"Maja, mille Jack ehitas" ("The House That Jack Built")
Režissöör: Lars von Trier

Priimägi kinnitusel on filmis stseene, mis harvendavad osa rahvast koheselt saalist välja. "Mul on hea meel tõdeda, et vägivald suudab inimestele 2018. aastal veel korda minna, sest kõikjal on vägivalla tase nii kõrge, me ei pane seda enam tähele, see on mingi multifilm, mis toimub," sõnas ta ja kinnitas, et Lars von Trier suudab suure kunstnikuna näidata vägivalda nii, et see on väga võimas ja jääb meelde.

"Tuleks näha vägivallast kaugemale, vaadata seda, millest asi on, sest film räägib ühe sarimõrvari kasvamise ja küpsemise lugu," mainis ta ja sõnas, et selle filmi jaoks ei ole paremat aega kui post-#metoo ajajärk. "See on niivõrd jõuline vastureaktsioon poliitkorrektsusele, Trier on oma naisi pannud alati märtri ja kannataja rolli, aga alati on selles olnud lunastaja moment, siin on tema naised lihtsalt objektid," selgitas ta ja tõi välja, et Trier ei ole naisi varem niiviisi objektistanud. "See on huvitav, sest skandalisti ja provokaatorina teeb ta alati seda, mida ei tohi teha."

"Ta annab hästi selgelt võimaluse tõmmata paralleeli iseendaga, viidates sellele, et tema võib sarnaselt oma peategelasega olla psühhopaatsete kalduvustega, mitte see, et ta tapaks, vaid psühhopaati iseloomustab soov paljastatud saada," tõdes filmikriitik ja ütles, et see lugu on rahuldamatust soovist saada karistatud. "See on ainult üks võimalik tõlgendusviis sellest filmist, ma huviga ootan, mida filmist kirjutama hakatakse."

"Esimene inimene" ("First Man")
Režissöör: Damien Chazelle

"Huvitaval kombel see Damien Chazelle'i film Neil Armstrongist ja esimesest Ameerika Kuu-missioonist on põhjustanud Ameerikas kõigi meelepaha, esiteks rahvuskonservatiivid ei ole rahul, miks Ameerikat näidatakse nii tagahoidlikult, sest ei näidata seda lipu püstitamise momenti, sammu näidatakse, aga lippu ei näidata," selgitas Tristan Priimägi ja tõi välja, et liberaalid on närvis selle peale, et see film on propaganda.

"Ta asetub sellesse konteksti küll, sest "Esimene inimene" on kosmosevallutusfilmide järjekordne näide, venelased teevad omasid ja ameeriklased enda omi, me saaksime kogu kosmosevallutamise ajaloo juba mängufilmidega katta," mainis ta ja nentis, et film on hästi huvitavalt lahendatud. "Emotsionaalses plaanis on film keeratud praktiliselt nulli, ta on hästi tagasihoidlikes värvides kirjeldatud tagasihoidliku inseneri lugu sellest, kuidas ta poolkogemata töövõiduna sattus Kuule."

Priimägi sõnul teeb Ryan Gosling filmi peaosas sama, mida ta on juba mitu korda varem teinud. "Sarnaselt filmiga "Drive" mängib ta minimaalselt ja selle tõttu mulle isiklikult meeldib see, et kui paar väga emotsionaalset stseeni tekivad, siis nad tulevad mittemillestki ja on selle võrra jõulisemad ja plahvatuslikumad."

"Whitney"
Režissöör: Kevin MacDonald

"Tegemist on juba teise Whitney Houstonist rääkiva dokumentaaliga, mis kinodesse jõuab," selgitas Tristan Priimägi ja kinnitas, et antud juhul on filmis küll vähem muusikat, aga tegijatel on olnud ligipääs perekonna videoarhiivile. "Paar väga skandaalset paljastust tulevad filmist välja, millega kohtusse ei läheks, kuna nad on otseselt tõestamata, aga seal on inimeste väga šokeerivad tõdemused Whitney Houstonist."

Filmi lugu on tema sõnul üsna sarnane Asif Kapadia hinnatud dokumentaaliga "Amy". "Perekond, kes teda ära kasutab, sõbrakuju, kes puksitakse tema lähedusest välja, tugev seos narkootikumidega, aga kui "Amy" oli rohkem kollase ajakirjanduse näide, siis see läks mulle emotsionaalselt väga korda," kinnitas ta.

"Kevin MacDonald on kogemustega dokitegija ning kuigi mul Whitney muusikaga isiklikku suhet ei ole, siis filmis liigutas see mind väga," nentis filmikriitik ja tõdes, et "Whitney" puhul ei ole kasutatud võtete mõttes midagi sentsatsiooniliselt uut, aga režissöör on mõelnud ikkagi kino standardites.