Kolm pealtnäha täiesti tavalist Eesti meest - Janno Põldma, Heiki Ernits ja Andrus Kivirähk - said 1990. aastate teises pooles kokku ja muutsid Eesti elu igaveseks. Mõnusalt suurustav algus arvustusele, kas pole? Kuid tõepoolest, alates 1997. aastast, kui ilmavalgust nägi nende kolme esimene ühine pääsuke "Tom ja Fluffy", on legendaarsete karakterite nagu Kingpool, Klaabu, operaator Kõps või Nukitsamees kõrvale vaikselt oma koha leidnud ka kümned positiivsusest pakatavad loomakesed.

Tänaseks teavad enamik eestlased, kes on Lotte, Bruno, Albert, Oskar, Jaak, Giovanni, Adalbert - piisab nendest nimedest, et lükata käima mälestuste ja seoste laviin. Kui keegi räägib judost, siis ei mõelda enam mitte Indrek Pertelsonile, vaid hoopis Susumule. Kui juttu tuleb rännumeestest, siis meenub Nipernaadi asemel esimesena hoopis elutark koer Klaus. Lotte on, tahame me seda või mitte, Eesti popkultuuri suurkuju ning muusikalid, filmid, telesarjad ja mänguasjad on vaid selle kõige pealispind.

Seetõttu on igal vaatajal Lottele omad ootused. Kes loodab näha rohkem Leiutajakülas toterdamist, kellele meeldivad just briti härrasmeestest mutid, kellele juhuslikult ekraanil vilksatavad romantikutest putukad. Detaile, mis Lotte maailma koos hoiavad, on sadu, millest igaüks on selle nunnu ning elurõõmsa terviku teenistuses. Põldma, Ernitsa ja Kiviräha visiooni iseloomustab tohutu rikkalikkus, mis meenutab Tove Janssoni putukatest-mutukatest tulvil Muumimaad või ka Jaapani animatsioonitraditsiooni, kus loomad muudetakse nii inimlikeks, et nad sulanduvad vabalt meie maailma. Pärast Lottemaa loomist võime ilmselt julgelt nimetada "Lottet" ka esimeseks Eesti filmisarjaks, millel on oma tõsiseltvõetav universum.

"Lotte ja kadunud lohed" on nüüdseks juba viies sissevaade sellesse maailma - kui me jätame "Lepatriinude jõulud" kõrvale, kuigi ka see sobitub hästi sinna vahele -, mis ei jää grammigi eelmistest maha. Filmi esimesed minutid panevad kavalalt proovile kõige nooremate vaatajate kannatuse. Lotte ja tema isa Oskar tuiavad mööda tube ega ütle mitte midagi. Mis neil häda on? Mida nad ootavad? Lastefilmi jaoks küllalt ootamatu lahendus saab aga kiire kulminatsiooni, kui selgub, et filmi nimikangelane on endale saanud noorema õe Roosi, kellega minnakse ilma pikema jututa seiklusi otsima.

Erinevalt eelmistest lugudest, kus vaatajal on lastud aegamisi harjuda päikselise ja toreda Leiutajatekülaga, jäetakse "Kadunud lohedes" koduküla kohe selja taha ja minnakse rändama. Ühelt poolt annab see filmile hoogsa käigu, kuid teisalt jätab nii minule kui pigem vanemale Lotte-fännile, aga ka eriti pisikestele vaatajatele hinge õrna kurbusenoodi. Oleks tahtnud näha, kuidas Albertil läheb, mis tegemised Brunol käsil on või äkki mõni uus loomake on külla kolinud. "Lotte" lugude tugevus peitub just selles kogukonnas, kus keegi ei ole õel või pahatahtlik, kõik inimesed armastavad üksteist. Selline sissevaade maisesse paradiisi on tervendav, kuid uues filmis oli fookus mujal.

Selle asemel avanevad vaatajate ees uued ja võõrapärased kohad nagu maa-alune ooperisaal, närviliste surikaatide kõrbemaa ja tülitsevate lohede küla. Kõik eelmainitud paigad on armsad ja nutikalt ekraanile toodud, kuid neis ei leidu seda siirust ja mõnusat lapsemeelset naivismi, mis varasemaid lugusid iseloomustas. Tänu tegijate meisterlikule pildikeelele, milles on segatud hingematvalt ilus 2D-animatsioon ja mõnusalt rabedad ja omamoodi veidrad 3D-tekstuurid, ei lase film siiski kordagi vaatajast lahti, vaid paneb muhelema ja kaasa elama. Kiitust väärivad ka vapustava lapseliku energiaga dubleeritud Roosi ja sündmustikku käivitavad teadlased, kes on nii kivirähalikult ebanormaalsed, et panevad tagasi mõeldes siiani irvitama. Selle kõige juures võib kaduma läinud särtsakuse isegi unustada.

Aga jätame korraks kõrvale kõik selle, mis ma enne kirjutasin, ja mõtleme ühe noore kinofänni peale. "Lotte ja kadunud lohed" on tema esimene kokkupuude selle maailmaga ning ta ei tea Lotte varasematest seiklustest mitte midagi. Ta vaatab seda, vaimustub nende kolme lapsemeelse vanamehe (seda parimas mõttes, muidugi!) pöörasest loost ja palub pärast seanssi vanematelt, et nad ostaksid ka kõigi eelmiste filmide DVD'd. Nii jõuab ta ka "Kuukivi saladuse" ja "Leiutajateküla Lotte" juurde, kuid need pakuvad talle laias laastus sama. Arvatavasti jääb kõigele vaatamata tema lemmikuks ikkagi just see esimene kokkupuude, antud juhul viimane film.

Mida see tähendab? Ehk on Lotte maailm minu jaoks kõik oma trikid ja nipid juba paljastanud ja sellisel samalaadsel kujul ei paku enam piisavalt neid emotsioone, mida lapsepõlvest sooja tundega mäletan. Küsimus pole seega mitte selles filmis, vaid hoopis minus. Ülemäära suures Lotte-fännis, kes on kümnete ja kümnete vaatamiskordadega end sinna maailma nii sügavalt sisse mässinud, et tahaks ühe rohkem, üha ägedamalt, üha suuremalt. Arvatavasti vaatan sedagi filmi veel mitmeid kordi ning lõpuks saavad ka need uued seiklused mulle koduseks ja tuttavlikuks, see lihtsalt võtab veidi aega. Mida ma üldse vingun? Targem oleks vait olla ja kohe uuesti kinno minna.

Kõige rohkem muretsen aga hoopis selle pärast, et me tõesti ei saa läbi Lotteta. Janno Põldma ja Heiki Ernits on aga kinnitanud, et tegemist oli viimase täispika Lotte animatsiooniga, mis sündis vaid tänu EV100 rahastusele, muidu oleks seegi tegemata jäänud. "Lotte ja kadunud lohed" lõpeb aga nii ootamatult, justkui poole sõna pealt, et minule jääb küll ootus ja lootus järjeloole. Ah, ma isegi usun, et kusagilt tuleb hiigelkogus raha ja palju animaatoreid, kes teevad mitte lihtsalt filmi, vaid hoopiski samasuguse pildikeelega Lotte animasarja. Vot see oleks alles vägev!