Ungari lavastaja László Nemesi debüütfilm "Sauli poeg" oli Euroopa nn kunstikinos unikaalne teos, kuna see ei mänginud mitte tüüpiliste elementide - ülim realism, pikad mõtlikud kaadrid, rahulik tempo - peale, vaid virutas korraliku žanrifilmiliku obaduse kõhtu. Ootamatu loominguline jõud, millega oli lavastatud koonduslaagri lõputut stiihiat ja trööstitust, mõjus kui tipptasemel õudukas, mitte kui määramatult traagiline sõjafilm. Koos Martti Helde linalooga "Risttuules" oli "Sauli poeg" kinnituseks, et kõige valusamaid ajaloolisi sündmusi võib käsitleda ka täiesti omamoodi, sest teatav konflikt algmaterjaliga võib käivitada dialoogi, mis nende teemade puhul pole kunagi varem tekkinud.

Oma uue filmi "Loojang" juures võttis Nemes aluseks sama mudeli. Peategelaseks on justkui eikeegi, Budapesti edukaima kübarakoja traagiliselt hukkunud omanike tütar Írisz Leiter. Keegi teda ei tea ega tunne, ta ilmub välja täiesti ootamatult. Esimestest minutitest alates asub Juli Jakabi kehastatud tegelane aga paanilisele otsingule - kui "Sauli pojas" ajas peakangelane oma poja jälgi, siis sel korral aetakse taga kadunud venda.

Kogu kaks ja pool tundi kestev linalugu ongi üks katkematu kassi-hiire mäng, millele annab lisapinget juba eelmises filmis Nemesi käekirjaks saanud (kui seda kahe filmi põhjal üldse öelda saab!) pidevalt peategelast jälitav kaamera. See annab võimaluse vaatajat ära petta, sest kuigi meile jääb mulje lineaarsest ning objektiivsest jutustusest, siis tegelikult on see pelgalt illusioon. Kas me näeme kõike, mis toimub? Mis on tegelik kontekst? Kas saame usaldada tegelast, kelle minevikust puudub igasugune teadmine? Need küsimused, mis paratamatult tekivad, on ühelt poolt provokatsioon, viies vaatajat meelega valedele radadele, kuid mitte alati.

"Loojangu" võlu peitubki sellest, et tuleb leida üles õiged küsimused, sest vastuseid neile niikuinii ei anta. Ilmselt tundub see erakordselt keeruline ning praeguseks hetkeks, kui olen hakanud ajama mingit eksistentsiaalset metaheietust, on huvi selle filmi vastu enamikel juba lahtunud. Huvitaval kombel tekivad need segased tunded ja heitlikud mõtted aga ainult vaataja peas, sest film ise on ääretult lihtsakoeline. Peategelane jookseb ringi, räägib erinevate inimestega, pääseb läbi õnneliku juhuste Budapesti allilma tagatubadesse ja näitab läbi selle, kui õrn oli tollal piir kõige puhtama ja kõige räpasema elukorra vahel. Pole vaja karta filmi, kartke enda mõtteid!

Raamlugu, kus suur roll on lihtsalt hektilisel kaameratööl ja pideval liikumisel, on kohati isegi labane, kuid ei oma ka nii suurt tähtsust. Olulisem on olustiku- ja kohalolutunnetus, mis tekib koos peategelasega läbi 1913. aasta Budapesti rännates. Tänu lähenemisele, mida Nemes kasutab, on "Loojangul" suurem ühisosa Ilya Naishulleri "Hardcore Henry" ja iga teise arvutimänguga kui Euroopa arthouse-filmitraditsiooniga. Muidugi, seal on olemas ka kvaliteetkino essents, kuid pigem tuntud provokaatorite Lars von Trieri, Gaspar Noe ja Yorgos Lanthimose moel. Nad ei järgi reegleid, vaid on kursis kõigega, mis toimub ja kuidas asjad päriselt käivad, aga teevad meelega risti vastupidi.

Nii ka antud juhul. Kostüümidraamast, mis üldjuhul tähendab kirkaid värve ja tohutult eepikat, on saanud pigem gängsteri- või kelmifilm, kus kostüümide taha on peidetud rõvedad lurjused. Tänu sellele mõjub "Loojang" kui Lanthimose "Soosiku" ("The Favourite") poolvend - kuigi seal toimus tegevus 18. sajandil Inglise kuninganna õukonnas, on universaalse ilu vastandamine ühiskondliku roojaga, veider atmosfäär ja otsekohene filmikeel väga sarnased. Ehk hakkabki otsa saama "Downton Abbey" laadsete mesimagusate õukonnaseebikate laine ja asemele tuleb tige andmine, millel on rohkem ühist halastamatute vesternitega. Need kaks näidet annavad küll igatahes alust seda oodata.

Aga kui vaatame uuesti "Sauli poja" poole, siis tekib põhjendatud küsimus: kas László Nemes lihtsalt kordab end? Kindlasti kordab, sest isegi kahe filmi rütmis ja loo arenemise mustris võib näha sarnasusi, kuid ehk on see hoopis kaval lisapööre? Thrillerimudel, mille efektiivsust on Nemes juba kahel korral tõestanud, võib töötada ükskõik millises kontekstis, olgu selleks siis koonduslaager või kübaratööstus. Kõik sõltub vaatenurgast ja oskuslikust lavastamisest - kui need on paigas, pole ükski teema ega konfliktne ajastu piiranguks. Järgmiseks võime me näha täpselt samade reeglite järgi tehtud filmi Jeesuse ristilöömisest või 5000 aasta pärast maa vallutavatest tulnukatest, vahet pole, see loogika toimiks samamoodi ja vaimustaks mind ilmselt taas.

Seejuures on "Loojang" täpselt selline film, mis lööb vaatajad lahku - osade jaoks on peategelast jälitav kaamera lihtsalt tüütu ja ebafilmilik, mida kinnitasid ka mitmed Eesti esilinastuselt lahkunud vaatajad. Samas on kindlasti ka palju neid, kes lähevad suure õhinaga Írisz Leiteri sabas mööda Budapesti ringi jooksma. Sellest kõigesi ei tule lõpuks midagi eriti välja, aga kas alati peabki? Teekond oli vähemalt lõbus.

Ungari kino hakkab üllataval kombel tõusma üheks Euroopa säravaimaks filmiregiooniks, arvestades nii László Nemesi kaht suurepärast linatööd kui ka Ildikó Enyedi kummituslikku "Ihust ja hingest" ("On Body And Soul"), mida saatis suur edu nii festivalidel kui kriitikute seas. Nad oskavad võttad ajatud teemad ja keerata need ebanormaalsesse konteksti, mis ei sarnane millegi ega kellegi muuga. Samas ei ole tegemist ka mingite põlve otsas nikerdatud teostega, sest "Loojangu" jaoks loodud filmilinnak oli kohati võimsam kui mõnel 100 miljoni dollarise eelarvega Hollywoodi kassahitil. See on asi, mille üle uhke olla.