"Rampage: purustajad", rež Brad Peyton

"Rampage: purustajad". Autor: kaader filmist

Parim asi, mida ma saan "Rampage'i" kohta öelda, on et see on täpselt nii hea film kui on üldse võimalik teha hundist, kes oskab lennata ja kes on hingelt suur. Need purustajad on kolm looma, kes on ühe aine tõttu muutunud liiga suureks ja agressiivseks ja kavatsevad hävitada Chicago linna ja neid saab takistada Dwayne Johnsoni mängitud mees, kes on nendest kolmest loomast väga lähedane just selle ahviga. Ahviga, kes on hästi inimlikustatud. Aga selle üks tugevusi on see, et sellel ahvil on taustalugu ja ka mingi tundemaailm ning just tema sõprus Dwayne Johnsoni tegelasega annab sellele filmile sellise südamliku värvitooni. Weta Digitali eriefektid on väga head. Nad tõid näiteks ellu ka ahvid viimases "Ahvide planeedi" filmis. Ta on täiesti adekvaatne popkornikas. Jalgratast see film ei leiuta, sest jumal teab, et Godzilla-filme on tulnud lähiaastatel, uus "King Kong" tuli ja ka "Vaikse ookeani võitlus" muidugi. Aga selles n-ö hiigelkoletiste žanris ta toimib ka päris hästi. Teab, kuidas naerutada mingitel hetkedel ja Dwayne Johnson on muidugi tõeline filmistaar. Temast on isegi bränd saanud praeguseks. Ta on justkui leidnud omale oma publiku. Tema filmide hulgas on väga palju koguperefilme, kus on väga palju möllu ja väga palju löömingut. "Rampage" on täpselt üks sellistest.

"Superpatrull 2", rež Jay Chandrasekhar

"Superpatrull 2" Autor: kaader filmist

See on järg aastal 2001 välja tulnud menukomöödiale nimega "Superpatrull", mis omal ajal küll kriitikute soosingut väga ei võitnud, aga sellest sai armastatud kultuskomöödia. Mõned aastad tagasi pöördus komöödiatrupp Broken Lizard, kes esimese "Superpatrulli" kunagi tegi, ühisrahastusplatvormi Indiegogo poole ja küsisid paar miljonit inimeste käest selle järje tegemiseks. Nad said kaks miljonit ööpäevaga kokku. See on tegelikult väga hea viis teada saada, kas üldse mingit nõudlust on projektile ja tuli välja, et väga suur nõudlus on ja nad tegid selle järje. Mul oli tegelikult veidi skepsis sees, sest tegelikult sellistele vanadele menukomöödiatele niimoodi poolsunnitult tehtud järjed ei ole tavaliselt head ja päris palju on olnud neid järgesid, mis ei ole toiminud just komöödiažanris, aga "Superpatrull" on enam-vähem samal tasemel esimesega. See räägib sellest, kuidas maanteepolitseinikud lähevad Kanadasse ja nende rivaalideks saavad seal punases univormis kohalikud ratsapolitseinikud. See film just tegeleb selliste stereotüüpide ümber kukutamisega. Ameerikas ju samamoodi on kanadalaste kohta omad naljad nagu meil on lätlaste kohta. See on üks osa sellest filmist. Seal on ka väga absurdset situatsioonikoomikat ja muidugi ka sellist jämedamat huumorit. Tegemist on sellise jämekomöödiaga ennekõike neile, kellele esimene film meeldis, ja ma tean, et neid inimesi on. Muidugi see, et järje suhtes nõudlus oli, näitab ka, et väga taheti seda järge ja ta on vähemalt sama hea kui esimene. Selle filmi vaatamiseks ei pea olema esimest osa näinud. Kui ei ole nii peene komöödia maitsega ja vulgaarsemad naljad ei häiri, siis sellel filmil on väga hea rütm, et ta ei takerdu kinni mingitesse magedatesse naljadesse. Muidugi siin on nalju, mis ei toimi, aga on ka nalju, mis on päris koomilised.

"Koyaanisqatsi", rež Godfrey Reggio

"Koyaanisqatsi" Autor: kaader filmist

See on üks eriseanss – 25. ja 26. aprillil on võimalik Artise kinos seda filmi näha ja ma ilmselt ei suudaks sõnadega kirjeldada, kui võimas kogemus see on. Mitme aasta jooksul filmitud kaadreid loodusest Ameerikas, aga samas vastanduvalt sellele ka tehaseid, maanteid, inimeste loodud linnu, kõrghooneid, rakette. See film räägib just sellest suhtest, mis on inimeste, tehnoloogia ja looduse vahel tekkinud. Muusika kirjutas sellele filmile Philip Glass, et tegelikult seal mingit lugu ei ole ja seal ei ole ka dialoogi, on ainult muusika ja need pildid. Artise eriseansside puhul on lahe see, et neil on live-muusika ühe Belgia kvarteti poolt, We Stood Like Kings, kes on loonud live-muusika täpselt sellele filmile. Nii et saab kaks ühes – kontserti ja väga ägeda filmi ka. Peaks tekkima hea sünergia selle elava muusika ja filmi enda vahel.

"Armastusega Vincent", rež Dorota Kobiela, Hugh Welchman

"Loving Vincent" Autor: kaader filmist

See on väga käsitööfilm, ja just selles mõttes, et tegemist on animafilmiga, mis tegelikult kandideeris ka parima animafilmi Oscarile sel aastal ja oleks võinud ka tegelikult võita, kuna tegemist on väga unikaalse filmiga. Seda just selle poolest, et see on tehtud täielikult õlimaalidest ehk iga kaader filmis on eraldi õlimaal. Selle kallal töötas enam kui sada professionaalset kunstnikku ja räägib see Vincent van Goghi surma mõistatusest. Muidugi Goghi looming on väga inspireerinud neid maale siin filmis. Kui ma ei eksi, siis järele jäi selle filmi tegemisest tuhat individuaalset maali ja muidugi neid kõiki maale muudeti, et saaks luua liikumist igas stseenis. Selle tegemine võttis tõesti aega mitu aastat ja kui mõelda, et tuhat maali jäi sellest järele, siis neid maale oli ikka väga palju, millest seda filmi kokku panna. Omaette tugevus on seal see, et see ei räägi mitte traditsioonilist elulugu, vaid see on müsteeriumina üles ehitatud. Räägib pärast Vincent van Goghi surma toimuvast ja tema surma mõistatusest. Sellele on üks seanss JAFFi festivali raames Artises esmaspäeva õhtul. Väga ainulaadne film.