Pooled inimesed vihkavad Lars von Trieri uut filmi juba enne seda, kui see üldse kinodesse jõuab. Rõve tõbras, pervert, šovinist - seda Trieri poole saadetavate sajatuste rida võiks pikalt jätkata. "Maja, mille Jack ehitas" ei ole selle poolest erand. Esilinastus Cannes'i filmifestivalil pälvis tähelepanu sellega, et pool saali jooksis tühjaks, ning ka edasine retseptsioon on keskendunud põhiliselt sellele, kas ikka on sama vastik ja ebaeetiline kui eeldati. Samad reaktsioonid on väidetavalt olnud ka kodumaistel kinokülastajatel.

Ei kujuta ette, millised inimesed Cannes'is saalist välja jooksid, aga pärast filmi vaatamist jääb tunne, et neil pidi see kindel plaan olema juba enne seanssi. Erinevalt Trieri viimastest linateostest - "Antikristus", "Melanhoolia" ja "Nümfomaan" - on värskes filmis sees tugev paroodiaelement, kui ei teaks, et tegemist on Taani tipplavastaja uue linalooga, siis arvaks pigem, et keegi on väga vaba käega jäljendanud Trieri maneere. Kuidas vihata kunstiteost, mis heidab nii julgelt iseenda üle nalja? Pigem jäid need vaatajad ise naerualusteks.

Eneseparoodia ning -kriitika on seega "Maja, mille Jack ehitas" vundamendiks, kuhu peale kerkib häbitu ja üliprovotseeriv lugu ühe sarimõrvari kasvamisest. Vaataja näeb läbi viie juhusliku loo Matt Dilloni kehastatud karakteri arenemist ühest tavalisest insenerist psühhopaadiks, kes leiutab aina uusi mooduseid, kuidas inimestele võimalikult värvikalt lõpp peale teha. Sellega ta muidugi ei piirdu - tal leidub ideid ka selleks, mida teha ühes nurgataguses külmlaos hoitavate laipadega.

Palju on räägitud, et Trier muudab värskes filmis vägivalla uuesti šokeerivaks. See vastab tõele - mitmed Jacki julmad mõrvad on sooritatud ilma igasuguse empaatiata, seal taga ei ole moraliseerivat heietust ega süütunnet. Lihtsalt tahtis ja tappis, tuli selline tuju. Aga "Maja, mille Jack ehitas" läheb veel kaugemale. Kogu nimikangelase tegevus on naljakas, kohati isegi pisarateni naerutav, mis tekitab vaatajas aga eetilise konflikti: kas ma tohin naerda, kui kedagi julmalt rapitakse, kõri läbi lõigatakse või laipa igatpidi väänatakse?

Ilmselt naeris režissöör neid stseene filmides vaikselt pihku, sest psühhopaadist antikangelase kõrval hakkab ka vaataja tundma, et äkki ei ole tal mõistusega kõik korras. Üks normaalne inimene ei itsitaks teise tapmise peale, seega ainus järeldus saab olla, et ka vaataja on psühhopaat. "Maja, mille Jack ehitas" on samal ajal nii provokatiivne kui ka tugeva sisendusjõuga, sest ei näe just tihti filme, mis ühelt poolt haaravad kaasa, kuid panevad järgmisel hetkel kaasaelamise pärast end halvasti tundma.

Provotseerimist, mis on olnud muidugi alati Trieri kaubamärgiks, paistab silma läbi kogu filmi. Näiteks #metoo-liikumise vastulausena käitub Jack filmis naistega kui täieliku rämpsuga - neile pole antud nimesid (kui välja arvata üks neist, keda kutsutakse "Lihtsaks"), nendel puudub igasugune sõnaõigus ning naiskarakteritele ei joonistata kordagi laiemat raamistikku peale selle, et nad on lihtsameelsed ja otsustusvõimetud. Samuti läheb täieliku absurdini Jacki pääsemine ametivõimude käest, mis on kommentaariks praegusele kapseldunud ja individualistlikule maailmapildile.

"Maja, mille Jack ehitas" amoraalne süžee peidab endas Lars von Trieri karjääri vaat et tugevamaid sotsiaalseid kommentaare, mida ta toob vaatajate ette lihtsalt endale omasel, šokeerival moel. Ta võimendab meile tuttavaid kujundeid, viib need sellisesse äärmusesse, kus need väljuvad meie taluvuse piiridest ning mõjuvad meie eetikakompassile punase rätikuna. Tegelikult ei ole see utoopia, milles Jack oma vägitegusid teeb, üldsegi kaugel meie praegusest reaalsusest - maailm 2018. aastal on täpselt sama värdjalik ja ebaloogiline kui filmis nähtav eluolu. Trier lihtsalt julgeb selle kõige üle avameelselt nalja heita, mitte ei karda, et äkki feministid saavad pahaseks või mõni muu huvigrupp solvub.

Tugeva ühiskonnakriitika ning satiiri juures tundub eriti ootamatu filmi pompoosne ja ambitsioonikas finaal, mis eristub kardinaalselt kogu ülejäänud linaloost ning lõhub kahe tunniga saavutatud rütmi. Taoline eepilisus ei ole Trieriga tuttavatele vaatajatele muidugi üllatuslik, talle meeldibki muuta asjad üleelusuurusteks, kuid antud juhul on see konstrueeritud ning üritab tehislikult anda niigi tähendusrikkale loole juurde lisakihistusi. Ilma selleta (või siis tunduvalt lühemalt) oleks idee samavõrd kohale jõudnud.

Lars von Trier võib olla üliedev, tõbras, ehk isegi peast pisut haige - ta on kõigist neist aspektidest teadlik, mida võib tajuda "Maja, mille Jack ehitas" autobiograafilisest hõngust -, kuid sellele vaatamata on tal oskus luua võimast ja tähendusrikast kunsti, mis ei üritagi näida väiksem kui ta tegelikult on. Suur film, mis ka suur on.