Arvustus. "Maja, mille Jack ehitas" - meisterprovokaatori jumalaeitus ({{commentsTotal}})

"Maja, mille Jack ehitas" ("The House That Jack Built") Autor/allikas: outnow.ch

Uus film kinolevis
"Maja, mille Jack ehitas" ("The House That Jack Built")
Režissöör: Lars von Trier
Osades: Matt Dillon, Bruno Ganz, Uma Thurman, Riley Keough, Jeremy Davies jpt.
8/10

Umbkaudu veerand tundi algusest oli aeg, mil esimesed kaaskannatajad Lars von Trieri värske linalooga alla andsid ning saalist lahkusid. Nad polnud kaugeltki viimased. Refräänina kostus üle pimeda kinosaali kellegi ahastav "issand!". Müts maha selle inimese ees – tema kannatas siiski lõpuni. Ka Cannes'i filmifestivalil, kus film esilinastus, tekitas ta rohkelt intriigi ja pahameelt. Von Trieri košmaari peale solvumine on siiski nagu koolikiusajale liigse reaktsiooniga rõõmu pakkumine – provokatsioon on skandaalse lavastaja leivanumber, vahendid selleks teadlikud ning mõtestatud.

"Maja, mille Jack ehitas" on siiski raske materjal ka von Trieri standardite järgi. Taani lavastaja on viimase kümnendi jooksul muutunud üha metafüüsilisemaks, käsitledes religiooni ja looduse suhet "Antikristuses", maailmalõputunnetust "Melanhoolias" ja seksuaalsuse piirialasid "Nümfomaanis". Nüüd on järg vägivalla käes ja küllap saaks enam kui kaks ja pool tundi vältava "Maja, mille Jack ehitas" põhjal kokku paksu pataka akadeemilisi käsitlusi patoloogiast ja psühholoogiast, sümbolitest ja viidetest. Von Trier ilmselt vaid irvitaks saateks – lavastaja lõhub igasugust intellektuaalset terviklikkust sama palju kui ehitab.

Filmi nimitegelane Jack on intelligentne, kalkuleeritud, aga ka raske obsessiiv-kompulsiivse häire ja mitme muu kompleksi käes vaevlev mees, kes maandab oma hävingu- ja loomistunge majaehituse ning rohkete võigaste mõrvade kaudu. Enda väitel on ta teinud lõpu peale koguni enam kui kuuekümnele eluküünlale. Filmis näeme viit erinevat "intsidenti" ehk väljavõtet mõnest tema veretööst. Need muutuvad järjest võikamaks ning von Trieri halastamatu kaamera ees leiavad lõpu naised, lapsed, loomad. Nõrga närvi korral pole seega mõtet vaatamisega katsetadagi, seda nagu teisigi von Trieri filme, on keeruline soovitada seda kellelegi peale nende, kes otsivad kinost julgeid, ekstreemseid ja vaatajale näkku virutamise pärast mitte põdevaid katsetusi.

Koolikiusajast eristab von Trierit see, et kuitahes nihilistlik ta oma maailmavaates ka poleks, on temas säärast kunstilist julgust ja kompromissitut vajadust oma loomingu- ja sõnavabaduse piire nihutada, et kui õõvast üle saada ning temaga sellele põrguteele kaasa minna, on siin rohkelt huvitavat ja intrigeerivat.

Ta ei jäta kasutamata ühtki võimalust, et näidata, kui vägivaldne ja julm on maailm meie ümber isegi ilma Jackita, ning kuidas me enda tuimus ja passiivsus lubab tal pea karistamatult ja kartmatult toimetada. Ilmekaimaks näiteks on stseen, kus Jack laseb oma ohvril kortermaja akna avada, karjub siis sealt koos temaga välja ning sõnab külmalt, et kedagi ei huvita. Oma ohvritesse suhtub sarimõrvar põlastava halvakspanuga ning need käituvadki sageli naiivselt ning rumalalt.

Mõnevõrra šokeeriv on peegeldada, mida von Trieri äärmusesse viidud julmus vaatajana tundma paneb. Erinevalt lahkujatest ehmatas mind ennekõike see, kuivõrd harjunud ma ise ekraanidel näidatud veretöödega olen, kui vähe sedavõrd karm vägivald emotsionaalselt naha vahele poeb. Üks tuttav filmikriitik tõdes isegi, et võrreldes näiteks "Inimsajajalgse" teise osaga on von Trieri film nohu. Morbiidselt irooniline, kuidas näiteks pardi jala otsast lõikamine rabab rohkem kui rohkete inimtegelaste hakkimine.

Ennekõike on seega tegemist järjepideva tuimestumisega tõtt vaatamise kohaga. Von Trieri vägivalla peale solvuda on mõttetu – ennekõike kisub ta alasti koledat ja rüvedat me ümber ja me kultuuris, lihtsalt ei paku selle kõrvale klantse vabandusi. Ka suvaline koomiksikangelaste või transformeerite madin on õigupoolest röögatult vägivaldne, aga annab vaatajale lihtsa võimaluse endale valetada, et kui verd lähedalt ei näidata, on see tervete elamublokkide lammutamine ja planeetide hävitamine peresõbralik meelelahutus. Von Trier vajutab mõnuga selle enesepetu- ja tuimusekihi peale ning tast läbi.

Kui skaala ühes otsas on Hollywoodi ülistiliseeritud vägivald a la Quentin Tarantino ning teises otsas Michael Hanekese briljantsed filmid nagu geniaalne ja oma jõhkrust vaatajale teadlikult võimalikult jälgiks ja ebaglamuurseks muutev "Naljakad mängud", siis von Trier asub kusagil vahepeal ja leiab üles eri tasandeid. Üheltpoolt on ka tema enda poolt ekraanile toodud räigus osa probleemist, teisalt intellektuaalselt põnev ja süüd omaks võttev, sellega aktiivselt tegelev.

Läbi eri peatükkide ja olukordade seavad lavastaja ja tema peategelane mõrva erinevatesse raamidesse – tapmine kui jaht, tapmine kui rituaal, tapmine kui eneseteraapia, tapmine kui loominguline eneseväljendus, tapmine kui kunst. Von Trier vaatleb toimuvat kord kiretult ja distantseeritult, kord vahetult ja huviga. Kogu õuduse juures ei puudu filmist talle omane üliküüniline must huumor nagu olukord, kus Jack ei suuda kuriteopaigast lahkuda, kuna käib oma obsessiivse puhtusevajaduse tõttu mõttes üha üle nurgataguseid, kuhu võinuks verd jääda.

"Maja, mille Jack ehitas" konstrueerib maailma, kus jumalat, isegi kui ta peaks olemas olema, ei huvita inimloomade seas toimuv, kust vaat et puuduvad õiglus ja headus. See on külm ja kalk maailm, kus igasugune eetika on sedavõrd suhteline, et loota pole justkui millelegi ega uskuda mitte midagi. Samas ei saa pidada von Trierit vägivalla apologeediks, pigem on ta siin ühes nurgas Kaur Kenderiga ja väljendab pea agressiivsel moel seda, et kunstis on kõik tehtav ja mõeldav, kõik deemonid välja suitsetatavad.

Lõppude lõpuks ei jäta von Trier maailma ka lihtsalt psühhopaatide suva meelevalda. Filmi saadab Jacki pidev dialoog Verge'i-nimelise kaadritaguse häälega, keda võiks hetketi pidada tema alateadvuseks või psühhiaatriks, kuid kes osutub Antiik-Rooma poeediks Virgiliuseks. Sarnaselt Dante Alighieriga tolle "Jumalikus komöödias" juhatab Verge Jacki läbi põrgu eri tasandite.

Kogu realistliku vägivalla juurest jõuab "Maja, mille Jack ehitas" nii kunstiliselt kui sisuliselt võimsa epiloogini, mis nihkub tagasi hoopis metafüüsilisemasse sfääri ning läheb päris otseselt Alighieri jälgedes. Visuaalse ülekülluse ja hea ning kurja üle mediteerivate mõtete tõttu meenub hoopis telesari "Hannibal". Maailm võib olla kuri ja kaootiline, ent von Trieri optimistlik lõppnoot näib olema, et selle viljade käest ei pääse lõpuks ka kurjus ise.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: