"Nico, 1988"
Režissöör: Susanna Nicchiarelli

Tristan Priimägi tõdes, et eriti sobib "Nico, 1988" just muusikahuvilistele, aga mitte ainult. "Film räägib loo Christa Päffgenist, kes sattus 1960. aastate lõpus Andy Warholi huviorbiiti ja lõpetas tema mahitusel ka Velvet Undergroundi esimese plaadi peal, kus ta laulis mitu lugu," sõnas ta ja lisas, et film keskendub just Nico viimastele aastatele.

"Ta on pidanud Warholi ja Velvet Undergroundi taagaga elama aastakümneid, võitleb narkomaaniaga, teeb oma soolokarjääri, millest paraku keegi eriti ei huvitu," selgitas Priimägi ja nentis, et Nico traagika on see, et tema soolomaterjal avastati alles pärast surma ning mõisteti, et tegemist on tõelise aardevaramuga. "Ta tegi väga julget muusikat, mida ei ootaks selliselt inimestelt, kes on põhitööna modell."

"Nico, 1988" peaosas näeb filmikriitiku sõnul Taani tippnäitlejat Trine Dyrholmi, kes saab rolliga hästi hakkama.

"Islandi amatsoon" ("Kona fer í stríð")
Režissöör: Benedikt Erlingsson

"Tegemist on väga olulistel teemadel kõneleva komöödiaga, mis räägib ühest naisest, kes võtab ette sissisõja Islandi alumiiniumisulatustehase vastu, mis reostab loodust," sõnas Priimägi ja kinnitas, et Islandil on see väga oluline probleem. "Seal on 1950-1960. aastatest peale alumiiniumitööstus vaikselt tekkinud, kuna seal on käredad jõed ja kosed, mis annavad võimaluse hüdroenergiat kasutada."

Tristan Priimägi tõdes, et "Islandi amatsoon" võiks sobida hästi kokku ka meie tselluloositehase võitlustega. "Režissöör Benedikt Erlingsson on kasutanud filmis mõnd huvitavat trikki, näiteks kõigi taustalugude muusikud on ta toonud ekraanile, see tundub väga teaterliku võttena."

"Film ise on toonilt helge, aga teemalt karm," ütles ta ja kinnitas, et filmi koloriidist paistab silma Skandinaavia hõngu. "Kui Islandi loodust näidatakse, siis ta on automaatselt Põhjala filmi moodi."

"Kiskja" ("The Predator")
Režissöör: Shane Black

Kuigi Tristan Priimägi kinnitas, et ilmselt suur hulk inimesi ootas huviga "Kiskja" uusversiooni, siis tema isiklikult sellistesse taaselustamistesse ei usu. "Väga huvitav on see, kuidas Shane Black on üritanud emuleerida täiesti puhtalt seda aega, kust film päriselt pärit on," selgitas ta ja lisas, et 80ndatele viitavad nii halvad eriefektid, puine näitlemine kui ka pildikvaliteet. "Mulle tundub, et on üritatud saavutada isegi veidi straight-to-video tunnet."

"Probleem on selles, et nad on proovinud ka osaliselt eetilisi küsimusi lahendada, näiteks see, kuidas käsitletakse naisi, on ka väga 1980. aastate mõtteviisiga," mainis ta ja leidis, et kuigi filmis leidub nii tulnukaid kui kähmlust, siis tema arvates ei saa ikkagi teha üks-ühele järgi asja, kui aeg on muutunud. "Ei ole võimalik seda nostalgiat taastoota."

"Selle filmi saatuseks saab olema see, et me teame tema olemasolust ning teda on võimalik videolaenutusest hiljem vaadata, aga ma ei usu, et ta mingit märki kuskile jätab," arvas Priimägi.