dokfilmitoppi kroonib filmimise ajal ligi 90-aastase Agnès Varda kunsti road trip noore fotograafi ja müürikunstniku JR'ga läbi Prantsusmaa pisikeste kohtade, eesmärgiks jäädvustada suurelt inimesi, kes on prantsuse lihtsa eluviisi kvintessentsiks. Varda kraabib veidi ka oma uue laine kultusrežissööri renomee pealispinda, üritades tutvustada oma noorele sõbrale märgilist Godardi. Mis sellest seigast filmis välja kukub, räägib päris kõnekalt Varda rollist kaasaegse dokumentalistina.

9. "Stalini surm"

Natuke piinlik on naerda nii tõsiste asjade üle nagu tervete rahvaste genotsiid ning võimu nimel halastamatu tapmine, aga olgem ausad, see film on super dialoogidega ning näitlejad on ägedad juba seetõttu, et poleks elu sees uskunud, et nad võiksid sobida neid mehi mängima.

10. "Coco"

Selle aasta parim lastega vaatamine. Mitte lihtsalt tilu-lilu, vaid sissejuhatus täiesti omalaadsesse kultuurikogemusse. Lastele natuke jube ka ja nende hirmudega koos võitlemine teebki lasteseanssidele kaasaminemise täiskasvanu jaoks mõttekaks.

Jaak Lõhmus
filmispetsialist

1. "Seltsimees laps"

2. "Lucky"

3. "Touch Me Not"

4. "Kutsu mind oma nimega"

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name") Autor: Kaader filmist

5. "Tundmatu sõdur"

6. "Eia jõulud Tondikakul"

7. "Võta või jäta"

8. "Leto"

9. "Fantastiline naine"

10. "Stalini surm"

Taavi Hallimäe
filmikriitik

1. "Soosik" ("The Favourite"), rež: Yorgos Lanthimos

Tegu on suurepäraste näitlejatööde, hoogsa rütmi, intrigeeriva ruumi- ja kompositsioonikasutusega inglise õukonnadraamaga, milles antakse vaatajale teada, et see, kes suudab kontrollida valitsejat, valitseb nii riigi kui ka iseenda tulevikku.

2. "Pärilik" ("Hereditary"), rež: Ari Aster

"Pärilikus" segatakse õudusfilmilikud elemendid melodramaatilistega, ollakse ühekorraga nii naljakas kui ka sügavamõtteline, aga ka pretendeeritakse tavapärasest suuremale intertekstuaalsusele. Kõige selle juures ei taheta liikuda žanripiiridest välja, vaid otsitakse juba kanoonilistele motiividele värskeid kasutusviise žanri enda seest.

"Pärilik" ("Hereditary") Autor: outnow.ch

3. "Õnnelik Lazzaro" ("Lazzaro felice"), rež: Alice Rohrwacher

Kui tahta teha religioosset filmi, mis ei mõjuks naeruväärselt, siis tuleks kindlasti võtta šnitti "Õnnelikust Lazzarost". Film, mis algab kui pastoraalne ja kergete grotesksuse varjunditega ajastufilm, muutub ühel hetkel messiaanlikuks, poliitiliseks ja paljutähenduslikuks allegooriaks. See on segu kristlusest, maagilisest realismist ja tondilugudest.

4. "Roma" ("Roma"), rež: Alfonso Cuaron

Tegu on filmitegemise meistriklassiga, kus ei varjata teadlikkust ei Fellinist ega ka Itaalia neorealismist. Hea ja mitmetasandiline stsenaarium on põimitud kompositsioonilise täppistööga, mis jätab mulje, et tegelased jalutavad oma probleemidega täiesti juhuslikult meie vaatevälja.

5. "Põlemine" ("Beoning"), rež: Chang-dong Lee

Kuigi "Põlemine" ei taha algul tuld võtta, süttib see filmi viimastel minutitel ikkagi põlema. Filmi aeglane tempo ületatakse, tegelaste harukimurakamilik vaoshoitus ja salapära lükatakse kõrvale. Vaatajale tuletatakse meelde, et igasugune põlemine eeldab kontrolli kaotamist.

6. "Poevargad" ("Manbiki Kazoku"), rež: Hirokazu Kore-eda

"Poevargad" on inimsuse apoloogia, mis näitab vaiksel, kuid põhjapaneval moel, et veri ei ole veest mitte kunagi paksem. Inimesi ei seo omavahel mitte niivõrd kuulumine perekonda või töökollektiivi, kuivõrd hool ja tähelepanu, mida võidakse teineteisele pakkuda.

7. "Hävitaja" ("Destroyer"), rež: Karyn Kusama

"Hävitaja" pretensioonikus ei seisne mitte selle keskpärases stsenaariumis, vaid Nicole Kidmani silmapaistvas näitlejatöös ja Kusama püüdluses saavutada kindlat atmosfääritunnetust. Tegu on väikese filmiga, mida sobib vaadata just suurelt ekraanilt.

8. "Dogman" ("Dogman"), rež: Matteo Garrone

Hea ruumivalikuga film, kus nii vaataja ootused kui ka eetilised ja mõistuspärased arusaamad lükatakse ümber näitlejate rollisoorituste, aga ka puht füüsiliste eripäradega. Film, mida teiste näitlejate kasutamise korral olemas ei oleks. Ustavuse ekraniseering.

9. "Külm sõda" ("Zimna Wojna"), rež: Pawel Pawlikowski

Tegu on väga kompaktse, hästi komponeeritud ja eeskujulikult lahti kirjutatud filmiga, kus pole alles jäetud ühtegi üleliigset stseeni ja kus kõige ülejäänuga toetatakse filmi üldist tervikut. Ühe armastusloo põhjal võetakse ette folkloristika, sotsialismi, kapitalismi, aga ka koonduslaagrite kujutamine, misjuures küsitakse, milline on erinevate keskkondade mõju inimesele. Armastuslugu, mis on metafooriks maailmasõdade järgsele Euroopale.

10. "Häving" ("Annihilation"), rež: Alex Garland

Kuidas kujutada midagi, mille kohta meil igasugused märgid puuduvad? Garlandi uncanny, atmosfääriline ja väga hästi helindatud film on skematiseering evolutsiooniteooriast selle kõige äärmuslikumas võtmes.

Aurelia Aasa
filmikriitik

Ma ei ole kindel, kas selle võiks täie õigusega ristida eelmise aasta TOP10-neks, aga siinkohal mõned filmid, mis puudutasid:

"Soosik" ("The Favourite")

Kreeka provokaator Yorgos Lanthimos seob omavahel kolme naise armukolmnurga, esteetiline naudingu ja paroodia 18. sajandi Inglismaast. Ei teagi, mida ühelt filmilt rohkem oodata. Võrratult groteskne kostüümidraama!

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me by Your Name")

Siinkohal võiks olla ka Luca Guadagnino värskeim film "Suspiria", ent valisin meelevaldselt eelmise aasta šedöövri "Kutsu mind oma nimega", mis jõudis Eesti kinolevisse küll alles tänavuse aasta hakul. "Kutsu mind oma nimega" on lummav linalugu, mille sentimentaalsest tonaalsusest kumab läbi Itaalia filmimeistri suhe oma kodukandiga. Võin julgelt väita, et tegu on ühe liigutavama armastuslooga, mis viimaste aastate jooksul tee kinolinale leidnud.

"Roma" ("Roma")

Alfonso Cuarón'i semibiograafiline lapsepõlvemeenutus maalib kustumatu pildi 1970ndate aastate Mehhikost.

Alfonso Cuarón "Roma" Autor: Kaader filmist

"Joy"

Austria-Iraani filmilooja Sudabeh Mortezai avab Euroopasse saabunud Nigeeria naismigrantide elu, kellest paljudest saavad olude sunnil sekstöölised. Teemale on lähenetud ohvrikompleksita. Kõik filmis portreteeritud naised on võimsad ellujääjad. Just see annab linaloole vajaliku jõu. Kahtlustan, et Eestis ei õnnestu filmi näha, ent see on üks neist linateostest, mis jättis sügava jälje.

"Poevargad" ("Shoplifters")

Üks enim kiidetud ja enim puudutanud filme tänavusest filmiaastast.

"Täht on sündinud" ("A Star is Born")

Enamik eestlasi suhtub melodraamadesse küüniliselt. Mul pole viimaste vastu midagi.

"Valss vahekäikudes" ("In the Aisles")

Kaasaegne saksa draama toob nähtavale varjatud elud. Nukratest, lõputuna näivatest poe vahekäikudest vormub filmis rikas semiootiline väli, millega on nauding kaasa õõtsuda. Vahel nukker, vahel täis lootust, ent omal moel oluline linateos.

"Portugal"

Ühes aastakokkuvõttes võiks olla vähemasti üks Eesti film. Lauri Lagle debüüt "Portugal" on Eesti filmimaastikul unikaalne kulgemislugu, milles on ka omajagu eeslastlikku (enese)irooniat. Siinmail midagi värskendavat!

"Koerte saar" ("Isle of Dogs")

Koerad + Wes Anderson... Kas peabki midagi lisama?

"Uju või upu" ("Head Above Water")

Prantsuse režissöör Tatiana Margaux Bonhomme uurib, millist mõju avaldab erivajadusega inimese hooldamine omakstele. Autori isiklikel mälestustel põhinev linateos suudab tabada nii helgust kui valu. Film pälvis ka PÖFFi parima debüütfilmi preemia.

Erik Aru
kultuurikriitik

"Ahto. Unistuste jaht", rež: Jaanis Valk

"Aus, aga õiglane", rež-id: Yves Hinant, Jean Libon

"Isadest ja poegadest", rež: Talal Derki

"Külm sõda", rež: Pawel Pawlikowski

Euroopa filmiauhindade jagamisel õigusega puhta töö teinud mustvalge film kahe kokkusobimatu jäärapea kirglikust armuloost külma sõja taustal sai innustust režissööri vanemate tormilisest elukäigust.

"Mees, kes tappis Don Quijote", rež: Terry Gilliam

"Nähtamatu niit", rež: Paul Thomas Anderson

"Poevargad", rež: Hirokazu Kore-eda

Cannes'i filmifestivali võitnud linateos armastavast pisisulide perest, millega tundub midagi väga valesti. Nüüdsel ajal, kui kõik armastavad kahetunniseid või pikemaidki filme teha, on 121minutine "Poevargad" üks haruldane näide, kus polegi midagi kärpida.

"Stalini surm", rež: Armando Iannucci

"Stalini surm" ("The Death of Stalin") Autor: outnow.ch

"Üle piiri", rež: Marta Prus

Dokumentaalfilm sellest, kuidas Venemaa iluvõimlemiskoondise peatreeneri Irina Viner-Usmanova ropu sõimu saatel Margarita Mamun maailmameistriks treeniti. Väljamüüdud seansil Sõpruses oli peale minu veel umbes neli meest (ja ma olin vist ainus, kes polnud tütrega).

Kaarel Kuurmaa
filmispetsialist

"Hale County This Morning, This Evening", rež: RaMell Ross

Aasta kõige õrnem, elusam ja üllatavam filmielamus. Formaadilt koduvideolik, sisult lokaalne, montaažilt assotsiatiivne, poeetiline dokidebüüt, mis oma erapooletu empaatiaga suudab ilmekalt näidata inimelu läbivat kordumatut hetkelisust. Filmi Moonlighti meenutav atmosfäär võiks ehk anda lootust ka parima tõsielufilmi Oscariks?

"Genesis 2.0", rež-id: Christian Frei, Maxim Arbugaev

Sünteetilise bioloogia areng võimaldab ellu viia aina pöörasemaid elu loomise projekte. Võib-olla tõesti saame varsti mõnes Hiina loomaaias vaadata elusat mammutit? Mitmekihiline dokumentaalfilm meie ajast, nüüd ja praegu ning võib-olla ka tulevikust. 

"American Dharma", rež: Errol Morris

Vanameister Errol Morrise ja Donald Trumpi valimisvõidu peaarhitekti Steve Bannoni intellektuaalne ping-pong, mis on justkui lihtne intervjuu Ameerika Ühendriikidest AD 2018 ja sellest "kuidas me siia oleme jõudnud", aga muutub oskusliku režii kaudu shakespearlikult suureks draamaks, mille kombitsad ulatuvad pea kõikjale üle ilma. 

"Los Reyes", rež: Iván Osnovikoff, Bettina Perut

Tšiili dokumentalistide lõbus film Santiago rulapargis elavast kahest tänavakrantsist. Filmi peategelased Chola ja Football soojendavad ilmselt iga koerasõbra südame. Aasta parim komöödia! 

"Aquarela", rež: Viktor Kossakovsky

Režissöör Viktor Kossakovsky tour de force vee stiihia erinevatest olemisviisidest. Mõjus pärast tänavuse PÖFFi piinlikult halba avafilmi "Ärkamine" eriti värskendavalt ning näitas, et tugev eepiline dialoogivaba kinoelamus on siiski võimalik ka aastal 2018.  

"Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri"), rež: Martin McDonagh

Suurepärase stsenaristi tugev film, mille kohta öeldud juba väga palju, aga kuna nägin seda tänavu, siis siit tabelist ta ka puududa ei saa mitte. 

"Lady Bird", rež: Greta Gerwig

Muhe USA indie-õhkkonnaga bildungsroman, mille sarnaseid on justkui nähtud palju, aga mis aeg-ajalt oma ainukordsuses jälle üllatavad. Nii ka see Greta Gerwigi režiidebüüt, mille vaatamine samuti möödunud aastast tänavusse kandus.

"Eikusagilt" ("In the Fade"), rež: Fatih Akin

Fatih Akini puudutav thriller. Kahjuks vähest tähelepanu leidnud omamoodi Euroopa versioon "Kolmest reklaamtahvlist", kus mehe kaotanud naine asub jäägitu pühendumisega kättemaksuteele.

"Eikusagilt" ("In The Fade") Autor: Kaader filmist

"Leto", rež: Kirill Serebrennikov

Ilmselt mõjus seda üllatavamalt, et mu senine suhe Kirill Serebrennikovi teostega on olnud pigem leigevõitu. Selles filmis oli aga ootamatult palju nooruslikku muretust, helget igavest suvesoojust ning selgekäelist režissööripoolset kaugenemist mängufilmis tarbetust pseudodokumentalistlikkusest, et "kuidas tegelikult asjad olid", mille tõttu "need, kes tegelikult teavad, kuidas asjad olid" seda filmi ka kõvasti kritiseerida said. 

"BlacKkKlansman", rež: Spike Lee

Film, mis ei pruugi tabada vaatamise ajal kohe ja otselöögiga, aga usutavasti jääb 2018. aasta kinopilti meenutama paljude kriitikute edetabelites. Eriti valusalt mõjub just Spike Lee dokumentaalse lõpukaadri otsuse tõttu, millega muidu justkui niisama lustlik retrokas kelmikomöödia keeratakse hetkega sotsiaalselt mõjusaks kunstiteoseks. 

Kuna piirjooned filmi ja sarja, erinevate žanrite, tele-, autori- ja kinofilmi mõistete ning eri meediumite vahel muutusid ka 2018. aastal aina keerulisemaks filosoofiliseks probleemiks, siis lisaksin ka äramärkimistväärt superhea Sundance filmifestivalil esilinastunud dokisarja Netflixilt. "Wild Wild Country" jälgib igavest "meie ja nemad", "uus ja vana" väärtuskonflikti India guru Bhagawan Shree Rajneeshi (hiljem tuntud ka Osho nime all) järgijate utoopiliste unistuste ja Ameerika uinuva väikelinna elanike vahel. 

Eesti filmiaastast teeksin suuremat tähelepanu saanud linateoste kõrval hoopis esiletõste Marianne Kõrveri puhta ja selge režiiga lahendatud inimlikule portreedokile. "Tõnu Kõrvits. Lageda laulud" oli oma väiksest lihtsusest välja kasvatatud suurusega ootamatuim kodumaine kinoilmutus.

Andrei Liimets
Eesti Filmiajakirjanike Ühingu esimees, kultuurkriitik

1a "Roma"

Alfonso Cuaroni lavastatud, kirjutatud, produtseeritud ja üles filmitud mustvalge meistriteos ühe koduabilise elust 1970. aastate Mehhikos. Kaunis, tundlik, rikkalik, imeline. 

1b "Isle of Dogs" ("Koerte saar")

Järjekordne killuke Wes Andersoni detailiküllast paradiisi. Visuaalselt jalustrabav ja loolt enam kui päevakajaline. Koerad rokivad!

3 "First Reformed" 

Lihtlabase meelelahutuse ajastul film, mis ei karda olla intelligentne, pingutust nõudev ja poleemiline. Lugu võõrandumisest, keskkonnast, usust, kapitalismist.

4 "The Guilty" ("Süüdlane")

Aasta klaustrofoobseim ja pingelisim elamus, vaid kahes ruumis toimuv psühholoogiline klaperjaht häältele teispool telefonitoru.

"Süüdlane" ("Den skyldige") Autor: Kaader filmist

5 "Cold War" ("Külm sõda")

Meisterliku "Ida" lavastaja Pawel Pawlikowski lugu Euroopa lähiajaloo tõmbetuultest, inimesi lahku pillutavast poliitikast ja kokku sõlmivast armastusest. Kohutavalt kurb ja kohutavalt ilus.

6 "First Man" ("Esimene inimene")

Damien Chazelle'i inimlik, tehniliselt muljetavaldav ning elulugude konventsioone eirav kummardus valule ja kannatustele kangelasmüütide taga.

7 "Climax" ("Ekstaas")

Kurikuulsa nihilisti Gaspar Noé ülimalt füüsiline ja disorienteeriv vormirünnak vaataja vastu, lähim vaste väga halvaks kiksunud rajule narkotripile peale väga halvaks kiskunud raju narkotripi enda.

8 "Annihilation" ("Häving")

Tagasihoidliku ulmeaasta suurim õnnestumine, üliambitsioonikas lugu kohtumisest võõrtsivilisatsiooniga, tänavune "Saabumine".

9 "The Favourite" ("Soosik")

Kreeka provokaatori Yorgos Lanthimose uus kõrghetk, teravmeelne ja omanäoline kostüümidraama kolme hiilgava keskse rollisooritusega.

10 "Shoplifters" ("Poevargad")

Vaikne ja väljapeetud sissevaade Jaapani heaoluühiskonna pahupoolele. Mõjuvalt ja liigutavalt humanistlik lugu lähedusest, truudusest ja perekonnaks olemisest.

11 "Leto" ("Suvi")

Ajastufilmina palju kriitikat pälvinud, ent oma kunstilistelt vahenditelt nutikas, vabadusele ja nooruse armastusele kummardav rock-poeem Viktor Tsoist.

Rutt Ernits
ERR Menu toimetaja

1. "Vee puudutus" ("The Shape of Water")

2. "Eia jõulud Tondikakul" 

3. "Bohemian Rhapsody"  

4. "Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri")

5. "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" ("Becoming Astrid")

"Astrid Lindgreni rääkimata lugu" Autor: Kaader filmist

6. "Stalini surm" ("The Death of Stalin") 

7. "Mina, Tonya" ("I Tonya")

8. "Tuulte tahutud maa" 

9. "Roheline vale" ("The Green Lie") 

10. "To All The Boys I Loved Before" 

Aivo Vaske
filmispetsialist

Suurem osa Eestis linastunust on nägemata, aga aastate pikas reas on nägemata jäänut veel rohkem. Lohutab see, et enamik kraamist saab olla ja oli keskmine ja head asjad on head või isegi paremad ka aastate pärast.

Nähtust need, mis meeldisid ja meelde jäid:

"Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri")

Elust suuremad, et mitte öelda reljeefsed tegelased USA väikelinna miljöös oma õigust taga ajamas.

"Florida projekt" ("The Florida Project")

Võluv ja liigutav realism, mis ei paku labaseid lahendusi ja happy endi. Taas väikesed ja väga väikesed inimesed oma asju ajamas. Kes need lapsed niimoodi mängima pani, on muidugi geenius.

"Lucky"

Suur väike film Ameerika väikelinna elust kusagil mittekusagil. Midagi nagu ei juhtu, aga ikka on supertore ja veidi kurb. Harry Dean Stantoni üks viimaseid.

"Lucky" Autor: Kaader filmist

"Donbass"

Jube film, mis meenutab, kui jõuetu ja tähtsusetu on inimene, kui riigid ja rahvad päriselt vaenujalale satuvad.

"Soosik" ("The Favourite")

Lanthimos näitas, et ka teistmoodi ajalooline kostüümifilm on võimalik.

"Arütmia" ("Arrhythmia")

Moodne Venemaa, väikesed inimesed ajavad oma asju. Reaalselt.

"Eia Jõulud Tondikakul"

Estonian dream?

Eesti dokumentaalid

"Ahto. Unistuste jaht"

Jaanis Valgu elutöö algus. Ilus ja eepiline doku, mis meenutas, et vähem kui sada aastat tagasi oli olemas hoopis teistsugune maailm, kus tegutsesid ka noored rahvusvahelise haardega eestlased, kes jahtisid oma unistusi.

"Rodeo"

Hea sissejuhatav isamaaline doku, mis lõpetas kahjuks tihti just seal, kus oleks tulnud sündmuste tagamaade lahkamist alustada. Ootan uurivat järge.

Docpoint ja IDFA

"Aus aga õiglane"

Doku erakordsest õigusemõistjast euroopalike väärtuste kaitsel. Karm, aga ka lõbus.

"Üle piiri"

Suurepärane doku Venemaa vanakooli iluvõimlemistreenerite väga karmidest töömeetoditest maailmameistrite kasvatamisel. Mis pilguga vaatasid ja mida sellest õppisid sajad ja sajad Eesti ja Vene noored iluvõimlejad Docpointil, võib vaid oletada.

"Kepphobuste revolutsioon"

Coming of age doku kepphobusehullusest Soomes. See on tõsisem teema, kui tundub. Päriselt.

"Three Identical Strangers"

Doku kolmikutest, kes salaja peale sündi lahutati selleks, et uurida, kas olulisem on geenid või kasvatus. See küsimus, mis on üks olulisemaid küsimusi üldse, on siiani vastuseta.

"Hungary 2018", "Kuldse koidiku naised" ja "Poola uus tulemine"

Kolm erinevat dokut uutest EKRE sarnastest poliitilistest liikumistest Ungaris, Poolas ja Kreekas.

"Protsess"

Doku, mis polnud doku, ja mis näitab nõukogude kohtuprotsessi, mis tegelikult polnudki kohtuprotsess.

Dokusarjad

"Wild Wild Country"

Osho ja tema järgijate pöörane toimetamine ebasõbralikus Ameerikas.

Siim Rohtla
filmilevitaja

1. "Mission: Impossible – Fallout"

Monumentaalne verstapost märulipõneviku žanris, seda nii tehniliselt teostuselt kui põneviku storytelling'u meisterlikkuselt. P.S. Muide, isiklikult selle aasta kõige enim kordi üle vaadatud film ;)

"Mission: Impossible – Fallout" Autor: Kaader filmist

2. "Green Book"

Asjaolu, et filmi lavastajaks on just nimelt üks vendadest Farrellytest, kes kunagi Hollywoodi komöödia kunn oli, lisab sellele filmile mingi hoopis omamoodi lisamõõtme ja -väärtuse. Milline suurepärase meeleolu ja humoorika dialoogiga film, suur süda sees! Ja Viggole annaksin oma meespeaosa Oscari kohemaid kätte…

3. "Call Me by Your Name"

Esikas jäi küll vist eelmisse hooaega, kuid ise jõudsin selle vaatamiseni alles hiljuti. Üks neist vähestest filmidest, mis ületas ootusi ka vaatamata juba kahtlasena näivalt positiivsele kõmule.

4. "Avengers: Infinity War"

Oh! Siin filmis suudeti kokku panna kõik see, mida Marvel kõige paremini oskab, jäädes ikka värskeks ja pakkudes ootamatusi. Ja ehk üks võimsamaid süžeelisi cliffhanger'eid, mis järjefilmi ootamise peaaegu et füüsiliselt valusaks teeb? ;) 

5. "First Man"

Damien Chazelle'i heas tunnetuses ei pea kahtlema. Suurepärane film, eriti kui süveneda tehnilistesse tagamaadesse.

6. "A Star Is Born"

Hea emotsionaalne laksakas. Ilus ja valus, eriti nauditav just tänu sümpaatselt värvikatele peategelastele ning nende esitatud muusikale.

7. "Sicario 2: Day of the Soldado"

Järg, mida justkui ei olnudki vaja…? Aga tulemus oli sedavõrd võimas, et tahaks veel ja veel.

8. "Widows"

Jälle üks režissöör, kelles ei maksa kahelda. Steve McQueeni tõenäoliselt kõige kommertslikum film, mis ei jää siiski alla ühelegi sama mehe varasemate filmidega kehtestatud tippstandardile. Sisaldab vast aasta parimat twist'i?

9. "First Reformed"

Ethan Hawke'i parimaid-tundelisemaid rolle. Režissöör-stsenarist Paul Schrader pöördub tagasi juurte juurde ja teeb justkui mõttelise järje oma kirjutatud "Taxi Driverile"…? See väike hõrk film suurtest valusatest teemadest mõjub samaaegselt nii isiklikult kui ka üldistavalt.

10. "The Ballad of Buster Scruggs"

Üle pika aja saab öelda, et vennad Coenid on tõesti jälle omal tasemel tagasi. Paljutasandiliselt hingestatud, visuaalselt rabav ja muidugi coenliku huumoriga terviklik lühifilmipõimik. 

11. "The Favourite"

Üks aasta omanäolisemalt naljakamaid ja ajatult teravamaid filme.

12. "Game Night"

Mul ei olnud üldse plaanis seda filmi siia listi kaasata, ent kui mõtlen tagasi lõppeva aasta peale ning üritan meenutada puhtalt komöödiažanrisse kuulunud ja mind kõige korralikumalt naerutanud filmi, siis on selleks just "Game Night". Vinge näitlejakollektiivi, terava ja tiheda stsenaariumi ning mõnusalt musta huumoriga film, mis erinevalt paljudest teistest üritajatest ei panusta vaid allapoole vööd huumorile. Niisiis, eeskujulikult väärt komöödia!

Ja napilt jäid 13. kohta jagama: "A Quiet Place", "Black Panther", "Ready Player One", "Seltsimees laps", "Võta või jäta", "Ghost Stories", "Deadpool 2", "A Simple Favor", "Ant-Man and the Wasp".

Joonas Kiik
filmikriitik

Filmiaasta oli hea, kuidas seda ka ei piiritleks: kas siis tänavu siinsesse kinolevvi jõudnud asjadega, millest osa kannab eelmist aastanumbrit, või siis nendega, mis esilinastunud sel aastal ning millest suur osa pole veel meie kinolevvi jõudnud ja mõned ei jõuagi. Siinse küsitluse reeglite alla mahuvad nii ühed kui teised, nii et sisuliselt on see vähemalt viimase pooleteise aasta paremik. Paljugi on veel nägemata, kuid hetke esikümnesse mahtus ikkagi vaid väike osa väärt kraamist. Pikemalt loe juba blogist

.

10. "Poevargad" ("Manbiki kazoku" / "Shoplifters"). Jaapan 2018, režissöör Hirokazu Kore-eda

9. "Nähtamatu niit" ("Phantom Thread"). USA 2018, režissöör Paul Thomas Anderson

8. "Ameerika impeeriumi langus" ("La chute de l'empire américain" / "The Fall of the American Empire"). Kanada 2018, režissöör Denys Arcand

7. "Maja, mille Jack ehitas" ("The House That Jack Built"). Taani-Prantsusmaa-Saksamaa-Rootsi 2018, režissöör Lars von Trier

6. "Soosik" ("The Favourite"). Iirimaa-UK-USA 2018, režissöör Yorgos Lanthimos

5. "Dogman" Itaalia-Prantsusmaa 2018, režissöör Matteo Garrone

Kaader filmist "Dogman". Autor: CAP/MFS/Capital Pictures/SCANPIX

4. "Hooldusõigus" ("Jusqu'à la Garde" / "Custody"). Prantsusmaa 2017, režissöör Xavier Legrand

3. "Süüdlane" ("Den Skyldige" / "The Guilty"). Taani 2018, režissöör Gustav Möller

2. "Piir" ("Gräns" / "The Border"). Rootsi 2018, režissöör Ali Abbasi

1. "Kolm reklaamtahvlit linna serval" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri"). UK-USA 2017, režissöör Martin McDonagh

Kerttu Kaldoja
ERR Menu vastutav toimetaja

1. "Lucky"

2. "Vee puudutus" ("The Shape of Water")

3. "Mina, Tonya" ("I, Tonya")

4. "Tumedaim tund" ("Darkest Hour")

"Süngeim tund" Autor: Universal Pictures International Switzerland

5. "Kamtšatka karud"

6. "Lotte ja kadunud lohed"

7. "Ahto. Unistuste laev"

8. "Seltsimees laps"

9. "Koerte saar" ("Isle of Dogs")

10. "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" ("Becoming Astrid")

Maarja Hindoalla
"Kinovärgiga mandariin" saatejuht, filmikriitik

"Tully"

"Juno" ja "Noorte täiskasvanute" taga seisnud dünaamiline duo Jason Reitman režissöörina ja Diablo Cody stsenaristina on jõudnud teisme- ja veerandeakriisi painete juurest lapsevanemluseni. "Tully" on tuttavlikult südamlik, liigutav ja lõbusalt kurbhumoorikas film, mis on üles ehitatud nutikale stsenaariumile ja dialoogile ning käsitleb jätkuvalt ja järjest enam aktuaalsemaid teemasid (sünnitusjärgsest) depressioonist laste-lapsevanemate suheteni modernses maailmas. Peaosas Charlize Theron oma tuntud headuses ning temast ei jää karvavõrdki maha ka sekundeeriv Mackenzie Davis nimiosalisena.

"Tully" Autor: kaader filmist

"Viletsad värsid" ("Rossz versek")

PÖFFi põhivõistlusprogrammis esilinastunud Y-generatsiooni vaiksest maha käimisest pajatav Ungari film, mis on meisterlikult kirjutatud, lavastatud ja monteeritud, kasutades nutikalt ära kinokunsti kui meediumi eripäraseid võimalusi. Kohati teravalt läbinägelik, kohati naiivselt melanhoolne, läbivalt siiras, vahvalt värvikirev ja meeldejääva muusikalise kujundusega haarav ja liigutav kinoelamus. 

"Profile"

Väheseid, et mitte öelda seni ainus intelligentne tervenisti arvutiekraanil aset leidev film, mis käsitleb ühiskondlikult aktuaalseid teemasid – ISISe võitlejatest loo kirjutamiseks teeskleb briti ajakirjanikust peategelane ISISe pruuti, kuid langeb endalegi ootamatult eriskummalise kassi-hiire mängu lõksu – ning suudab seejuures hoida pinget ja tähelepanu algusest lõpuni, mõjumata seejuures kordagi klaustrofoobselt või kammitsetult.

"Mug" ("Twarz")

Berliini filmifestivalilt žürii grand prix Hõbekaru noppinud sünkjasmust komöödia tänapäeva Poola äärealadelt, mis virutab irooniapiitsaga teravalt religiooni, riigisüsteemi, meedia ja kogukondlike suhete suunas. Silmapaistva visuaalse käekirjaga film režissöör Malgorzata Szumowskalt, kes on oma terast, meelelahutuslikult küünilist maailmavaadet avanud ja lavastajameisterlikkust tõestanud juba varasemalt selliste filmidega nagu "Keha" ja "… nimel".

"Häving" ("Annihilation")

Õnneks ei pidanud "Ex Machinaga" endale parajad ootused seadnud Alex Garlandi teises täispikas mängufilmis pettuma, vastupidi – "Häving" on nii sisult kui ka vormilt äärmiselt kvaliteetne ja originaalne ulmefilm ning samas tugev draama, milles esitatud ambitsioonikad küsimused jäävad pikemalt kummitama. Ja loomulikult suurepärane näitlejate ansambel Natalie Portmani. Jennifer Jason Leigh, Gina Rodriguese, Tessa Thompsoni ja Tuva Novotny eestvedamisel.

"Süüdlane" ("Den Skyldige")

Jahmatavalt nutikate süžeepööretega lausa füüsilist pinget pakkuv põnevik, mille 85 minutit tegevustikku toimub ühes ja samas ruumis, reaalajas ja ainult telefonikõnede kaudu – väike šedööver, eriti arvestades, et režissöör Gustav Mölleri jaoks on tegemist režiidebüüdiga.

"Valss vahekäikudes" ("In den Gängen")

Samuti Berliini filmifestivalilt teed alustanud väga tundlik ja empaatiline film üksindusest, õrnusest ja romantikast ühes hulgimüügilaos, peaosades briljantsed Franz Rogowski, Sandra Hüller ja Peter Kurth. Eraldi tasub siinkohal mainida filmi pealkirja eestikeelset tõlget, sest nii sisult kui ka ruumitunnetuslikult on valss kaunilt sobiv kujund, millest aga originaal- ega inglisekeelses pealkirjas juttugi ole.

"Maja, mille Jack ehitas" ("The House that Jack Built")

Halastamatult provokatiivne või provokatiivselt halastamatu von Trier oma parimas vormis.

"Ära puutu mind" ("Touch Me Not")

Berliini filmifestivalil parima debüüdi ja parima filmi Kuldkaru võitnud, kohati kohmakas ja rabe, ent värskendavalt vaba ja toores tõsieluline linateos, mis ujub osavalt mängufilmi ja dokumentaali piirimail ning eritleb intiimsuse, (füüsilise) läheduse ning kehalise autonoomia ja identiteedi teemasid ilma igasuguse valehäbita.

"Unsane"

Steven Soderberghi lavastatud filme võib ehk parimal juhul nimetada ebaühtlase tasemega toodanguks, ent "Unsane" laseb Soderberghil taaskord särada – fakti, et film on tervenisti üles võetud iPhone'iga, võiks ehk ka suurema tähelepanuta jätta, sest eelkõige on tegemist närvesöövalt meelelahutusliku põnevikuga kafkalikust teekonnast #metoo-maailmas.

Juba mullustest, kuid meie kinolevisse tänavu jõudnud filmidest ei saa muidugi üle ega ümber Oscari-nominentidest "Kutsu mind oma nimega" ("Call Me by Your Name"), "Lady Bird", "Kolm reklaamtahvlit linnaservas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri") ning "Florida projekt" ("The Florida Project"), samuti "Hooldusõigus" ("Jusqu'à la garde") ja "Stalini surm" ("The Death of Stalin").

Gerli Nõmm
"Aktuaalse kaamera" kultuuriuudiste toimetaja

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name"), rež: Luca Guadagnino

"Külm sõda" ("Cold War"), rež: Pawel Pawlikowski

"Kolm reklaamtahvlit linna serval" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri"), rež: Martin McDonagh

"Vee puudutus" ("The Shape of Water"), rež: Guillermo del Toro

"Koerte saar" ("Isle of Dogs"), rež: Wes Anderson

"Fantastiline naine" ("Una mujer fantástica"), rež: Sebastian Lelio

"Ahto. Unistuste jaht", rež: Jaanis Valk

"Ahto. Unistuste jaht" Autor: Kaader filmist

"Seltsimees laps", rež: Moonika Siimets

"Tuulte tahutud maa", rež: Joosep Matjus

"Bohemian Rhapsody", rež: Bryan Singer

Margit Adorf
filmikriitik

Sel aastal oli meie kinolevis ligi 300 filmi, nendest julgelt pooled olen ma ära näinud, kuid kindlasti on ka hulk selliseid häid, mis mul on vahele jäänud ja mida veel kavatsen ära vaadata, kuid tabelisse saab ikka sättida ainult nähtu seast, seega rõhutan, et tabel pole mingi absoluutne püha nope, mis kõigist meie levifilmidest esile tõstetud. Mitmed head filmid jätsin ka oma TOP10 filmide seast välja, mis kehvemal aastal oleks raudselt sisse mahtunud. Olgu veel öeldud, et sel aastal oli mul selle TOP10 koostamine eriti lihtne, kuna väga ruttu sain aasta kinolevi tabelist üle 10 filmi kokku, mõnikord on tulnud 6 või 8 ja siis peab hakkama uuesti üle uurima, et mida veel mööndustega sisse lubada saaks. Seekord tuli hoopis vähemaks võtta, nii et peab ütlema, et kinopublikule oli väga hea filmiaasta. Küll aga saab tähelepanelik vaataja aru, et paljud selles nimekirjas olevad filmid jooksid meil kinodes 2018. aasta kolmel esimesel kuul, seega need filmid on tegelikult veel 2017. aasta filmid. Nii see on ilmselt ka sel aastal - kõige magusam aeg kinos käia (väljaspool PÖFFi) on jaanuar-märts. Eesti filme ma sellesse tabelisse ei pannud, kuid eraldi võiks ära mainida, et kodumaistest mängufilmidest oli minu lemmikuks "Seltsimees laps", dokumentaalidest aga "Rodeo". 

1. "I, Tonya"

Super lugu, väga head näitlejad, suurepärane päris elu tegelaste ja mängufilmi tegelaste kõrvutamine. Eludraama täies hiilguses, mitte lihtsalt spordifilm. 

2. "Three Billboards Outside Ebbing, Missouri"

Samad sõnad, mis esikoha filmi kohta. Ka see lugu on valus peegeldus tõestisündinud loost, mida "Kolme reklaamtahvli" loo autor tõesti kunagi ka ühes väikelinnas nägi. Lugu on neist küll ainult inspireeritud ja seega fiktsioon, kuid kes teab, kui kibe see tõeline reklaamtahvlite lugu oli või kui palju sääraseid juhtumeid maailmas veel on. Mõtlemapanev lugu, mis jääb kauaks kummitama, kuid mitte rusuma. Tähelepanuväärne on see, et loos on valuga kõrvuti ka palju lootust ja oma saatusest üle olemist. 

3. "The Death of Stalin" 

Tean, et mõnele see film üldse ei meeldinud, Venemaal keelati see poliitilistel põhjustel üldse ära. Mina vaatasin ja naersin ja nautisin. Väga head näitlejatööd, suurepärane absurditunnetus. Mulle harilikult sellised teatraalse poole kaldu filmid eriti ei meeldi, kuid see oli super. Vabalt vaadatav rohkem kui üks kord. 

4. "Lucky"

Vananemine on teema, mida kinolinal väga sageli ei kujutata, kuid see on teekond, mis meist hea õnne korral igaühel tuleb läbi teha. Läbi rutiinsete tegevuste ja väikelinna kodanike on üksi elavast vanamehest maalitud mällusööbiv portree, mis samuti on kokkuvõttes helges tonaalsuses, kuigi vanamees ise on torisev toi, mitte mingi päiksekiir. Märkimisväärne viimane roll suurepäraselt näitlejalt. 

5. "Bad Times at the El Royale"

See on lihtsalt täiesti pöörane meelelahutus selle sõnapaari parimas tähenduses. Mõnus vanakooli-stiilis film. 

Kaader filmist "Seitse võõrast". Autor: CAP/MFS/Capital Pictures/SCANPIX

6. "Tully"

Charlize Theron oma tuntud headuses. Väga hea naistekas, kuid loodetavasti vaatavad filmi ka mehed, kel plaanis isaks saada või kodus väikesed lapsed. Teema on tegelikult suht karm - eks see ju nii ole, et ühiskonnas on levinud arvamus, justkui lapsed on naiste teema, neile kuidagi kaasasündinud oskus ja jaks. Ka naised ise kujutavad endale ette, et tuleb üksi hakkama saama, mees aga isegi ei pruugi märgata seda, et midagi on viltu, enne kui hilja. Mõnes mõttes on uue ilmakodaniku perre sündimine nagu sõda, lahing, millest elusana väljatulemiseks tuleb koostöös paika panna strateegia, mitte minna üksi raskustega rinda pistma. Ühest küljest kerge film, kuid ilmselt kõnetab paljusid. Südamlikult jutustatud lihtne lugu argiraskustest.

7. "Killing of a Sacred Deer"

See on rusuv ja nii veider film, et söövitab end mällu ja enam lahti ei lase. Tähelepanuväärne on see, et kreeka antiiktragöödia on kaasaegses võtmes filmiks vormistatud. Šokeeriv. Frustreeriv. Unustamatu.

8. "The Avengers: Infinity War" 

Vahelduseks ka efektne märul. Õigupoolest oli sama häid märuleid veelgi, näiteks uus "Mission Impossible", kuid Avengersi lugu tundus veidi suurem tulevärk ja tugevam sooritus. 

9. "The Florida Project"

Veel üks lihtne ja südamlik lugu, mis on juba sündides puhas kinoklassika. 

10. "Hereditary" 

Selle puhul kahtlesin, kas panna tabelisse või mitte, sest lõpp kukub ikka kolinal ära, kuid kogu see teekond sinnani, kus toimub labane lend läbi õhu, on nii meisterlikult judinaid tekitav, et kui film ja stoori oleks suutnud samas vaimus lõpuni minna, oleks sellel olnud šanssi ka olla selle edetabeli tipus. Kahjuks aga läks nii. Näitlejad suurepärased, absoluutselt briljantne helikujundus ja muusika, kunstnikutöö… Ja siis selline lörtsitud lõpp. Vaimustus ja nördimus üheskoos, kuid kuna esimene ots on nii peenelt otse kümnesse, siis kehv lõpp päris põhja seda ei tõmba. 

Janet Õunapuu
"Aktuaalse kaamera" kultuuriuudiste toimetaja

1. "Külm sõda" ("Cold War"), rež: Pawel Pawlikowski

2. "Süüdlane" ("The Guilty"), Benedikt Erlingssonrež: Gustav Möller 

3. "Koerte saar" ("Isle of Dogs"), rež: Wes Anderson

4. "Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri"), rež: Martin McDonagh

5. "Pidu" ("The Party"), rež: Sally Potter

Sally Potter "Pidu" ("The Party") Autor: Kaader filmist

6. "Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name"), rež: Luca Guadagnino

7. "Mina, Tonya", rež: Craig Gillespie

8. "Soosik" ("The Favourite"), rež: Yorgos Lanthimos

9. "Leto", rež: Kirill Serebrennikov

10. "Seltsimees laps", rež: Moonika Siimets

Edith Sepp
Eesti Filmi Instituudi juht

1. "The Load", rež: Ognjen Glavonic

2. "Roma", rež: Alfonso Cuarón

3. "Dogman", rež: Matteo Garrone

4. "The Guilty", rež: Gustav Möller

5. "Woman at War", rež: Benedikt Erlingsson

6. "Border", rež: Ali Abbasi

"Piir" ("Gräns") Autor: Kaader filmist

7. "Shoplifters", rež: Hirokazu Koreeda

8. "The House that Jack Built", rež: Lars von Trier

9. "Cold War", rež: Pawel Pawlikowski

10. "Leto", rež: Kirill Serebrennikov

11. "Võta või jäta", rež: Liina Triškina-Vanhatalo

12. "Seltsimees laps", rež: Moonika Siimets

Elo Vilks
Elektriteatri programmijuht

"First Reformed", rež: Paul Schrader

"Taksojuhi" stsenaristi Paul Schraderi viimistletud ja stiilne käsitlus kaasaja muredega maadlevast preestrist. See film pani mu sel aastal kõige võimsamalt kinosaalis ahhetama.

"First Reformed" Autor: Kaader filmist

"Leto", rež: Kirill Serebrennikov

Kindel valik: mustvalge imeline pildikeel, võrratu muusika, ajatud teemad, värske autoripilk.

"Lady Bird", rež: Greta Gerwig

Greta Gerwing on ikka otse mu südamega rääkinud ning teeb seda "Lady
Birdis" samuti osavalt.

"Koerte saar" ("Isle of Dogs"), rež: Wes Anderson

Wes Andersoni ülimalt rikkalik ja tiheda tekstiga nukuanimatsioon võlus mu esimesel vaatamisel ja hiljem on end aina uute detailidega avanud.

"Soosik" ("The Favourite"), rež: Yorgos Lanthimos

Veidi uutmoodi Yorgos Lanthimos, kuid endiselt terav ja endiselt neetult osav filmitegija.

"Nähtamatu niit" ("Phantom Thread"), rež: Paul Thomas Anderson

Võikuse ja ilu paeluv segu, mis on jäänud kummitama nii ideede kui
visuaalse keelega.

"Islandi amatsioon" ("Kona fer í stríð"), rež: Benedikt Erlingsson

Huumor ja keskkonnateemad käsikäes. See film tabab nii hästi naelapea pihta!

"Florida projekt" ("The Florida Project"), rež: Sean Baker

Niivõrd ehedalt ja hea emotsiooniga tehtud film, mis hoiab raskete
teemade sees inimlikkust ja soojust.

"Suspiria", rež: Luca Guadagnino

Mu viimaste aastate leid enda jaoks on arthouse-õudukad. Sel aasta
jäi "Suspiria" siin eredalt meelde.

"The Distant Barking of Dogs", rež: Simon Lereng Wilmont

Dokfilm Ukraina sõjakoldes kasvavatest lastest ei masenda, vaid
taastab usu inimkonna headusesse.

"The Other Side of Everything", rež: Mila Turajlić

Mõtlemapanev ja sisukas dokfilm Serbia poliitaktivistist, kes oma
elutööle tagasi vaatab.

Lisaks Eesti filmid, mis tänavu kinodesse jõudsid. Saak oli rikkalik!

Valner Valme
ERR kultuuriportaali vastutav toimetaja

"Three Billboards Outside Ebbing, Missouri", rež: Martin McDonagh

"The Florida Project", rež: Sean Baker

"Isle Of Dogs", rež: Wes Anderson

"Climax", rež: Gaspar Noé

"Mandy", rež: Panos Cosmatos

"Mandy" Autor: outnow.ch

"Bird Box, rež: Susanne Bier

"The Man Who Killed Don Quixote", rež: Terry Gilliam

"The World Is Yours", rež: Romain Gavras

"Roma", rež: Alfonso Cuarón

"Outlaw King", rež: David Mackenzie

"Lucky", rež: John Carroll Lynch

"How It Ends", rež: David M. Rosenthal

"Sicario: Day Of The Soldado", rež: Stefano Sollima

"Seltsimees laps", rež: Moonika Siimets

"Cargo", rež-id: Ben Howling, Yolanda Ramke

"Anon", rež: Andrew Niccol

"Annihilation", rež: Alex Garland

"Hold the Dark", rež: Jeremy Saulnier

"First Reformed", rež: Paul Schrader

"Happy End", rež: Michael Haneke

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: