Arvustus. Ameerika rassisuhete turvapatjadega ajalugu ({{commentsTotal}})

"Roheline raamat" ("Green Book") Autor/allikas: outnow.ch

Uus film kinolevis
"Roheline raamat" ("Green Book")
Režissöör: Peter Farrelly
Osades: Mahershala Ali, Viggo Mortensen, Linda Cardellini, Sebastian Maniscalco jpt.
7/10

Ahistamisskandaali järel persona non grataks muutunud koomik Louis CK on naljatanud, et ükski hea lugu ei alga sõnadega "ma ei ole tegelikult rassist, aga...". Seesama hoiatav "aga" sobib iseloomustama nii rassisuhteid tänastes Ameerika Ühendriikides kui ka nende kujutamist Hollywoodi filmides. Ehkki lavastaja Peter Farrelly kuulutas parima muusikali või komöödia Kuldgloobust (draamaauhinna võitis seejuures "Bohemian Rhapsody", kus on nii muusikali kui komöödiat märksa enam) vastu võttes vajadust ühtsuse ja teineteisega rääkimise järele, omandab see "Rohelise raamatu" vaatamise järel mõnevõrra õõnsa kõla.

Õigupoolest tuleb ka ise alustada sarnase "agaga". "Rohelises raamatus", loos üliandeka mustanahalise pianisti Don Shirley kontserttuurist läbi lõunaosariikide, on rohkelt südantsoojendavat. Sõbrunemine Itaalia juurtega rohmaka sohvri Tony Vallelongaga on kahe pealtnäha erineva inimese vahelise tõkete ületamise lugu. Filmi jagub head nalja, mõnusat muusikat ja suuri tundeid, üleskutseid inimlikkusele ja pereväärtusi, lisaks on tegemist tempoka teekonnafilmiga, mis kõigele lisaks lõpeb jõuludega.

Aga...

Ometi on tegemist turvalise ja puhastatud ajalookäsitlusega, mis valib ekraanile jõudvaid detaile ning nende esitamise tooni viisil, mis lubab vaatajal koju minna hea sooja tundega. Ehkki filmi kannatajaks on nahavärvi tõttu teisejärguliseks elusolendiks liigitatud loominguline geenius, on tegemist valgete meeste kirjutatud, valge mehe lavastatud ja valge mehe pilgu läbi räägitud looga, mis patsutab justkui õpetlikult ja omamehelikult õlale, et pole tegelikult nii väga hullu midagi, kui sul on pere ja sõbrad.

Rahvaste ja rasside igavene sõprus on muidugi ilus idee, mille täitumine algab igaühe isiklikust avatusest ja suhtumisest, mida soodustavad omakorda isiklikud kontaktid, aga keeruliste poliitiliste, ühiskonnakorralduslike ja ajaloo risttuultest räsitud teemade kallale on pelgalt selle embava sõnumiga üsna tulutu minna. Umbes sama hea kui talupojamõistusega muu kui kaalikate kallale (vt Laur Kangeri artiklit viimasest Müürilehest).

Sõbralik kutse dialoogile on turvalisest ühiskondlikust seisundist esitatuna oluliselt kergem, kui pärast aastasadade pikkust orjamist, tasalülitatust ja marginaliseeritust. Ehk siis võime asju rahulikult kõrvalt vaadata, tuleviku osas lootusrikas püsida ei ole kõigi jaoks sugugi võrdne võimalus. Perspektiiv ise on privileeg, nagu kirjutas Khaled Hosseini raamatus "Lohelennutaja". Eks lugege seejuures kokku, palju on Kuldgloobusi või Oscareid jagunud mustanahalistele lavastajatele ja filmitegijatele laiemalt.

"Rohelise raamatu" tegelaste vaheline konflikt seatakse püsti sama lihtlabaselt ja naivistlikult kui lõpuks ka lahendatakse. Vallelonga viskab filmi alguses prügikasti kaks klaasi, millest mustanahalised töömehed on äsja joonud. Selline käitumine viitab üpris rangele eraldusjoonele "meie" ja "nende" vahel. Kui aga Shirleyga teele asutakse, on leppimine väle tulema ja tegelased saavad kiirelt semudeks. Irooniline, et leppimist ja lunastust otsiv osapool on seejuures pigem väärkoheldud ja alandatud Shirley. Ühel hetkel pakub Vallelonga talle kanatiibu, sest kõik mustad armastavad ju kanatiibu. Shirley laidab selle mõtte alguses maha, ent mugib hetk hiljem üllatunult pakutut. Sest hei, kellele siis ei meeldiks ometi kanatiivad ja mis oleks lihtsam viis näidata, et me kõik oleme tegelikult vennad ja õed.

"Rohelise raamatu" rassism on pehme ja mööduv, tegelased kõike arvestades sellele vastu seismiseks hästi valmis. Olukorrad lahenevad kiirelt ja valutult, olgu lahenduseks Vallelonga väledad kämblad või Shirley prominentidest tuttavad. Kuivõrd erineva pildi annab ajastu rassiprobleemidest maalida, võib näha näiteks 1988. aasta suurepärasest, ent masendavast draamast "Mississipi põleb", mis räägib kolme aktivisti mõrvadest 1964. aastal.

Värskematest näidetest väärib tähelepanu Spike Lee mullune "BlacKkKlansman: Must mees klannis", mis pöörab süüdistava pilgu otse tänapäeva. Või siis Boots Riley – kes muide nimetas omakorda Lee käsitlust liiga pehmeks ja ilustavaks – tänapäevas toimetav raevukalt kapitalismi- ja rassismikriitiline komöödia "Sorry to Bother You". Vaatamata heale tagasisidele ning kordades kõlavamale poliitilisele noodile on mõlemad kõiksugu auhindamistel marginaalseteks tegijateks jäänud.

Paraku on meelelahutustööstus endiselt paigas, kus mustanahaliste (aga ka paljude teiste alaesindatud gruppide, sealhulgas naiste) lugusid jutustavad ja kõiksugu barjääre ületama ning sõbrad olema kutsuvad üles kõik teised peale kirjeldatud vähemusgruppide enda. Keda huvitab, mida mõtlevad sest kõigest portreteeritavad ise, vaadaku sissejuhatuseks mõnda viimaste aastate hiilgavatest dokumentaalidest nagu Ava DuVernay "13th", Raoul Pecki "I Am Not Your Negro" või Sabaah Folayani "Whose Streets?".

Kogu turvalisuse ja klassikalisuse juures on "Roheline raamat" muidugi kahtlemata hästi tehtud ja ladus film, mis pugenud hinge väga laiale publikule, sealhulgas kõigi reservatsioonide kiuste ka siinkirjutajale. Ennekõike panevad filmi puudusi osaliselt unustama selle kaks detailitundlikult kirjutatud ja hiilgavalt näideldud peaosa. Viggo Mortensen on võimekam ja mitmekülgsem näitleja kui ükski tema roll eraldivõetuna oletada lubaks ning on siin justkui oma tuntuima tegelase, väärika ning väljapeetud Aragorni vastand, tahumatu ning intuitiivne. Pilgu sunnib aga jäägitult endale Barry Jenkinsi "Kuuvalgusega" läbilöögi teinud Mahershala Ali. Tema Shirleys on säärast rõhutatud väärikust ja sisemist vaoshoitud raevu, mida on raske ka pärast kinost väljumist mälust saada.

Vahest polegi seda niivõrd raske näidelda, kui sind ja sinu omakseid on järjepidevalt marginaliseeritud ja diskrimineeritud, marginaliseeritakse ja diskrimineeritakse edasi, et siis õlale patsutada ja öelda: davai, budjem drusjami! Ilmselt aitaks üksteisest paremini aru saada hoopis see, kui me vaataksime ja kogeksime järjekordse ajaloo valgendamise asemel rohkem nende "teiste" enda lugusid. Tänavune vahest kiidetuimgi mustanahaliste lavastajate töödest, Barry Jenkinski värske "If Beale Street Could Talk", ei paista muide hetkeseisuga Eesti kinolevisse üldse jõudma.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: