Tants läbi elu ja surma. Tristan Priimägi intervjuu Gaspar Noé'ga ({{commentsTotal}})

Prantsuse-Argentiina päritolu filmirežissöör Gaspar Noé.
Prantsuse-Argentiina päritolu filmirežissöör Gaspar Noé. Autor/allikas: Mickan Palmqvist/DN/TT/SCANPIX

"Tegelased "Ekstaasis" ei ole nii suure paine all kui mu eelmistes filmides ja annavad parema võimaluse samastumiseks," tõdeb Gaspar Noé intervjuus Tristan Priimägile värskes Sirbis.

Päev on õhtusse jõudmas ja minu inter­vjuu tänapäeva prantsuse filmi ehk kõige skandaalsema filmitegija Gaspar Noéga lootusetult graafikust välja veninud. "Tal pikk päev seljataga. On tal ikka energiat, et veel minuga rääkida?" teen ukse taga juttu intervjuu organiseerijaga. "Gasparil on alati energiat!" tuleb kindel vastus.

Täiesti õige. Noé on osavõtlik ja räägib palju. Temaga vesteldes veendun üha enam, et ta on tõeline kunstnik, kes tegutseb vaistu, mitte plaani järgi, ning tema kujundidki filmides on tabatud impulsiivselt, kompamisi. Ilmselt seetõttu ning ka tema joviaalse sinikrae oleku ja stiili pärast on teda ka rumalaks peetud. Sellega ei saa ma kuidagi nõustuda. Ta on tõesti täielik vastand näiteks Michael Hanekele, kellel on filmiprojekt ja selle sotsiaalne sõnum enne filmimist peensusteni paika häälestatud. Sisetunne ütleb talle, kuhu liikuda, mida võtta ja mida jätta.

Noé on tundeinimene, kes on füüsiline ja kohal. Ja seda füüsilisust nõuab ta ka oma vaatajalt, olgu elavaks näiteks kas või ta viimane film "Ekstaas",1 mille läbimise järel on tunne, nagu oleks trennis käinud ja seejärel end veresaunas puhtaks pesnud – fantastiline kehaline, aga ka kehaväline kogemus.

Mul oli sõbraga just üks eriarvamus. Mina kaitsesin "Ekstaasi", aga tema küsis, kas filmil ei peaks siiski olema mingi point. Minu arvates ei pea. Mida teie arvate?

Praegu on filmide ja nende rahastamise põhiprobleem see, et eriti kui tegemist on mingite reptiilsete teemadega, peab seda tasakaalustama moraalne seisukohavõtt – näitamaks, mis on hea ja mis kuri. Raha saamiseks tuleb tõestada, et võideldakse demokraatia eest, headuse ülimuslikkuse nimel.

Nüüd rahastavad filme põhiliselt telejaamad. Ja Netflix, aga ka komisjonid, kus istub 13 inimest, kellel pole sama filmimaitse, ja selle tulemusena on filmid märksa kontsentrilisemad. Enamik ulme- ja märulifilme on 1970ndatel ja 1980ndatel tehtud filmidega võrreldes maitsetud.

Kuidas see ime juhtus, et te "Ekstaasile" üldse raha saite?

Wild Bunch.2 Ja väga väike eelarve ning lühike võtteperiood. Ma ei usu, et Fassbinder saaks tänapäeval võtta üles neli filmi aastas, nagu ta omal ajal tegi. Ei usu ka, et mõni Hollywoodi stuudio rahastaks praegu mõnd sellist filmi nagu "1900", "Taksojuht" või "Pääsemine".Ameerikas praegu tehtavad filmid on väga tasapaksud.

Millal te ise viimati filmiga moraalse seisukoha võtsite? On see "Üks kõigi vastu"?4

See oleks küll väga foobiline seisukohavõtt. (Naerab.) Mulle meeldib Stanley Kubricku lause "Ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tean, mida ma ei taha". Ka mina ei tea, mis mulle meeldib, aga tean, mis ei meeldi.

Olete toonitanud, et inimesed vihkavad teie filme. Mida "Ekstaasi" puhul vihata?

Vastuvõtt on olnud hea ilmselt seetõttu, et tegelased "Ekstaasis" ei ole nii suure paine all kui mu eelmistes filmides ja nendega saab paremini samastuda. Mu eelmiste filmide tegelased on enamasti luuserid, siin aga näeb juba avastseenis, et näe, need võivad olla potentsiaalsed võitjad. Nad on noored ja värsked ning suurepärased võimekad tantsijad, kelle peale kade olla. Tegelastesse antakse võimalus armuda, enne kui nad muutuvad koletisteks.

Milline teie film on kõige vihatum?

"Armastus".5 Kui "Üksi kõigi vastu" välja tuli, oli reaktsioon 50 : 50, "Ümberpöördumatu"6 teenis 65% halbu arvustusi, "Ootamatu tühjusega"7 läks kõver üles 75% negatiivsete kajastusteni ja "Armastust" pooldas ainult umbes 15%. Ja siis ühtäkki "Ekstaasile" märksa parem vastukaja, kui ma harjunud olin. Mõtlesin, et see on ilmselt mu karjääri lõpp.

Kuuldavasti oli Lars von Trier niivõrd šokis heast vastukajast "Melanhooliale",8 et ta läks ja andis Cannes'is selle rumala pressikonverentsi, mille peale ta natsiks tembeldati.

Ta võttis selle mängu ette. Kui seda pressikonverentsi vaadata, siis on näha, et ta üritab inimesi naerma ajada, aga naljad lähevad järjest raskemaks ja raskemaks. Mulle meeldib tema viimane film9 väga. See on minu arvates ta viimaste aastate kõige leidlikum teos: vaimukas, seikluslik, teistsugune.

Kas tunnete temaga ka hingesugulust? Peetakse ju teid mõlemaid provokaatoriteks.

Ei ole seda tema ega ka mina. Ta teeb lihtsalt filme, mida ta ekraanil näha tahab. Igal filmitegijal on oma iidolid, olgu elus või surnud, ja neid kannan alati endaga kaasas. Olen aupaklik vaba mõtlemise traditsiooni vastu. Filmikunstis pole nii nagu kirjanduses, kus näiteks Houellebecq võib kirjutada, mida aga soovib, see avaldatakse ja talle pole isegi oluline, kas inimesed seda loevad või mitte. Filmi­tegemiseks on raha vaja ja turundamiseks Ameerika staare. Ma imetlen, et Lars von Trieril õnnestub teha Vana Maailma filme maailmakuulsate näitlejatega. Ja ta teeb seda oma kodus.

Teine, keda ma imetlen ja kellel on oma filmide rahastamisega alati probleeme, on Abdellatif Kechiche. Ta on suurepärane, sest teeb filme täiskasvanud publikule. Ja seda mitte erootiliste stseenide tõttu, vaid tema teeb tõsiseid filme nii, nagu mõned kirjutavad tõsiseid raamatuid. Tänapäeval on väga keeruline teha tõsiselt võetavat filmi. Veel üks film, mis taastas mu usu sellesse, et võib ka hästi minna, on "Piir".10

Kas "Ekstaasi" saanukski teha vaid Prantsusmaal?

Ka Austrias või Taanis, võib-olla ka Hispaanias, aga kindlasti mitte Saksamaal, veelgi vähem Ameerikas. Jällegi, 1970ndate filmide sisu on praegustest märksa rikkalikum. Tänapäeval on kõige põnevamad ilmselt üldse dokumentaalfilmid. Dokis justkui pole seda moraalse seisukohavõtu kohustust ja võib lihtsalt portreteerida mõnd tükki elust. Hinnangu annab vaataja, mitte produtsent või stsenarist.

Mõni märkimist väärt dokk ehk?

Kas nägite prantsuse dokki "Caniba"?11 jaapani mehest [Issei Sagawa – toim], kes tappis ühe Hollandi naise ja sõi ta ära. See on äärmiselt eksperimentaalses stiilis üles võetud ja seda võib võtta lihtsalt haiglase filmina, aga selles dokfilmis ei üritata edastada seisukohta, vaid lihtsalt portreteeritakse tegelast. Üks film, mida mulle kõik soovitavad, aga pole veel vaadata jõudnud, on "Metsik, metsik maa".12

Kas kaaluksite näiteks filmitegemist HBOs, kui see annaks rohkem vabadust?

Ma arvan küll, et seal on rohkem vabadust kui mõnes riigitelevisiooni kanalis nagu BBC. Pay-TV kanalid võivad asju lihtsalt netti üles riputada ilma mingi tsensuurita. Kui "Armastus" välja tuli, siis arutati, mis reiting sellele kuskil riigis anda või kas seda võib üldse näidata. Netflix ostis selle ära ja pani üles. Nüüd võib seda vaadata iga laps kas või keset päeva, ka pühapäeval, kui vanemad kirikus palvetavad. Netflix ei tsenseeri filme. Ilmselt ei rahastataks mõnd radikaalset teost, aga see ostetaks, kui see on valmis saanud, ja tehtaks kättesaadavaks suurele vaatajaskonnale.

Mulle meeldib "Ekstaas" väga ka tantsufilmina. Kas peate tantsimist millekski ohtlikuks?

Ei. Ühe koha peal istumine on ohtlik.

Tants tundub filmis vallandavat mingi teise, metafüüsilise tasandi, millegi kontrollimatu.

Jah, aga tants on ka väga kinematograafiline. Tahtsin kunagi näha filme häkkeritest ja sellest, kuidas nad tegutsevad. Mida kauem ma neid vaatasin, seda paremini jõudis kohale, et nad ei tee mitte midagi. Ma olen täielik ebay-sõltlane ja võin veeta öösiti tunde posterite ja raamatute peale panuseid tehes, aga väljastpoolt paistan ma mingi psühhina. Tantsimine on filmilik, nagu ka võitlemine, seks … palvetamine ja häkkimine mitte.

Kuidas saite näitlejad läbi tegema muundumist üsna ratsionaalsest filmi esimesest poolest hullumeelsesse teise poolde, kus nendega suhestumine on tehtud vaatajale väga keeruliseks?

Nad olid kõik täiesti puhtad. Tantsijad ei joo eriti, kuna nad teavad, et alkohol ei tule tantsu kvaliteedile kasuks. Võtteplatsil oli väga tervislik õhustik, mõned tegid natuke kanepit. Küll aga tegime neile kahetunnise kollaažvideo kõige metsikumatest klubistseenidest, reividest, narkootikumidest, alastivõtmisest, karjumisest, solvamisest jne, mis neid inspireeris. Lubasin, et kui kedagi segi peaga ekraanil näen, siis kustutan ta digitaalselt filmist. Arusaadavalt olid nad rohkem elevil filmi teisest poolest, sest nad teadsid niikuinii, et on head tantsijad, aga neile pakkus huvi, mis tunne on muutuda koletiseks.

"Ekstaasi" kümneminutine ilma lõigeteta avastseen tundub meeletult keeruline lavastada ja üles võtta.

Selle eest hoolitses koreograaf ja ma ei olnud ettevalmistusperioodil ise kohal. Me filmisime seda stseeni vist 17 korda. Hakkasime lõuna paiku peale ja lõpetasime kell üks öösel, kui nad olid rampväsinud, aga lõpuks näeb kõik hea välja.

Tantsijate liikumine on filmis kohati nii kiire, et tundub peaaegu abstraktsena.

See, kes mängib Davidit [Romain Guillermic – toim] on kõige kiirem tantsija, keda ma olen näinud. Minult on küsitud, kas me kiirendasime tema liikumist, kuid filmilindi kiirus 24 kaadrit sekundis polnud piisav, et ta liikumist tabada. Pärast montaažilaual oli näha, et ta on nii kiire, et liigub kaadrite vahel.

Lugesin ka kuskilt, et teil oli kambas üks kondiväänaja Kongost?

Nägin videoid mingitest Aafrika tantsudest ja tahtsin seda õpetada ka oma tantsijatele. Leidsin ühe koreograafi ja too väitis, et nii tantsimiseks tuleb alustada juba lapsena. Hakkasime rääkima muudest kummalise tantsu näidetest Aafrikas, sest tundus, et filmi lõpuosas võiks olla näha mingi täiesti psühhootiline tants. Talle meenus üks kondiväänaja Kongo televisioonist, kes osales seal kohalikus talendisaates. Teda nähes sain šoki. Leidsime ta Facebooki vahendusel üles, ajasime talle kolm nädalat viisat välja – ja ta saabus lõpuks kaks päeva enne võtet. Tema kohalolek teenib eesmärki: inimesed on teda filmis nähes ikka üsna ehmatanud olekuga.

Kui pikk ja põhjalik on "Ekstaasi" stsenaarium?

Kaks lehekülge.

Aga kuidas operaator valis, kuhu minna või keda jälgida? Filmis on ju mitmeid tegevusliine.

Ma ei kirjutanud ette valmis ühtki rida dialoogi ja jälgisin neid, kes silma jäid: mõned olid loomingulisemad kui teised. Ema ja väikese poisi liin näiteks oli küll üldjoontes kirjas, aga ema oli lihtsalt nii naljakas ja kogu ta hull tekst on improviseeritud.

Tänapäeval tuleb rahastuse saamiseks esitada lõplik käsikiri kirjalikult koos valmis kirjutatud dialoogidega. Ja üldiselt on teada mingid asjad, mida sinna kirjutada ei tasu, sest siis seda projekti lihtsalt ei tule. Mul oli kõvasti õnne, et sain filmile raha ilma seda lahti kirjutamata.

Mida sinna siis kirjutama ei peaks?

"Ümberpöördumatu" oleks vägistamisstseeni tõttu saanud kindlasti punase tule.

Kas "Ekstaasi" oli improvisatsiooni tõttu raskem kontrolli all hoida kui mõnd varasemat filmi?

Lavastajana on olukord siiski alati minu kontrolli all. Tegin suure osa kaameratööst ise ja võtsin liikuvad stseenid üles käsikaameraga. Karjusin näitlejatele käigupealt nõuandeid ja kustutasin pärast enda hääle filmist ära.

Montaažis võib alati välja lõigata kõik selle, mis ei meeldi. Filmi tegemiseks tuleb esimese sammuna saada hulgaliselt head materjali. Vastumeelsed kohad lõigatakse välja ja publik peab seosed leidma kohati ise.

Miks just üheksakümnendad, mis tundub olevat viimasel ajal popp teema prantsuse filmis?

Ilmselt seetõttu, et minu nägemus normaalsest maailmast on seotud mu esimeste põhikogemustega elus. Ajakiri Playboy, kus nägi esimest korda häbemekarvu näiteks. Seda ajakirja sellisel kujul enam ei ole. Ma vaatasin toona Fellini, Pasolini ja teiste selliste autorite filme ega taipa tegelikult suurt osa tänapäeva filmikunsti probleemidest. Minu meelest on ka parim muusika päris ajast, kui ma selle järgi teismelisena tantsisin. See ajastu tundus olevat lihtsalt loogiline valik.

Mis värk selle Prantsuse lipuga DJ-puldi taga ikkagi on? Kas see on lõks, et "Ekstaasi" hakataks tõlgendama mingil moel praeguse Prantsusmaa allegooriana?

Noh, see on prantsuse film, prantsuse tantsijad, Prantsuse raha – ja see on ilus lipp. (Naerab.) Tegelikult oli see täiesti viimase hetke idee. DJ-le oli vaja tausta. Meile pakuti punaseid, siniseid ja halle riideribasid. Alguses öeldi, et me peame valima ühe või kaks värvi. Panime kõik kõrvuti üles: punane, sinine ja hall. Millised valida? Arutasin operaatoriga ja äkki välgatas: paneme halli keskele ja meil on Prantsuse lipp! See kukkus täiesti oma kohale, sest kogu film mõjub märksa sümboolsemana, kui plaanitud oli.

Mul oli ka plaan truppi mängima võtta 75–80% naisi ja mõned poisid, aga kui hakkasime näitlejaid valima, sai selgeks, et paljud parimad tantsijad olid mehed. Samuti, kuna rikkad noored tänavatantsuga ei tegele, on tantsijad pigem lihtsamast klassist ja valik varieerub ka rassiliselt. Lõppude lõpuks tahtsin ekraanile saada lihtsalt kõige karismaatilisemad tantsijad. Nii saigi kokku tantsutrupp, mis näeb välja nagu Prantsusmaa jalgpallikoondis, kes Venemaal maailmameistriks tuli. See koos Prantsuse lipuga tekitas mingi veidra sünkroonsuse.

Kuna tänapäeval on Prantsusmaal filmikunstis siiski veel pisut rohkem väljendusvabadust kui mujal, tahtsin sellega avaldada ka asutust maale, kus film tehti. Mulle meeldib Prantsusmaal filmida. Praegu on siin palju poliitilisi probleeme, mis on seotud üldisemalt sellega, kuhu liigub terve lääne ühiskond – kõik on järjest vertikaalsem. Prantsusmaa on siiski riik, kus inimesed võivad veel mässata, karjuda ja oma ülemust sõimata. Mulle meeldib eriti see viimane. Jaapanis poleks see võimalik, aga siin tehakse seda iga päev! Ja kollaste vestide värgil pole samuti niivõrd pistmist ei vasak- ega parempoolsuse või rahvuslusega, vaid pigem just ühiskonna hierarhilisusega. Me oleme teel tagasi Victoria aega.

1 "Climax", Gaspar Noé, 2018.

2 Tuntud Prantsusmaa filmide müügiagent, kes on rahastanud ka Noé viimased filmid.

3 "1900", Bernardo Bertolucci, 1976; "Taxi Driver", Martin Scorsese, 1976; "Deliverance", John Boorman, 1972.

4 "Seul contre tous", Gaspar Noé, 1998.

5 "Love", Gaspar Noé, 2015.

6 "Irréversible", Gapar Noé, 2002.

7 "Enter the Void", Gaspar Noé, 2009.

8 "Melancholia", Lars von Trier, 2011.

9 "Maja, mille Jack ehitas"/"The House that Jack Built", Lars von Trier, 2018.

10 "Gräns", Ali Abbasi, 2018.

11 "Caniba", Lucien Casstaing-Taylor, Verena Paravel, 2017.

12 "Wild Wild Country", 2018.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: