"Piir" on muinasjutt, kuid ei räägi seejuures mõnest Disney printsessist. Hoolimata üksikutest ühisjoontest ei sarnane ta loomult ka "Vee puudutusega", eelmise aasta parima filmi Oscari võitjaga. Enim meenutab "Piir" ehk vendade Grimmide kõhedavõitu muinasjutte, lihtsalt tuleb asendada kõik varvastest-sõrmedest ilma jäämised lastepornoga. Õuduste kõrval leiame filmist ka armsat ja ilusat - see üllatab vähem, kui arvestame, et lugu põhineb J. A. Lindqvisti jutustusel, kelle sulest pärineb ka "Let the Right One In".

Tina on selle muinasloo "printsess". Tal on maagiline võime tunda kurjuse lõhna ja muinasjutuprintsessile kohaselt on tal ka lähedane suhe loodusega. Sellegipoolest on üks kõrge sein, mis teda päris muinasjutuprintsessidest eraldab - nimelt Tina on inetu. Asi pole selles, nagu ei vastaks ta hollywoodilikele ilustandarditele, vaid Tina näeb välja nagu koopainimene. Ei pane imestama, kui kuuleme, et teda on terve elu sel põhjusel narritud - näeme ka inimesi talle pika võõristava pilguga järele vaatamas. Vaatamata sellele ei satu ta siiski oma ebanormaalse välimuse tõttu otsestesse konfliktidesse. Ta saab töökaaslastega kenasti läbi, tal on olemas meessõbra-tüüpi tegelane ja naabrid on temaga sõbralikud. Rootsi tõesti on maailma sallivuse kants.

Kuna aga üks filmi põhiteemadest on soov kuhugi kuuluda, tahtnuks näha rohkem Tina raskusi sobitumisel. Filmi suurim saavutus – peale grimeerijate fantastilise töö – on see, et film ise ei jää oma peategelast kohtlaselt jõllitama. See pole mingi tsirkuse freakshow, "Piiris" on küllaga intiimseid lähikaadreid ja paljude jaoks võib Tina välimus mõjuda pelutavalt, kuid tänu Ali Abbasi peenetundelisele režissööritööle – ja Eva Melanderi õrnale näitlejatööle – ei võta kaua, et unustada tema välimus ja keskenduda sisemisele ilule.

See kõik aga ei tähenda, justkui ei tahaks film tekitada vaatajas tugevat ebamugavust ja jälestust. Üsna pea tutvume teise peategelase Vorega, kes on samuti koopainimese sarnane isend, ainult et groteskse ja judinaid tekitava irvega. Nende armuloost sööbis mällu üks lausa sürreaalne stseen, kus ma ei suutnud otsustada, kas katta silmad või pursata naerma. Kuigi mõned ebameeldivad tunded tulenevad peategelastest, enamasti Vorest, siis kõige hullem vastumeelsus ei teki pildikeele peale, vaid on seotud Tina lasteporno-alase uurimistööga. Sealt leiab täiesti tavalised, kena välimusega inimesed, kes on sisemiselt tõelised koletised.

"Piir" ei keskendu ainult elu tumedamale ja koledamale küljele, kuigi seda leidub ohtralt. Pelglik Tina muutub üha enesekindlamaks ja õpib oma loomust paremini tundma. On tõesti südantsoojendav näha teda loo arenedes nii vabana ja piirideta. Kuid siiski on kaheldav, et lahkute kinost sooja südamega – olge valmis süngeteks juhtumisteks, mis jäävad kummitama veel päevadeks.