Arvustus. Üllatusterohke film, mis ka film on ({{commentsTotal}})

“7 võõrast El Royalis”
“7 võõrast El Royalis” Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinos

"7 võõrast El Royale'is" (Bad Times at the El Royale)

Lavastaja Drew Goddard
Näitlejad Jeff Bridges, Cynthia Erivo, Dakota Johnson, Jon Hamm,
Chris Hemsworth

9/10

Nädalavahetus on ees, õhtud pimedad ja jahedad, kinoskäimiseks aeg ideaalne ja õnneks on praegu kinosaalides ka mitmeid häid filme. Kui teil veel nägemata "7 võõrast El Royale'is", siis kindlasti võiks minna vaatama seda kummalist linateost, milles on jahmatavaid pöördeid ja WTF-(what the fuck) momente nii ohtralt, et vaevalt jõuad ühest hoobist toibuda, kui juba järgmise pöördega rabatakse. Lugu raputab. Kui oled tavalises sängis loksuvaid filme vaadates laisaks muutunud, siis mine turguta end selle süžeepiruetitamisega.

Tegemist on autorifilmiga, mille stsenaristiks ja režissööriks Drew Goddard. Mäluvärskenduseks olgu mainitud, et Goddard alustas stsenaristina, kirjutades osi seriaalidele "Vampiiritapja Buffy" ja "Angel", hiljem ka "Aliasele" ja "Lost'ile". Mängufilmidest on ta olnud stsenaristiks tollal täiesti uudse lähenemisnurgaga ulmefilmile "Cloverfield" (2008) ning peaaegu tema autorifilm on "Metsamajake" (2012), kus ta oli stsenaariumi kirjutamisel kaasautor. Lisaks on ta kirjutanud stsenaariumid omanäolisele zombifilmile "Maailmasõda Z" (2013) ning kosmosevallutamise loole "Marslane" (2015). Nagu filmograafiast näha, on ta olnud truu müstika ja põnevuse valda kuuluvale närvekõditavale žanrile.

Vihase 8 kannul?

Teda iseloomustabki üllatavate värskete nurkade leidmine ja ka uue filmiga ei vea Goddard vaatajat alt, kuigi siin pole midagi ulmelist ega üleloomulikku, kõik filmis toimuv võinuks ka päriselus juhtuda, selles vallas on tegevustik realistlik.

Filmi vaadates ja eriti selle finaali poole kulgemise ajal tekkis paralleel Quentin Tarantino filmiga "Vihane kaheksa" (2016) ja võimalik, et mingeid Tarantino mõjutusi Goddardi filmis on, kuid kindlasti ei ole tegemist paroodia või kopeerimisega ja ühtlasi on Goddardi film palju kergem seedida ning seda võib liigitada siiski pigem komöödia valda, kuigi laipu on seal kuhjaga. Kui teile on kunagi meeldinud kasvõi üks Tarantino film, siis soovitan Goddardi lugu vaatama minna, kuid tahan veel kord rõhutada, et see pole kopeerimine ega isegi mitte remix, küll aga on film samas võtmes nagu mõnigi Tarantino teos.

 

Filmi sisust saab ära rääkida vaid nii palju, et tegevus toimub 60ndail, kahe osariigi piiril kõrvalises hotellis, milles kunagi kees vilgas patuelu, kuid mis filmi sündmuste ajaks on sama hästi kui mahakantud. Segastel asjaoludel satub sinna ühel päeval kokku mitu klienti, kes pole omavahel kuidagi seotud. On purunenud unistustega lauljatar (Cynthia Erivo), luhtunud eluga pangaröövel (Jeff Bridges), raske lapsepõlvega vanem õde (Dakota Johnson) koos noorema õega (Cailee Spaeny), salaametit pidav näiline tolmuimejamüüja (Jon Hamm) ja hotelli administraator, pealtnäha tossike (Lewis Pullman).

Kõik töötab

Kõik näitlejad teevad hiilgavad rollid, dialoogid on ladusad, tegelased suhestuvad omavahel, nende minevikku avatakse piisavas tempos ja parasjagu, liigsesse ei takerduta, tempo on paigas ja kõik asjaosalised saavad tähelepanu. Kõik eelloetletud näitlejad saavad ekraaniaega ja on samavõrra pea- ja kõrvalosalised. Kui keegi esile tõuseb, siis Jeff Bridgesi ja Cynthia Erivo duo, aga siiski puhtalt stsenaariumist tingituna, sest ega keegi teine neile alla ei jää.

Hiljem lisandub punt segaseid seksika sektijuhi (Chris Hemsworth) käsualuseid. Algul veidi venivad sündmused lähevad käima loojangul, mil kohale jõuab äikesetorm, vihma ladistab nagu oavarrest ja kuulda on klassikalist kõuekõminat. Selle vihmasaju eest tõmban kümnest punktist ühe maha. Sest see on nii tavaline. Kui film muus osas püüab üllatada ja see ka õnnestub, siis miks peab seal ikka olema see tavaline paduvihm ja kõu? On ka teisi efektseid ilmastikunähtusi või loodusõnnetusi. Udu, üleujutus, metsatulekahju, rahehood, jäide… Nojah, tuisku poleks siin saanud kasutada ja eks seegi olnuks sama leierdatud kui padukas ja kõuekõmin. Igal juhul oli see täiesti trafaretne vihm minu jaoks filmis kõige häirivamaks osaks ja seda saab iseenesest võtta ka komplimendina, sest muu üle ma ei oska kuidagi kurta.

Paljaid naisi pole 

Naispublikule on siin silmrõõmuks poolpaljalt ringi lehviv meelas Chris Hemsworth, mehed, kes sooviksid näha paljast naiseihu, jäävad seekord kahjuks vaeslapse rolli. Seksistseene pole, ekstreemset vägivalda visuaalis samuti mitte. On küll kõvasti kõmmutamist ja päris kõik tegelased selle käigus ellu ei jää, kuid vägivalda pole selles filmis üle ekspluateeritud, see ei jää kokkuvõttes painama. Mingit moraali ei loeta, publik ise otsustab, mida kinosaalist lahkudes sellest loost arvata või kas selles siis oli ka mingi iva, mida edaspidisele eluteele kaasa võtta.

Mina nimetaksin "7 võõrast puhtaks meelelahutuseks, kuid see on hoolimata laibarajast ja tegelaste ehk mitte kõige nutikamatest otsustest intelligentne meelelahutus, mis hoiab meeled virged ja pakub rikkalikult silmailu ka kunstnikutöö vallas. See on film, mis võib saada selliseks klassikuks, mida tahad vaadata rohkem kui ühe korra. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: