Eluloofilmid seavad juba definitsiooniga - teeme linaloo tuntud persoonist! - endale paratamatu piirangu. Kas keskenduda sõrmega järge ajades portreteeritava elule või anda sinna tehislikult mahla juurde? Esimesel juhul heidetakse ette igavat ja justkui wikipedialikku lähenemist, nagu juhtus "Bohemian Rhapsody" puhul. Teisel juhul virisetakse, et lugu pole realistlik ja mõjub ebausutavana, mis meenutab räpiportree "Straight Outta Compton" kurba saatust. Oskus nende kahe äärmuse vahel õige tasakaal leida ongi ilmselt võti üheks heaks portreefilmiks, kuid samas ei tohi nende sisuliste küsimuste kõrval ära unustada filmilikke väärtusi. Vastuolude hulka arvestades on raske mõista, miks filmitegijad üha uuesti selle raske taaga ette võtavad...

Režissöör Julian Schnabel alustab "Igaviku väravaga" pealtnäha huvitavalt pinnalt, rääkides Vincent van Goghi traagilist lugu hektilise ja ettearvamatu kunstniku enda silme läbi. Kahjuks on aga sündmustik, mis läbi tema vaatepunkti lahti rullub, tuim ja mittemidagiütlev. Suures osas tähendab see jalutamist mööda maastikku, otsimaks uut kohta, kus maalida, või siis kokkupuuteid kaaskunstniku Paul Gaugini ja oma vennaga, mis avavad õrnalt Goghi kui inimest, kuid jätavad õhku liiga palju küsimusi. Kasutatud filmivõte peaks tooma toimuvat vaatajale lähemale, kuid värisev käsikaamera ja autorikinolik pildikeel ei anna võimalust kunstniku pähe pugeda, vaid lükkavad oma ülepingutatud kunstipärasusega pigem eemale.

Katkendite keskel, kust ei moodustu hetkekski ühtset tervikut - viidates ilmselt van Goghi hääbuvale vaimsele tervisele -, on mõned huvitavad dialoogid, näiteks igavikulisusest ja religioonist kõnelev vestlus Mads Mikkelseni kehastatud pastoriga, kuid sisuliselt ei joonistu nad siiski osaks suuremast loost. See on aga samal ajal nii "Igaviku värava" probleem kui ka voorus.

Schnabel on võtnud eluloofilmi pretensioonikat žanri arvestades julge lähenemisnurga, kaugenedes ootamatult lineaarsusest ja heites vaatajale pusletükke, mida saab kokku panna just nii nagu tuju on. Pole ühtki ainuõiget ega -valet viisi, kuid sellised lahtised otsad ei ole just parim moodus ühe tuntud persooni avamiseks. Olnuks tegemist nimetu ja väljamõeldud kunstniku looga, kes kaotab lõpuks kontrolli iseenda ja oma elu üle, poleks mul loole vaat et ühtki etteheidet, kuid antud juhul ei andnud see kahetunnine rännak mingit sissevaadet. Pigem mõjusid mitmed detailid kui kohustusest sisse pistetud viited, mitte kui päriselt olulised hetked.

Põhiline väärtus, mis "Igaviku värava" päästab, on aga Willem Dafoe karjääri üks veidramaid, kuid seejuures ülimalt karismaatiline ja särav osatäitmine Vincent van Goghina. Temast ei õhku Ameerika kinotraditsiooniline omast reljeefsust, kus pahad on pahad ja head on head, vaid tema lõdvalt ja mikroemotsioonide kaudu edasi antud karakter toob meelde hoopis Lars von Trieri viimase linaloo "Maja, mille Jack ehitas".

Matt Dillon ja Willem Dafoe kehastavad mõlemad esmapilgul positiivseid kangelasi, kes murduvad välise surve ja peidetud sisemise põlemise käes ja hakkavad käituma täiesti ootamatult. Nende rolle iseloomustab aga vaoshoitus ja ülim enesekindlus, sest suvalise lahmimise ja suurte emotsionaalsete poognate asemel tajub vaataja kurjakuulutavust pelgalt üksikute pilkude või närvilise kõnemaneeri kaudu. Dafoe annab hästi edasi tunnet, et van Goghi jaoks ei olnud kunst oluline mitte kunsti kui sellise pärast, vaid see oli talle ainus moodus lühiajaliselt pääseda deemonite käest, mis muidu teda pidevalt n-ö normaalsuse teerajalt kõrvale kiskusid.

Heale rollisooritusele vaatamata jookseb "Igaviku värav" emotsionaalses mõttes vaatajast täielikult mööda. Van Goghi elu on traagiline, selles pole kahtlustki, kuid Schnabeli lavastajatöö on niivõrd egoistlik, et unustab suures osas oma portreteeritav ja keskendub ainult neile ideedele, mida linalooga edasi tahab anda. Jah, seal on ajatuid küsimusi kunsti tähendusest ning kunstniku loomingulisest iseseisvusest, kuid nagu varem mainitud, seda oleks võinud teha ka läbi fiktiivse kunstniku. Antud juhul jääb kõht sisulises mõttes tühjaks ja pärast linastust pidin veebist mitmete faktide kohta ise täpsemalt juurde uurima.

Vormimängud ei tohi kunagi olla õigustuseks puuduvast sisust ning kuigi aasta varem ilmunud Vincent van Goghi elust räägiv õlimaalidest (jah, sajad kunstnikud kopeerisid van Goghi stiili ja maalisid kogu filmi!) koosnev "Loving Vincent" sai nõrga sisulise poole pärast kõvasti tappa, on seal mahla ja elu mitu korda rohkem kui "Igaviku väravas". Detektiiviloona raamistatud film kirjutas end tänu üliambitsioonikale visuaalsele lahendusele koheselt filmiajalukku, ent ka hästi kirjutatud ja sujuv taustalugu töötas hästi. See avas van Goghi elu mitmekülgselt ja andis temast tervikliku pildi, erinevalt "Igaviku väravast", mis oli küll kunstiliselt samaväärsel tasemel oma erilise koloriidi ja vormimängudega, kuid lonkas sisuliselt mõlemalt jalga.

Kes soovib põgusat kokkupuudet Vincent van Goghi talendi ja hullusega, võiks võtta ette pigem "Loving Vincenti", mis on loojutustuse poolest küllalt traditsiooniline, kuid ei tee kunstiliselt ühtki järeleandmist. "Igaviku väravat" on raske soovitada, sest sisuline logisemine ja arthouse-kinotraditsioon, millest Julian Schnabel kümne küünega kinni hoiab, sobivad siiski vaid üksikutele vaatajatele. Willem Dafoe austajatele on film aga kohustuslik!