Tristan Priimägi filmisoovitused: "Mees, kes üllatas kõiki", "Roheline raamat" ja "Igaviku väravas" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: CAP/RFS/Capital Pictures/SCANPIX

"Terevisiooni" otsestuudios oli külas filmikriitik Tristan Priimägi, kes andis kolm soovitust, mida töö-, aga ka vabal päeval vaatama minna. Valikusse jõudsid "Mees, kes üllatas kõiki", "Roheline raamat" ja "Igaviku väravas".

"Mees, kes üllatas kõiki", rež Natalja Merkulova ja Aleksei Tšupov

Kaader filmist "Mees, kes üllatas kõiki" ("Человек, который удивил всех"). Autor: CAP/MFS/Capital Pictures/SCANPIX

Priimägi tõdes, et Eesti filmi fännid võiksid seda filmi juba seepärast vaatama minna, et filmi operaator on eestlane Mart Taniel. "Aga nendele, kes võib-olla ei ole [Eesti filmi fännid], võiksid ikkagi mõelda, et see on ka selgelt osa Euroopa filmitraditsioonist. Selline narratiivne draama mehest, kes saab vähidiagnoosi ja kuuleb kohaliku nõia käest lugu sellest, kuidas ennast maskeerides on võimalik surm ära petta. Surm vaatab ja ei tunne sind ära ning läheb edasi. Viimases hädas muud üle ei jää ja paneb selle teooria proovile ja taasloob ennast kellekski teiseks. Seda, kelleks, või kas tal surma õnnestub ära petta, ma veel ei kommenteeriks."

Ta märkis, et see ei olegi niivõrd kannatuste lugu, vaid lugu julgusest erineda. "Raske on tänapäeval rääkida Vene filmist ilma kahtluseta, et ta on sotsiaalse kommentaariga, aga selle puhul see kindlasti peab paika. See on kindlasti homofoobiast Venemaal ja igasugusest võõra ja teise tagakiusamisest ning taunimisest, mida see ühiskond tundub järjest enam taastootvat praegusel hetkel. Siin on ka selge, et see transformatsioon, mille see mees läbi elab, on ikkagi vist tagasipöördumatu. Ta taasloob end küll selle intsidendi vältimiseks, aga tegelikult ta ise selle juures muutub kardinaalselt. See on õudselt hea film."

Priimägi lisas, et tal on hea meel, et Eesti film sai ka lõpuks Veneetsia filmifestivalile. "Eesti on täitsa kaastootja maana legaalselt selle juures ning Eesti sa ka Veneetsiast parima naisnäitleja auhinna nende tuules."

"Roheline raamat", rež Peter Farrelly

Kaader filmist "Roheline raamat" ("Green Book"). Autor: CAP/RFS/Capital Pictures/SCANPIX

"Roheline raamat" on rassismiteemaline film ja üks peamisi Oscari-kandidaate, tõi Priimägi välja. "Sellest, kuidas must klaverimängija keerulistel 50. ja 60. aastatel sõidab läbi lõunaosariikide kontsertturneel ja temaga on kaasas Viggo Mortenseni kehastatud ihukaitsja-autojuht. Loomulikult on seal alguses rassiline pinge ja üksteist tundma õppides need lahenevad," rääkis ta.

"Huvitav, et kui ma saalist välja tulin ja minult küsiti, et kuidas oli, siis ma automaatselt ütlesin, et feel-good movie, hea-tuju-film ja seda fraasi on päris palju kasutatud. Ta on väga ladusalt kulgev, aga minu arust on selles ka natuke see probleemikoht, sest kui ladusalt me peaksime vaatama filmi rassismist. Seda [teemat] on küll väga karmilt ka käsitletud varem, et võib-olla on see käiguvahetus, et inimesed tunnevad, et [rassimist] saab rääkida ka sellisel lihtsal moel, üsnagi kerges toonis," märkis Priimägi.

"Aga mul on natuke tunne, et hea-tuju-film tähendab, et "minge-minge vaadake, pole see rassism nii hullu midagi". Tekib see tunne, et millist kuvandit sellele meie valges riigis luuakse. Aga ta on väga hästi kirjutatud ja tõesti ladus film, ja kui pärast Oscari-galat pärlikeedega daamid istuvad oma limusiini ning nad on sellele mustanahalisele juhile nõus paar lahkemat sõna paotama, siis see on ka ikkagi võit mingil määral."

"Igaviku väravas", rež Julian Schnabel

Kaader filmist "Igaviku väravas" ("At Eternity s Gate"). Autor: CAP/RFS/Capital Pictures/SCANPIX

Priimägi tõdes, et filmi "Igaviku väravas" näol on tegemist tõepoolest puhta kunstiga. "Kunstnik Julian Schnabel on režissöör, ja Van Gogh huvitaval kombel tuleb nüüd järjest üles, erinevates kontekstides teda filmides käsitletakse. Tema sõnul pakub film lisaks välistele sündmustele Van Goghi elu lõpuetapis Lõuna-Prantsusmaal sisemonoloogidega ka selle, mis tema sees toimus.

"Mida võis tunda mees, keda kunstnikuna ei tunnustata ja kes maadleb ilmselt vaimete häirete ja probleemidega. Seetõttu on see natuke raskepärane film ja need, kes seda hea-tuju-filmi rassismist lähevad vaatama, need võib-olla seda ei tahagi nüüd näha," märkis ta.

"Aga see Willem Dafoe rollilahendus ei ole mitte lihtsalt imelik imitatsioon, vaid ta on niivõrd inimlikult lahendanud selle oma nägemuse Van Goghist. Ta on soe, hästi empaatiline, tõeliselt maailma suhtes osavõtlik, aga selgelt iseendaga pahuksis mees, kes proovib mingisugust kunstielu enda jaoks seal välja kristalliseerida. See rollilahendus on nii superhea, et ma selle p ärast juba kindlasti soovitaks. Ma loodan, et talle antakse mingi auhind ka ikka. Ma annaks küll.

Priimägi kinnitas, et filmi saab ennast vaadata ka kui kunstiteost. "Jah, sest ta on käsikaameraga võetud, sellise hüpliku pildiga, ronib hästi lähedale, fookusest välja. Ta teeb pildiga mingeid asju, mida klassikalised filmikooli mehed võib-olla ei tee."

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: