"Lotte ja kadunud lohed". Režissöörid: Janno Põldma ja Heiki Ernits. Produtsent: Kalev Tamm. Kaasprodutsent: Vilnis Kalnaellis. Kunstnik: Heiki Ernits. Stsenaristid: Janno Põldma, Heiki Ernits ja Andrus Kivirähk. Dialoogi autorid: Andrus Kivirähk ja Andris Akmentinš. Heliloojad: Sven Grünberg ja Renars Kaupers. Monteerija: Janno Põldma. Animaatorid: Tarmo Vaarmets, Marje Ale, Ülle Metsur, Maiken Silla, Egert Kesa, Taiga Zīle, Aleksandrs Šehovcevs, Jolanta Bigele. Tegelastele andsid hääle: Evelin Võigemast (Lotte), Helmi Tulev (Roosi), Mait Malmsten (Karl), Elina Reinold (Viktor), Sepo Seeman (Adalbert), Anu Lamp (Sonja), Andero Ermel (Giovanni), Aita Vaher (Ave), Karmo Nigula (Oskar), Harriet Toompere (Anna), Peeter Tammearu (John). Animafilm, värviline, kestus 78:26 min. ©Eesti Joonisfilm. Kaastootja: ©Rija Films. Esilinastus 2. I 2018.

Koeratüdruk Lotte on eesti kino püha lehm — juba esimese nädalavahetusega kogunes kinodes rekordiline vaatajanumber, ligi kolmkümmend tuhat. Kui keskmises Eesti peres on kaks last ja kui neid saatis kinos vähemalt üks täiskasvanu, siis isegi juhul, kui viimane neist kusagil filmi esimesel kolmandikul ära vajus ja magama jäi, jälgis linateost ühel nädalavahetusel algusest lõpuni ikkagi paarkümmend tuhat silmapaari. Seega, Lotte on Eestis märk, mis läheb korda paljudele, ja Lotte-filmi arvustamine ei ole mõeldud nõrkadele. Kuidas sulle siis ei istu äärmuseni vahtu löödud, punase sõstra mahlaga roosaks toonitud ja magusa mannaga keedetud, armastusest aurav tumm? Peab meeldima. Isegi kui see on juba kolmas kausitäis mitte eriti pika aja jooksul. Lisaks on vastutustundetu jätta autorid ja üldse kogu filmitegijate meeskond ilma kriitikast ja prokurörlikust urgitsemisest kas või juba seetõttu, et asjaosalised on kõik mitu aastat kõvasti vaeva näinud, et eesti algupärand joonisfilmi näol inimesteni jõuaks.  Seda ma väga austan.

Lotte kuulub rahvale

Kaks eelmist Lotte-filmi võttis rahvas täielikult omaks. Tekkis isegi teatud Lotte-maania. Võib aga arvata, et see tähendas Põldmale, Ernitsale ja Kivirähile  enese täielikku nurkavärvimist, oma tegelaskuju ja stsenaariumi ülesehitusliku vormi põlistamist ja ärakinkimist eesti rahvale, võimaluseta muuta kavandatavas kolmandas osas midagi sellest, mis Lotte-filmidele üldiselt olemuslikuks saanud. Tuleb arvestada, et kui juba semiootiliselt oluline fenomen on loodud, pole see enam autorite oma, vaid kuulub üldsusele — asjaolu, mis pani uue, antud juhul kolmanda filmi loojatele äärmiselt suure vastutuse, kohustuse jätta kõik heaga nii, nagu oli kahes esimeses osas. Kas see aga õnnestus?

Lotte tõugati troonilt

Kolmandas filmis liikus seni peategelasele omistatud tähelepanu uuele tegelasele, Lotte vastsündinud õele Roosile. Siit küsimus, kes siis nüüd on rahva lemmik. Kas vana hea Lotte pidi kärmesti suureks saama, eest ära kobima, emantsipeeruma? Miks võeti talt ära lapsepõlv? Varasemates filmides oli tal ikka mõni vanem eeskuju või õpetaja, kes temale, Lottele, maailmaasju seletas. Ja kuna Lotte oli üsna tark koeratüdruk, oli õpetajate jutt ka täiskasvanud kinopublikule nauditav ja meeldejätmist vääriv. Nüüd aga, kui Lotte ise pidi vastsündinud Roosile neid maailmaasju seletama hakkama, kukuti eelmiste filmide koolilapse tasemelt hoobilt sõimelapse tasemele ja me kõik saime teada, et niisugune on jõgi ja et selline näeb välja jänes jne. Lisaks kadusid koos lohedega ka koeratüdruku varasemad sõbrad. Kuna Lottel oli terve filmitäis tihedat siia-sinna saalimist vastsündinuga, tekkis vaatajal alles hiljem vägagi põhjendatud küsimus, kuhu olid kadunud kassipoiss Bruno ja jänesepoiss Albert. Ehk olid nad sõjaväkke võetud ja teenisid kuskil Tapal aega? Olgu öeldud, et lapsehoidmises ei olnud ei Lottele ega temaga samastuda soovivatele vaatajatele midagi õpetlikku — mitte kordagi terve päeva jooksul ei pidanud Lotte kui suurem õde demonstreerima väiksema eest hoolitsemisena kirja minevaid tegevusi või selleks vajalikke omadusi. Ei saanud see roosikene kogu filmi vältel ei süüa ega juua, pissil käimisest rääkimata. Niisiis ei saa pidada Roosi kaasamise üheks põhjuseks autorite soovi kasvatada Lottest tulevast lapsevanemat.

Autorid mängivad minuga peitust

On üldteada tõsiasi, et kui laval on laps või loom, siis vahivad kõik ainult teda. Roosi on korraga vastsündinud laps ja kutsikas ja seega ongi ta kohutavalt armas ja tõmbab kogu tähelepanu endale, nii teistelt tegelastelt kui kõigelt muult terves filmis. Vana trikk, aga töötab. Kuna enamus vaatajaid imetles Roosi armsat teostust ja näitleja ülisoojalt sisse loetud teksti, jäi peaaegu märkamata, et filmi faabula oli varasemate osadega võrreldes lihtsustunud ja rohkem filmitegijate isiklikke seisukohti ja hinnanguid edastav. Eelnevates "Lottedes" on olnud rohkem fantastikat, leiutamist, üksteisemõistmist ja põnevaid positiivseid karaktereid. Varasemates filmides polnud võimalik pidada kedagi õigeks või teistest paremaks — valdav meelsus oli salliv. Ühesõnaga, kurjust polnud ja igaüks sai olla, nagu ta tahtis. Nüüd jäi aga siinkirjutajale mulje, et päris mitmeid filmis kujutatud tegelasi peeti veidi rumalaks või kohtlaseks. Lisaks oli üks uus tegelane, professor Viktor isegi nii vabameelne, et nimetas oma kaaslast, professor Karli viis korda puupeaks, hulluks ja rumalaks, ühesõnaga lolliks — kuigi on üldteada, et teisele inimesele ei tohi öelda, et ta on loll. Eriti ei tohi seda öelda väikese inimese kuuldes nii, et tollele võib jääda mulje, et see ütlemine on naljakas või kuidagi lahe. Ei ole ju.

Muutus faabulas — leiutamise asemel avastamine

Tegevus ei olnud sündmuste, seisundite, arutelude või huvitavate abstraktsioonide õpetlik jada nagu eelmises kahes täispikas Lotte-filmis, vaid teekonnapõhine rännak seatud eesmärgi poole. Lottel ja Roosil oli vaja leida tuld purskavad lohed ainult selleks, et tõestada nende olemasolu. Ühesõnaga, lineaarne liikumine punktist a järgmistesse punktidesse. Nii asendati leiutamine avastamisega ja muudeti film nutipõlvkonnale lihtsamalt jälgitavaks/tarbitavaks.

Päevapoliitika varjutab ajatust

Kõige rohkem häiris päevapoliitiliste varjude hiiliv kohalolek. Kohvreid pakkivad Aafrika suslikud olid ilmaasjata nii elulised. Kahju hakkas filmist, kui seos rändekriisiga näkku lajatas. Suslikuid oli kujutatud hästi rumalate ja uimas olekuga esoteerikutena. Eeldatavasti olid nad ka kohutavalt laisad ja harjunud kõike niisama saama. Kui aga lihtsat tulu polnud enam võimalik teenida — maa oli muutunud ilma Euroopa kolonistide abita viljatuks (nendeks olid muide omavahel tülli pööranud lohed) —, tuli sealt ära kolida ja endale uus ja viljakas lauake-kata-end-stiilis elukoht leida. Suslikute migratsiooni aga lõpuks ikkagi ei toimunud, kuna lohed leppisid ära ja hakkasid uuesti paganatele "pappi pritsima" (loe: muutsid suslikute viljatu kõrbe taas haljendavaks oaasiks). Absurdsel moel taastati vana ja mittetöötav maailmakord koos õpetatud abituse doteerimise ja muu sarnase jamaga. Piinlik oli ilmsus, millega seda lastefilmi keeles, arvatavasti kogemata, mõista anti.

Pinkwash on mõttetu?

Kummituslikult arusaamatuks jäi, mida ikkagi mõeldi räämas kassteadlase Sonja tegelaskujuga, kes peategelastele nende teekonnal lohede juurde oma laboratooriumi tutvustas. Kui vihmateadlasest mees "Lotte ja kuukivi saladuses" mõjus veidrikuna, siis lohefilmi Sonja jättis endast kurvalt hullumeelse mulje. See, mida eneseteadlik ja stseeni jooksul kolm korda nii otse kui kujund­likult pinkwash'iv kass rääkis — kui meie, naised, juba midagi ette võtame, siis see meil ka õnnestub —, oli iseenesest okei. Kõhedaks võttis aga see, mida ta filmi loojate tahtel tootis — pani kuuse otsa maasikad kasvama. See on absurdum, mida on võimalik küll teaduse abil luua, kuid alltekstina jäi õhku küsimus, kas kuuse otsas ikka peab kasvama midagi peale konventsionaalsete käbide. Ei taha uskuda, et kolm auväärses keskeas härrat tahtsid laiendada seda küsimust nüüdisaegsetele liberaalsetele, inimõigustega seotud ideedele.

Samas oli olukord soolise võrdsuse osas nihkunud paremuse poole, võrreldes eelmiste filmidega, kus üks leiutaja (sigade ema) sai tööle hakata alles pärast kogu pere kantseldamist ja magamapanekut, ajal kui näiteks Lotte isa põhimõtteliselt elaski oma garaažis ja kui leiutamistuhin peal, ei tulnud sealt isegi välja sööma.  Kuusejuuri moosiga roosaks võõpav Sonja oli samuti oma päevaplaani absoluutne valitseja ega saatnud Lottet ja Roosit isegi metroojaama, kuna tal oli katse pooleli.

Jänes Adalberti case-study

Tõeliselt hea ja rikastav oli, et Adalbert sai portfelliga jäneseks, millega kaasnes juhtimisalane õppetund karjeristidele. Enamus Lotte-fänne mäletavad eelmistest filmidest, et Adalberdi kõige palavam soov oli ikka kuulsaks ja tähtsaks, portfelliga jäneseks saada. Ta oli proovinud nii ja naa, sealhulgas ka ebaausalt, et väljaspool kodu avalikku tunnustust pälvida, aga ometi polnud see tal siiani kuidagi õnnestunud. Veidraks teeb olukorra see, et kodune elu oli Adalberdil tõeline nartsissistist kahjuri unistus — tal oli õnnestunud leida täielikult andunud abikaasa, kes täitis kõik ta soovid ja nunnutas teda nagu varajast petersellitupsu. Ometi ei piisanud sellest keerulise psühhega isajänesele, kes aina otsis ja otsis oma portfelli, ühiskondlikku staatust, kuni ühel hetkel ta selle ka sai. Sellele järgnes tõeliselt rammus õppetund kõigile potentsiaalsetele direktoritele ehk filmi õppetund number kaks: kui Adalbert oma vastse kohvri avas, tulid sealt välja ühe vana lohe kadunud haisvad püksid. Ma ei tea, kui terane oli Adalbert ise, aga usun, et ülejäänud maailm mõistis — karjäär ainult karjääri pärast, ametialane trügimine ja marssalikepikese paaniline tagaajamine on kõik tühisuste tühisus, vanad haisvad püksid. Selline moraal number kaks võib päästa nii mõnegi noore hinge.

Filmi ühtaegu õige ja õudne peamine sõnum: ei perevägivallale ja tülitsemisele

Filmis otsitavad lohed olid vist eestlased, oli neid ju kujutatud setudena. Neilt oodati maailma ilusaimat rahvalaulu ja suur tarkust — ometi olid nad juba sada aastat järjest üksteist sõimanud. Riid oli alguse saanud sellest, et üks lohevana oli alukate väel pulmapeole ilmunud, ja ülejäänud etiketijüngritest tulelõuad said niisugusest kombelõtvusest agressiivse šoki. Kõhe oli vaadata, kuidas naabrid üksteist sõnadega tampisid ja sellest veel suurt rõõmugi tundsid. Tänulik ja uhkusest paisuv mamma hüüdis sõimavale lohepoisile: "Tubli pojake!", ja kisa muudkui valjenes. Selle sõimamise tõttu jäi elamata elu ja tegemata kõik muinasjutumaailma olulised tööd. Suurest vihakõnest ei tekkinud midagi, viljakast maast sai elutu kõrb, kust eespool mainitud suslikud pidid põgenema, lootuses leida asüüli mujal. Kui väike Roosi lõpuks lohede räuskamisest hirmununa laua alla puges ja nutma hakkas, sain aru, et see on nüüd sõnum meile eestlastele: meiegi sõimleme liialt. "Mu latsed, ärge riielge," tahtsid autorid vanal hernhuutlikul moel meile südamele panna. Ja panidki; mul hakkas enese pärast nõndasamuti  häbi kui pärast tõeliselt head jutlust kirikus. Tuli meelde mõne aasta tagune (minu enda veetud) politsei ja EELK koostööprojekt ja selle tekst, mida sai tuhandetele inimestele ette loetud. Selles seisis: "Kodu peaks olema kõige turvalisem koht. Tuhandete Eesti naiste ja laste jaoks ei ole see nii. Politsei saab päevas 40 teadet perevägivallast. 15 000 teadet aastas. Meie väikese Eesti kohta on seda tohutult palju. Veerandit perevägivalla juhtumitest näevad pealt lapsed, kes sageli on ka ise vägivalla ohvrid. Osa neist lastest võtab sama käitumismustri oma tulevasse ellu kaasa ja vägivalla ring jätkub."

Lotte-filmi lohed said oma veast aru ja lõpetasid tülitsemise. Ja kohemaid sai maa taas viljakaks, kõik said asuda päriselu ja -toimetuste juurde, hakati laulma ja pulmi pidama, väike Roosi ei pidanud enam, pea käte vahel ning hirmust ja arusaamatusest värisedes laua all kükitama jne.

Visuaal

Iga kaader oli kui joonistatud puhas südasuvine ilu. Suurt naudingut pakkus arvustajale võimalus kaadreid peatada, otsida seisvatest piltidest huvitavaid sõnumeid ja kõrvalmaailmu. Ladusalt tekkisid pildilised misan­stseenid, film avardus — põhiliinile lisandus põnevate kõrvalliinide mikroniidistik à la "värvi ise". Vaatad ja mõtled: huvitav, kes oli see õnnelik väike kunstnik, kelle armsate varesejalgadega kiri Lotte kodus rõhknaelaga seina peal oli? Kas ristteel puu otsas romantilist piknikku pidavad lepatriinud olid õnnelik paar? Kelle purjekas oli reidil, kui Lotte esimest korda professoritega kohtus? Mis sirklid ja vinklid need muttide kodus igas võimalikus kohas jahmerdasid? Kas professor Karli prototüüp ei või olla päriselt elav Tartu legend Jekki Rjazin, kes on nimelt leiutaja ja kellel alati hammustatud vorst pintsaku rinnataskust välja ripub?

Maastikud olid värviküllased nagu kreeka unelm. Iga kaader tekitas soovi sellesse veidi kauemaks jääda. Kusjuures ühte tegelast, nimelt siili, kes esitles end seenelisena ja samas ei esitlenud ka, võiski minu meelest pidada kellekski kinopubliku hulgast, kellekski, kellel mingi ime läbi oli õnnestunud filmi sisse astuda ja sinna seeni korjama jääda. Eht klassikaks sai aga vana kala Jorgeni läbivalt zenilik kuju, kes oma rahuliku huviga kõige vastu pakkus vaatajale seisundilist elamust — ta lihtsalt tundis mõnusasti jõe kaldal lösutavas Adalberdis ära oma kunagise koolivenna Rihu poja, ei enamat.

Muusika

"Lotte ja kadunud lohed" oli tegelikult just muusikaline joonisfilm. Grünbergi ja Kaupersi laulud kõlasid juba narratiivi huvides — professorid, Lotte ja Roosi kõrval, kogusid oma rännakul nimelt vanu rahvalaule ja nii oli enamusel kandvatest tegelastest filmis ka oma laul esitada. Minu südamesse laulsid end hülged, sead ja Elina Netšajeva häälega jänesprintsess oma esitustega ooperist "Lohede armastuslugu". Helge ja ilus. Setude laulu kohta ei oska ma midagi arvata — see oli vist sisse pandud seoses Eesti Vabariik 100 tähistamisega.

Tegelaste hääled, tipptase eesti näitlejatelt

Kui keegi kusagil taipaks rajada proua Anu Lambile ausamba veel tema eluaegu, kas või juba hääle andmise eest lastefilmidele, oleks maailm õiglasem ja parem paik. Arvan, et just siin, ajakirja veergudel, oleks paslik tänada maestro Lampi kõigi nende soojade hetkede eest nii kinos kui televiisori ees, mil tema karakterite põhjalikult läbitunnetatud ja täiuseni värvitud osatäitmised on inimesi õnnelikuks teinud.  Nagu ka selles lohedega Lotte-filmis. Lambile on antud küll kõrvalosa, kuid ikkagi oskab ta kasutada häält nii, et selles on korraga paljude varjundite vägi, mistõttu see jääb teistest enam meelde. Tunnustada saab ja tuleb ka peaosades veenvad karakterid loonud näitlejaid Evelin Võigemasti, Helmi Tulevit, Mait Malmstenit, Elina Reinoldit ja Sepo Seemanit. Isiklikult olen alati ka kõigi Disney-filmide dublaažide puhul siiralt arvanud, et eesti näitlejad on oma osatäitmistes ägedamad kui originaale sisse lugenud Hollywoodi staarid. Miks ei peakski?

Milleks siis ikkagi kolmas film?

Mitmed alkoholiga rohkem sina peal olevad inimesed on asjatundlikult märkinud, et viimane pudel õlut on alati üleliia. Sageli on nii ka edukate filmitriloogiate viimaste osadega, kus nimelt kolmas järg on olnud n-ö üks pits liiga palju. Meenutagem kas või menukeid "Üksinda kodus 1" ja "Üksinda kodus 2". Keegi ei vaata kunagi kolmandat osa. Sama võib öelda Coppola "Ristiisa" kohta. Selliseid näiteid on veelgi. Võib-olla on siin põhjuseks inerts — esimese kahe osaga saavutatava edu hoogu on võimatu pidurdada. Lisaks on tarbival publikul komme nõuda loojatelt aina järgmist ja järgmist maiuspala. Mäletan Kivirähi ühte teleintervjuud, kus andunud fännist saatejuht säravil silmil kirjanikuhärralt küsis: "Noh ja millal siis jälle uus raamat tuleb?" Kivirähk pareeris kärmelt: "Öelge parem, kas te minu varasemad romaanid olete juba läbi lugenud?" Vastus oli kainestav, nagu poleks seda viimast pitsi kunagi olnudki.