Arvustus. Vincent van Goghile on taas elu sisse puhutud
Uus film kinolevis
"Armastusega Vincent"
Režissöörid: Dorota Kobiela ja Hugh Welchman
Osades: Douglas Booth, Jerome Flynn, Saoirse Ronan, Chris O'Dowd, Robert Gulaczyk
8/10
"Armastusega Vincentist" on raske kirjutada, sest paratamatult tuleb valida pool: kas keskenduda filmi tehnilisele või sisulisele osale. Alustuseks esimesest.
Tehnilisest teostusest ei saa üle ega ümber, kuna tegemist on esimese täismahus käsitsi maalitud filmiga. 65 000 maali on rohkem kui keskmine inimene oma elu jooksul ära vaadata jõuab, aga nüüd avaneb see võimalus pooleteise tunni jooksul. Selles mõttes on "Armastusega Vincent" parim võimalik sissevaade Van Goghi ellu – viimastel eluaastatel palavikulise hooga töötanud kunstnik jõudis jäädvustada palju olulist, mis teda ümbritses, ning selle taasesitamine läbi tema tööde ongi ehk usutavaim viis Van Goghist jutustada.
Seega filmi kandev emotsioon on äratundmisrõõm, kui kaadrisse ilmub mõni tuttav teos. Kuigi autoritel tuli stseene kujutades ka improviseerida, on suuresti toetutud siiski originaalidele, mis tähendab, et tegevus on viidud kohtadesse, mida Van Gogh enim maalis. Rõhk sõnal tegevus, sest maalid on sealjuures loomulikult liikuma pandud (kuigi Van Goghi pintslitõmmet arvestades oleks täpsem öelda virvendama). Seegi lisab filmile kaasahaaravust ja annab sügavust maalidele enditele, visandades lahti hetke, mida nad kujutavad.
Selle poolest on "Armastusega Vincent" kõrvutatav näitusega "Monet'st Klimtini – kunst liikumises", mis Eestisse juba mullu jõudis. Lisaks Monet' ja Klimti töödele on seal liikuma pandud ka Van Goghi maalid, mis on muusika saatel projitseeritud saali kõikidele seintele. Kujutav kunst flirdib aina julgemalt multimeediaga, mis tekitab küll küsimuse, kas teisiti ei õnnestugi enam nooremapoolse publiku tähelepanu köita, aga on kokkuvõttes siiski tervitatav. See stiil ei sobi ehk kõikidele kunstivooludele elu sisse puhumiseks, aga Van Goghi jõuline postimpressionism on selleks nagu valatud.
Nüüd aga "Armastusega Vincenti" sisust ehk süžeest, mis jääb väljendusplaanile paraku alla. Tegevus toimub aastal 1891, seega aasta pärast Van Goghi surma. Kunstniku hea sõber, kohalik postiljon, palub oma pojal Armandil kohale toimetada Vincenti viimane kiri tema vennale Theole. Too on vahepeal aga hinge heitnud ning Armand sattub Auvers-sur-Oise'i, Vincenti viimasesse peatuspaika, kus ta asub kunstniku surma üksikasju uurima.
Ükskõiksena teele asunud noormees kiindub Van Goghi, kelle salapärane surm talle kuidagi rahu ei anna. Armand käib ühe külaelaniku juurest teise juurde, et Van Goghi elu üksikasjade kohta pärida. Samas hakkab see motiiv kiiresti korduma ning meenutab peagi algelist arvutimängu, kus peategelane NPCdega (Non Playable Character) ettearvatavaid repliike vahetab. Erilist põnevust filmi käik ei paku, ent siiski on Armandi järk-järgulist avanemist meeldiv jälgida. Ta leiab Van Goghi raskest elukäigust ja kõrgetest sihtidest innustust ning on filmi lõpuks vähemalt tegelaskujuna edasi arenenud.
Tuleb aru saada piirangutest, mis Van Goghi maalidest lähtumine filmile seadis. Portreedelt ja maastikuvaadetelt tõukudes on raske kuigi kaasahaaravat süžeed kokku klopsida, seega võib Van Goghi enda isiku õnnestunud avamistki kordaminekuks pidada. On võimatu hoomata seda tööd, mis iga stseeni linale toomiseks tarvilik oli, kuigi silm eripärase stiiliga kiiresti harjub. Filmi telgitagustest on YouTube'is muide mitmeid lühidokumentaale, millega kindlasti enne või pärast kinos käimist tutvuda soovitaksin.
Van Gogh on kunstnik, keda teatakse vahest et liigagi hästi, kuid tema lugu (sealjuures eriti tema kirjad) väärivad ometigi kogu tähelepanu, mida nad saavad. Kunsti üks eesmärke on pakkuda toetust raskematel hetkedel ning seda Van Goghi looming (nagu ka tema elukäik ise) kahtlemata suudab. Mõningate mööndustega tuleb sellega toime ka "Armastusega Vincent".