Lavastus otsib vastust küsimusele, mis juhtub inimesega, kui temalt ära võtta armastus. Lavastuse teeb eriliseks ja visuaalselt atraktiivseks, et seda mängitakse publikule alt üles. 

Lavastaja Kaili Viidas ütles, et nagu lavastuse pealkiri "amletH" viitab, ei ole tegemist puhtalt Shakespeari Hamletiga.  

"Ta käib ära nii oma eeltekstides kui järeltekstides. Ta on selline vägivaldne kollaaž, kus me vaatleme siis Hamleti tegelast erinevates situatsioonides. See on selline kohati väga kakofooniline sümfoonia nagu Hamleti häältest, mis kõlavad nagu publikusse. See paneb mõtlema selle üle, et milline me inimkonnana oleme ja võib-olla üks selline fokuseeritud küsimus minu enda jaoks lavastajana on see, et mis juhtub ikkagi inimesega, kui temalt võtta ära armastus," rääkis Viidas.

Hamleti osatäitja Sten Karpov ütles, et peategelase jaoks seisneb traagika selles, et tahtes jõuda õigluseni, muutub ta paratamatult ise selle vägivalla kandjaks, millest ta pääseda soovib.

"Tunnistan, see Hamlet pole võib-olla minuga päris sina peale saanud, iga läbimänguga saab ta mulle järjest omasemaks ja kelle olukorrast ma hakkan päriselt aru saama," lausus Karpov.

Publik vaatab etendust ainult rõdult.

"See alt üles mängimine annab vaatajale õiguse vaadata toimuvale ülevalt alla, mis omakorda tekitab tunde, et ma vastutan selle eest, mida ma teen elus. See annab mulle jumaliku positsiooni, et ma näen, aga ma ei sekku. See on kuidagi meile inimestena sisse kodeeritud või pandud, et me näeme midagi halba, aga me ei oska sellega kuidagi toime tulla. Näidates negatiivset, palume publikul mõelda, kuidas ma saaksin parem inimene olla," sõnas Viidas.

"Mulle eriti meeldib see mõte, et me saame panna publiku jumala vaatevinklisse, et vaatavad ülevalt alla nagu jumalad, kuidas inimesed sind askeldavad ja teevad oma tühiseid asju ja mõttetuid käike," märkis näitleja Ago Anderson.