"Meg ("The Meg")
Režissöör: Jon Turteltaub

Tristan Priimägi sõnul tugineb "Meg" suuresti filmisarja "Sharknado" edule, mida tehti viis või kuus osa. "Põhimõtteliselt on ta samamoodi camp-kvaliteediga tehtud märulifilm sellest, kuidas üks eelajalooline hiigelhai saab Mariaani süvikust plagama ja hakkab ilgusi korda saatma."

"Filmihuvilistele on siin palju äratuntavaid stseene, palju on laenatud Steven Spielbergi "Lõugadest", niimoodi kaader-kaadri haaval vahel üksikud episoodid," ütles ta ja lisas, et samuti laenatakse James Cameroni veealusest ulmefilmist "The Abyss".

"Mul on isegi hea meel, et sellel on nii hästi läinud, ma ei ole küll kindel, aga ilmselt on see Jason Stathami kõige populaarsem film seni," nentis Priimägi ja hoiatas, et kuigi film ei nõua vaatajalt palju, siis nõrgemate närvidega inimestele võivad verised stseenid šokeerivana mõjuda.

"Ära puutu mind" ("Touch Me Not")
Režissöör: Adina Pintilie

"Berliini filmifestivali võidufilm sellest, kuidas erinevaid seksuaalteraapiaid kasutatakse ühel juhul psühholoogilise trauma ja teisel juhul füüsilise trauma raviks," selgitas ta ja mainis, et režissöör sekkub filmi kaadri taga ja kaadri sees. "Vahepeal intervjueerides oma tegelasi, vahepeal kommenteerides neid."

Ühtlasi tõi Tristan Priimägi välja, et kõik peategelased mängivad justkui ennast, sest nende nimed on samad kui näitlejate ristinimed. "Film on klassikalise feministliku filmikunsti traditsioonis tehtud, aga ta on niivõrd häiriv, suunates vaatajale peegli näkku ja küsides, kui kaua sa suudad."

"Kui näiteks lihaskärbumisega tüüp räägib oma aktiivsest seksuaalelust, siis ma vaatasin, et inimesed läksid välja, see on asi, mis nende peas justkui ei sobi kokku," kinnitas ta ja tõi välja, et saalist läks välja küll kõigest neli inimest. "See oli Artises nii-öelda eakate seansile kogemata pandud ja kuigi ma arvasin, et kõik lasevad jalga, siis tegelikult ikkagi vaadati."

"Ära muretse, ta ei jõua jala kaugele" ("Don't Worry, He Won't Get Far On Foot")
Režissöör: Gus Van Sant

"Filmi räägib loo ühest alkohoolikust, kes jäi purjus peaga auto alla ja lõpetas ratastoolis, kuid film ei ole tema puudest, vaid hoopis alkoholisõltuvusest vabanemisest," ütles Priimägi ja lisas, et seda võib vaadata ka kui õppefilmi. "Film näitab, milliseid samme ta teeb, kui keerulised need on, millega ta on silmitsi ja milliseid tundmuseid ta läbi elab."

"Klassikaline Ameerika indie-film nii oma muusikakasutuselt, dialoogilt ja montaažilt, aga kuna Gus Van Sant on nii tugev tegija, siis on hästi huvitavalt laiali löödud ajaline järgnevusliin ning vahepeal on unenäolised stseenid," tõdes ta.